Soome meistriliigas on Eesti mängunaised alati hinnas olnud. Nii teenis ka nurgaründaja Silvia Pertens sel suvel esimese profilepingu, kui kosja tuli Pihtipudase LiigaPloki. Elu välismaal pole talle aga võõras, sest lisaks Kohila Võrkpalliklubi ja TalTech/Tradehouse esindamisele veetis 180-sentimeetrine võrkpallur kaks ja pool aastat Ameerika Ühendriikides, Houstoni ülikoolis õppides ja mängides.
Pertens rääkis Võrkpall24-le, millised on 23-aastase neiu muljed esimesest profihooajast, kuidas kulgeb elu ja õppetöö väikeses Pihtipudase linnakeses ja missugused soomekeelsed sõnad on eestlanna juba omandanud. Samuti tuleb juttu Eesti koondislase unistustest, kust ei puudu ka hiljuti avalikuks tehtud kodune Euroopa meistrivõistluste finaalturniir ja maagiline aastanumber 2023.
Viimasel ajal on Audentese Spordigümnaasiumi vilistlane Pertens Soome meistriliiganaiskonna treeningutest puhanud, põhjuseks hiljutises mängus toimunud kokkupõrge, mille tõttu kannatas eestlanna väikese peapõrutuse all. Olukord on aga päev päevalt paranenud ja juba varsti loodab Tallinna Selveri kasvandik hakata taas nautima elu esimesel profiaastal oma õlul lasuvat vastutust.
Kuidas pea elab? Kas juba trenni ka teed?
Täna on juba hea. Viimastel päevadel oli natuke hullem. Sel nädalal ma veel trenni ei tee, järgmise nädala alguses vaatame uuesti seisud üle. Niikuinii on meil see nädalalõpp ka vaba.
Videolt tundus, et see laks tuli päris tühja koha pealt?
See tuli täiesti tühjast kohast! Vaatasin rahulikult, et libero mängis kaitses ja pall läks hästi kõrgele. Mõtlesin, et lähen istun siis igaks juhuks sinna palli alla. Ja järsku… Ma ei saanud isegi aru, kellega ma kokku põrkasin.
Silvia tegi antud olukorrast ka TikToki video:
@silvia.pertensNeeded to get a concussion so i could hop on this trend 🤕 🤦🏼♀️♬ sonido original – Sr. Lucifer
Sul on käsil esimene profihooaeg. On see olnud selline, nagu ette kujutasid?
Ma arvan, et see on mingil määral isegi olnud lihtsam, kui ette kujutasin. Arvasin, et treeningkoormus on hoopis teine, aga võib-olla on asi klubis. Mina tahaks isegi rohkem trenni teha, kui me praegu teeme.
Tiimi koha pealt kartsin ka natuke, et mis inimestega ma kokku satun. Aga ka see on hästi positiivne olnud – kõik on jumala normaalsed! Olen positiivselt üllatunud.
Kas see, et tahad rohkem trenni teha, tuleb sellest, et USA ülikoolis oli koormus palju suurem?
USA-s oli kogu trennitegemine väga ekstreemselt reguleeritud. Arvasin, et ka siin võib olla sarnane rütm. Aga võrreldes USA-ga on siin Soomes ikka väga chill. Siin võin öelda, et naudin oma elu. USA-s olles ma nii öelda ei saanud.
Kuidas võrdleksid Soome meistriliiga taset Ameerika üliõpilasliiga NCAA-ga?
Raske on võrrelda, sest võrkpall on neis kahes liigas nii teistsugune. Kui mul oli paariks kuuks siin ameeriklasest tiimikaaslane, siis ta ütles, et “te lööte siin koguaeg nii kõvasti palli!”. Eks USA-s olidki teemas rohkem erinevad shotid (õrnemad, suunatud löögiliigutused – toim.). Sellepärast ongi tasemeid raske võrrelda.
Aga üldiselt see Soome liiga mulle meeldib. Kõik võistkonnad on suhteliselt tasavägised. Kunagi ei tea, mis tulemustega mängud võivad lõppeda. On küll favoriidid ja autsaidereid, aga samas on olnud ka hästi palju šokktulemusi. Aga Eesti liigast ja Balti liigast on siinne tase ikkagi samm edasi.
Eelmine aasta mängisid TalTech “supernaiskonnas”, kus oli hästi palju ka koondislasi ümber. Kuidas LiigaPloki tase sellega võrreldes on?
Ütleme nii, et TalTechis oli hästi palju kogemust koos. Oli ka noori, aga kogemust oli väga palju. Siin on meil küll välismängijaid – ukrainlased näiteks -, aga see pole ikkagi sama. Ka trennikvaliteedis on erinevus. Meil on tulnud palju vigastusi ja mõned mängijad on ka lahkunud. Nende asemele on küll toodud noori mängijaid, aga trennikvaliteet on selle all kannatanud.
Kuldne TalTechi hooaeg jäi sulle ilmselt positiivselt meelde?
Kindlasti. Hooaeg oli ka selles mõttes äge, et sai koondislastega sidemeid ja suhteid luua.
Said tegelikult juba eelmisel hooajal palju mänguaega, aga kui palju sa sel hooajal vastutust saad?
See natuke kõigub. Enne, kui taanlasest nurgaründaja vigastada sai ja koju läks, saime suhteliselt võrdselt tõsteid. Peale tema lahkumist oli mul suurem vastutus. Seejärel tuli ameeriklasest nurgaründaja, kes sai rohkem tõsteid, aga ka tema lahkus üsna pea ja siis sain jälle mina rohkem raskust. Mingi vastutus on ikkagi kogu aeg olnud. See ongi minu meelest äge, et pean seda rolli kandma ja kohati tiimi vedama. See meeldib mulle.
Oled profikarjääri kõrvalt ka tudeng. Tuleta meelde, mida ja kus sa õpid?
Õpin TalTechi Kuressaare kolledžis ettevõtluse ja elamusmajanduse erialal. Seal on omakorda kaks peaeriala: üks on väikeettevõtlus ja teine elamusteenuste juhtimine. Mina valisin neist viimase.
Sa said oma õpingud nii organiseeritud, et saad ka kaugelt Soomest õppetööd jätkata. Kuidas sellega kulgenud on?
See eriala on tegelikult tõesti sessioonõppe vormis. Neli päeva kuus peaks õpilased kohal käima, ülejäänud ajal toimub iseseisev õpe.
Kui mulle LiigaPlokist pakkumine tuli, siis esimene mõte oligi, et mis ma nüüd kooliga teen. Aga sain ära räägitud. Küsisin nõu Andri Aganitsalt, kes ka sama eriala õppis, ja tema suunas mind õigete inimeste juurde. Sain õnneks suhteliselt kiirelt vastuse, et nii on võimalik. Eks koroonaaeg aitab ka kaasa, sest kool peab juba selle tõttu rohkem tunde veebi vahendusel pidama.
Kõik on seni hästi sujunud. Just rääkisin erialajuhatajaga, kes kiitis, et mu õppetulemused pole kannatanud. Tegelikult on õppida siin päris hea – teen trennid ära ja siis on vaba aega palju. Saangi nii võrkpallist mõtted mujale viia ja teistele asjadele keskenduda.
Mis ametis sa end selle omandatava haridusega peale võrkpalliga lõpetamist näeksid?
Alguses, kui õppima läksin, siis mul polnud aimugi, mis see eriala endast kujutab. Aga nüüd olen õppinud seda, et iga ettevõte võib olla elamusettevõte. Valikuid on palju ja võiksin ükskõik mis suunale minna. Viimasel ajal olen palju mõelnud turismindusele ja hotellindusele. Samas mul on üheks aineks ka sündmuskorraldused ja seda saaks tulevikus ka spordiga siduda. Vaatame, mis elu toob, aga valikuid tundub olevat.
Millele su vaba aeg seal küla vahel kulub? Pihtipudase linnas on natuke üle 3000 elaniku, nii et väga suure metropoliga vist tegu ei ole? Netflixi vaatamine ja muud profisportlaste hobid?
Netflix on kindlasti abiks, samuti loen kooli pärast palju erialaseid asju. Ja käin palju looduses! Matkaradadel, loodusparkides ja sellistes kohtades. Neid siin jagub.
Mis kõige suuremad linnad seal läheduses on?
Jyväskylä on vist kõige lähemal. Aga tegelikult nii Jyväskylä, Kuopio kui Oulu on kahetunnise sõidu kaugusel.
Kui palju sa Pihtipudases soome keelt külge haakinud oled?
Erinevad ropendamised on kindlasti selged, samuti “perunamuusi” (soome k. kartulipuder – toim.). (Naerab.) Eks selliseid igapäevaseid väljendeid, mida muudkui kuulen, olen lõpuks ka kasutama hakanud. Need jäävad külge. Saan tegelikult täiega palju soome keelest aru ja tahaksin nii väga vastu ka rääkida, aga ei oska! Kuulan pika jutu ära ja vastu ütlen lihtsalt “joo”.
Õnneks räägitakse siin ka normaalselt inglise keelt. Soomlased ainult natuke kardavad inglise keelt rääkida. Ukraina sidemängija on isegi kursuseid võtnud, sest alguses ta ei osanud inglise keelt üldse. Nüüd saab ka temaga juba suhelda. Ukrainlastega üritan ka vene keelt praktiseerida, aga eks sellega on omakorda minul suhteliselt kehv lugu. Ka treener eriti inglise keelt ei oska, sellega on vahel probleeme.
Teie naiskonnal vahetus treener sel hooajal mitte korra, vaid lausa kaks korda. Mis teil seal täpsemalt toimus ja kuidas praegune treener tundub?
Klubi avaldas tõesti peale esimese peatreeneri lahkumist uudise, et meie peatreeneriks tuleb Elina Salomäki (Andrus Raadiku elukaaslane – toim.). Tegelikult oli tal klubiga kokkulepe vaid paariks nädalaks, et meid sel perioodil aidata. Tal on Kuopios oma töö ja täiskohaga peatreeneriks ta meile tulla ei saanud. Millegipärast pani klubi tõesti sellise valestimõistetava teate välja, tegelikult oli Elina lihtsalt ajutine lahendus.
Nüüd tuli siis meie peatreeneriks Arto Oinas. Mestaruusliiga kogemust tal ei ole, ta on olnud treener meeste esiliigas. Veidi annab trennides ka tunda, et naiste võrkpalliga tal kogemus puudub. Seal võiks olukord natuke parem olla. Aga mängudel on ta jällegi suureks abiks ja annab head nõu.
Kui kõrgele te realistlikult vaadates sel hooajal Mestaruusliigas jõuda võiksite?
Hooaja alguses ütles toonane peatreener välja, et me ikka mängime medalitele… aga see lootus on nüüdseks kustunud. Praegu oleme üheksandal kohal. Meie mängupildis peaks mingi ime juhtuma, et kaheksa parema sekka ehk playoffi jõuda. Tahaksime loomulikult ikka! Aga realistlik eesmärk oleks see, et jääksime turvalisele üheksandale kohale pidama ja et me ei peaks liigasse püsimise pärast madistama hakkama – 10. ja 11. koht kukuvad vaheturniirile.
Kas profielu on nii palju meeldima hakanud, et näed ka järgnevatel hooaegadel end kuskil profivõrkpalli mängimas?
See hooaeg on olud küll tagasilööke ja jamasid täis, aga samas mulle meeldib see, mida ma teen. Mulle meeldib see profielu. On loomulikult ka raskemaid päevi, kus ma ütlen, et ei tee seda enam kunagi. Aga positiivsetel perioodidel mõtlen, et selline elu oleks tegelikult päris äge.
Üks faktor on ka kool, kus mul algavad peagi praktikad. Aga kui need probleemid saab lahendatud, siis tahaksin kindlasti profina edasi mängida.
Kuhu sa kunagi välja jõuda tahaksid?
Väikesest peale on muidugi mõttes olnud Itaalia ja Prantsusmaa. Kuigi see on ilmselt täiesti teistsugune kogemus, kui siin Soomes on olnud. Ei tea, kas ma selleks praegu valmis oleksin. Aga võib-olla need liigad oleksid eesmärgiks, kus võiks kunagi lõpetada.
Koondises olid sa möödunud kevadel juba kindlalt naiskonnaga kaasas ja said ka mängupraktikat. EM-valikturniiril oli mäletatavasti üks mäng, kus su rünnakuprotsent oli sajalähedane. Kui oluline koondis su enda jaoks on?
Kindlasti väga oluline. See on samamoodi väikesest peale unistuseks olnud. Väga äge on mängida Eesti parimatega ühes tiimis ja oma riiki esindada. See on kindlasti midagi, mille nimel ma tööd teen, kui neid välishooaegu mängida plaanin. Koondis on sihiks silme ees.
On sul ootusi ka selleks koondisesuveks ja tahad ikkagi põhikoosseisu välja murda?
Mingil hetk kindlasti, aga praegusel hetkel arvan, et olen veel toores. Ma veel ei näe, et küündiksin nende mängijate tasemele, kes praegu põhikoosseisus on.
Koondise mõttes on kindlasti mõtteis aasta 2023. Kodusel EM-il oleks äge tiimi pääseda ja veidike ka mänguaega saada. See uudis mõjus kindlasti nii mulle kui kõigile teistele motivatsiooni mõttes positiivselt.
