Seni vaid meeste võrkpallimaastikul treeneri- ja statistikutööd teinud Märt Pajusalu võttis selle hooaja alguses ette uue väljakutse, kui asus ametisse Zürichi Volero naiskonna abitreenerina. Esimene välisklubihooaeg oli Pajusalu ja Volero jaoks edukas, sest esiliiga tiimina võideti Šveitsi karikas ja teeniti järgmiseks hooajaks eurosarjakoht.
Zürichi Volero naiskond, kes aastatuhande alguses oli kõva käsi ka Euroopa kõrgeimal klubivõrkpalli tasandil, otsis aastate möödudes Šveitsi liigast kõrgematasemelist väljundit, et eurokarussellil veelgi kõrgemale jõuda. Klubi seadis end 2018/19 hooajaks sisse Prantsusmaal Le Cannet’s ja liitus kohaliku kõrgliigaga.
Hooaeg hiljem otsustas aga klubi president tippvõrkpalli ka Zürichis taastada. Šveitsi liigateekonda pidi Volero nüüd alustama aga B-liigast ja koroonapandeemia tõttu on tõus meistriliigasse pidevalt veninud, kuni sel aastal 30-aastase pärnakast treeneri abiga see lõpuks saavutati.
Võrkpall24 uuris varem Saaremaa ja Pärnu meeskondades ning Eesti ja Läti koondistes töötanud Pajusalult, miks oli tänavune hooaeg omanäoline, kuidas aitas naiste võrkpall kaasa eestlase enda mänguvormile ja kus jätkavad karjääri nii ta ise kui ka tema nimekas sõpruskond.
Märt Pajusalu, oled nüüd pisikeselt puhkuselt tagasi Eestisse jõudnud. Kas akud said piisavalt energiaga täis laetud?
Kusjuures ei. (Naerab.) Puhkus oleks võinud natuke pikem olla. Käisin reisimas ja alles neljapäeval jõudsin Eestisse. Aga pole hullu, homme alustame koondise tegemistega (Pajusalu on rahvuskoondise mänedžer ja statistik – toim.). Eile tulingi juba Dorpati hotelli ära, nii et olen töölainel.
Alustame aga hoopis su klubihooajast, sest olid esimest korda elus ametis naiste treenerina. Kuidas tekkis sul võimalus minna suure ajalooga Zürichi Volero naiskonna abitreeneriks ja kuidas sa selle otsuseni jõudsid?
Eks ma otsisin suvel nagunii erinevaid võimalusi, et välismaale minna. Kuna ma teadsin Saaremaa võrkpalliklubi olukorda (klubil tekkisid juba eelmisel hooajal rahalised probleemid ja sügiseks oli klubi tegutsemine lõppenud – toim.), siis ma ei saanud sellele lootma jääda.
Tegelikult pidin alguses minema ühe väga tip-top tasemel Poola naiskonna juurde. Oleksin pidanud seal scout olema ja ka trennides mängima – vahel võetaksegi selliseid abitreenereid, kes on võimelised trennis kaasa tegema ja mõnda vastaste tugevamat naismängijat jäljendama.
Poolaga oligi asi juba lõpusirgel ja oli vaja ainult allkiri lepingule alla panna. Siis juhtusid seal imelikud asjad, kui presidendid ja muud tähtsad mehed muutsid meelt. Juuli lõpus polnudki mul seega ühtki klubivarianti.
Rääkisin Hanno Pevkuri ja Lorenzo Micelliga. Läbi nende tekkiski Volero võimalus. Seesama Zürichi Volero president on ju ka Lorenzo tööandja Volero Le Cannet (Prantsusmaa kõrgliiga liider – toim.) president. Presidendi naine on Eestist pärit ja nad tulid siia suveks puhkama, siis saimegi kokku ja edasi pikka vestlust ei olnud. Saime kohe kokkuleppele.
Mu eesmärk oli välismaale saada, aga samas lootsin, et klubi oleks stabiilne ja aus koht. Ma ei tahtnud hakata stressama, kas näiteks palk saab makstud ja kuidas organisatoorsed küsimused lahendatakse. Selles mõttes oli Zürich ideaalne koht.
Samas sain ka mugavustsoonist välja, sest ma pole naistega varem tegelenud. Meil moodustas enamus võistkonnast 18-19-aastased noormängijad ja minu treenerikarjäär on seni nii kulgenud, et ma pole kunagi pidanud noortega tegelema. Nii et alguses oli samm mugavustsoonist välja ikka väga suur, aga asi läks iga nädalaga paremaks.
Mainisid, et Zürichi Volero polnud sul ainus võimalus see hooaeg naiste võrkpallis veeta. Kas otsisid teadlikult tööd just naiste võrkpallis või oli see lihtsalt kokkusattumus?
Mul oli tegelikult muid variante ka. Ma ei tea, kas mul oli kindel soov naistega tegeleda. Lihtsalt niimoodi sattus. Nägin näiteks, kuidas Vass (Rainer Vassiljev – toim.) läks naiste koondise juurde. Nii saab ennast mõlema poole jaoks atraktiivsemaks teha ja tekib kohe topeltarv potentsiaalseid töökohti. Ja ma arvan, et need kaks poolt täiendavad teineteist igati. See on äge, kui saad nii naiste kui meestega tegeleda.
Kuidas siis esimene hooaeg naiste võrkpallis kulges, mis muljed jäid?
Minult on seda palju küsitud, et mis suurimad erinevused on. Olen kümme aastat ju ainult meestega tegelenud. Ma ei taha küll kellelegi liiga teha… (Muigab.) Draamat ja tulevärki on naistega rohkem kui meestega.
Aga ma olen ka seda meelt, et kui seda draamat ja tulevärki on rohkem, pole see alati halb. Kui seda on mõõdukalt ja üle piiri ei minda, siis tegelikult annab see palju juurde. Mehed tulevad ja teevad oma töö korrektselt ära ja võib-olla jääb emotsioonist kohati vajaka. Meil olid enamus noored mängijad ja palju ka välismaalasi, tulevärki oli päris palju.
Aga mul oli väga huvitav ja see hooaeg avas mu silmi päris palju. Ma ise mõtlesin enne, et need käärid naiste ja meeste vahel ei ole nii suured, just süsteemide ja trennitegemise poole pealt. Nüüd ma ütleksin, et tegelikult on päris korralik vahe sees. Nüüd läheb kindlasti jälle aega, et meeste võrkpallile ümber lülituda.
Mis roll sul Voleros täita oli? Ametlikult olid kirjas abitreenerina, aga kas tegid ka endale tuttavat statistikutööd?
Nagu ikka – miljon ametit! Ma olin rohkem abitreener ja kogu scouting oli samuti minu vastutada. Kuna mängisime esiliigas, siis meie jaoks oli eesmärk tõusta meistriliigasse, kuid meie pilgud olid enamasti karikafinaalil, kus tahtsime võiduga eurosarjakoha võtta.
Aga iga esiliigamänguga pidime just iseendale meelde tuletama, et meie eesmärgid on kuskil kaugemal. Isegi, kui teeme scoutingut mõne tiimi vastu, keda oleks võinud ka ilma ettevalmistuseta võita, korrutasime endale, et harjutame enda jaoks distsipliini ja mängujoonise järgimist. Tulevikus on endal nii lihtsam ja kõik käivad üht rada. See oli ilmselt hooaja kõige keerulisem aspekt – me ei kaotanud ju hooaja jooksul ühtki mängu!
Õnneks tegi president meile asja huvitavamaks. Käisime detsembris kahekümneks päevaks Cannes’is Le Cannet’ Volero tiimi juures ja mängisime paljude Prantsuse kõrgliiga ja esiliiga naiskondadega. Oleks me ainult oma esiliiga mänge mänginud, oleks mentaalselt päris keeruliseks läinud.
Täitsite kõik eesmärgid nii meistriliigasse tõusmisel kui Šveitsi karikavõistlustel. Kas selle koha pealt tundus hooaeg liiga lihtne või tekkis sellise edu juures ka probleeme?
Eks ikka tekkis, aga õnneks meie peatreener (serblanna Svetlana Ilic, pallinud mängijana Vene kõrgliigas, juhendanud varem ka Moskva Dünamot ja Šveitsi ning Austria rahvuskoondiseid – toim.) on väga hea psühholoog. Nagu enne mainisin, siis suutsime mõlemad fookust õiges kohas hoida ja vaadet tuleviku suunas hoida. Kui trennis hakkas kvaliteet langema või fookus kaduma, siis tõmbasime mängijad õigele teele tagasi ja läks jälle paremini.
Tulemusi vaadates oleksite võinud esiliiga naiskonnana ka vist Šveitsi meistriliiga ära võita? Tase oleks ilmselt seda lubanud.
Jaa, kindlasti. Oleksime tõenäoliselt medali peale mänginud. Eks järgmine aasta ole näha, kuidas meil seal minema hakkab. Oleme ju karikavõitjad ja me ei mänginud karikavõistlustel üldse halbade naiskondadega.
Kasutasid järgmise hooaja kohta sõna “meie” – oled siis samas klubis jätkamas?
Jaa, võin juba välja öelda, et jään sinna. Oli ka teisi variante, näiteks ka meeste poole tagasi minna. Paar väga huvitavat varianti oli. Aga ma olen praeguseks juba 30-aastane, stabiilsus ja finantsiline pool hakkab suuremat rolli mängima.
Tunnen ka, et mu töö seal on hetkel veel poolik. Täitsime oma eesmärgi kõrgliigasse saades, täitsime oma eesmärgi eurosarja jõudes. Põhimõtteliselt kõik mängijad jäävad samaks, üks tuleb juurde. Nii et täpselt sama võistkonnaga tuleb see hooaeg, mille nimel me tänavu tööd tegime. Üheskoos “kannatasime” selle hooaja ära ja läheme järgmine aasta neid vilju maitsma.
Kas sa peatreeneriametist ka unistad või mis on seni puudu jäänud, et sa pole veel seda proovinud?
Hooaja sees olid mõned mängud, kus peatreener andis mulle juhtohjad ja saingi ise peatreener olla. Aga mul pole kuidagi seda unistust, et peatreeneriks saada.
Mõni inimene mõtleb omale sellise loogilise raja välja – statistikust abitreeneriks ja sealt peatreeneriks. Mul seda eesmärki konkreetselt ei ole. Eks paistab, mis elu toob, aga mulle meeldib pigem taustal olla, oma tööd hästi teha ja väiksem mutter olla.
Võib-olla ma käin Äli (Alar Rikberg – toim.) jälgedes – kui üks hetk koju tulen, mitme-mitme aasta pärast, siis võib-olla mõtleksin peatreeneriametile. Aga täna mitte. Praegu tundub, et pigem abitreeneri ja scoutingu-asi on minu teema. See istub mulle täna paremini.
Nagu mainisid, oled nüüdseks kodumaal ja seotud ka meeste rahvuskoondise tegemistega. Mis tulemuse koondis sel suvel sinu hinnangul saavutada võiks?
Esimene kuu tuleb kindlasti päris huvitav. Palju uusi nägusid, kui seda listi vaadata, kes homme (18. aprillil – toim.) kokku saab. Nii mõnegi jaoks on see esimene koondisekogemus ja huvitav on näha, mis siin saama hakkab. Aga väga huvitav punt, noored ja vihased kutid.
Kui aus olla, siis ega enne Euroopa Kuldliiga algust mais väga palju juurde mehi ei tulegi. Mõned üksikud vanemad mängijad, kes välismaal hooaegu lõpetavad ja peale seda natuke aega vajavad, on liitumas. Samas ma arvan, et see on õige koht, kus noori väljakule panna ja neile vastutust anda. Kus siis veel, kui mitte seal!
Ma arvan, et Kuldliiga Final Fouri võiks saada ja Euroopa meistrivõistlustele peab kindlalt peale saama. Seal pole küsimustki. Eks me Belgiaga seal madistame ja siis on näha, mis seis lõpus on. Aga EM-ile peame saama.
Oled mitmete meie tippudega hea sõber. Kuhu on järgmiseks hooajaks siirdumas näiteks Robert Täht ja Renee Teppan?
Ma ei saa sellest ju rääkida, siis ei räägita mulle ka edaspidi! Eks me ikka oleme igapäevases suhtluses, aga ma ei saa nendest asjadest rääkida. Kui ma räägiks, siis ma olen kindel, et järgmine kord nad mulle enam ei ütle, kuhu keegi läheb. Pigem jätame need teemad enda teada.
Aga kas mingeid huvitavaid liigasid või klubisid võib ikkagi oodata?
Ikka võib oodata, aga kui ma siin mingeid vihjeid annan, siis mul tuleb pikem jutuajamine.
Olgu pealegi, siinkohal vist siis lõpetame…
Oota, ühe huvitava asja võid veel kirja panna! No ma ise mängisin võrkpalli korralikumalt kuskil 20-aastaseni. Eks olen trennides näiteks servi löönud ja harrastustasemel saan hakkama ikka. Aga hooaja esimeses pooles olime neli kuud ilma teise diagonaalita. Pidin siis kuus kuue vastu ise teise diagonaalina mängima.
Nii et sa võid Rinaldole (Karl Rinaldo – toim.) öelda, et mind võib varsti rannavolleplatsil näha. Pangu valmis ennast, ma olen elu vormis!
Selge! Nii et kõik teised peavad värisema?
Kas just kõik, aga Karl kindlasti!
