fbpx
Close

INTERVJUU | Tartu leegionär: Kert Toobali jaoks on võrkpall nagu male

Reijo Mälton
Curtis Stockton. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Austraalia rahvusmeeskonna liige Curtis Stockton kuulub nende Eestis mänginud leegionäride hulka, kes on Maarjamaal leiba teeninud mitu hooaega. Tartu Bigbanki nii hooajal 2017-2018 kui ka 2019-2020 esindanud mängumees ütleb, et Eestisse naasmisel mängis suurt rolli klubi professionaalne tegutsemine, kuigi tulevikus loodab ta end proovile panna tugevamates liigades.

Melbourne’is sündinud vasakukäeline diagonaalründaja oli mõlemal hooajal klubi rünnakuliider, kellele tartlaste sidemängijad pidid rasketel hetkedel lootma. Tõsi, lõppenud hooajal võis Stocktoni esitustes märgata ebakindlust, ometi tuli Tartu just tema abiga Eesti karikavõitjaks, kui alistas finaalis 0:2 kaotusseisust 3:2 Saaremaa Võrkpalliklubi. Stockton tõi Saku suurhallis peetud kohtumises üleplatsimehena 25 punkti (+13). Tema esimesel Tartu-aastal jõudis klubi nii karikavõistlustel kui ka Eesti meistrivõistlustel finaali, kuid i-le jäi täpp panemata.

Võrkpall24 võttis 27-aastase Austraalia koondislasega ühendust, et uurida Tartu klubi, Austraalia koondise ja tema tuleviku kohta.

Curtis, tänavune hooaeg lõppes oodatust varem. Kuidas sa oled oma aega sisustanud?

Minu suvi on möödunud arusaadavalt teistmoodi kui eelnevatel aastatel. Kui ma koju jõudsin, pidin võrkpallist ja trennidest koroonaviiruse tõttu suu puhtaks pühkima koguni 70 päevaks. See oli minu jaoks kummaline ja raske, sest olin harjunud klubi juures olema kaheksa ja koondise juures kolm kuud. Vaba aega oli väga palju ja see oli minu jaoks harjumatu, kuid sain e-õppe kaudu lõpetada kooli ning mingist hetkest hakata ka trenne tegema.

Millised olid sinu esimesed emotsioonid, kui liiga lõppenuks kuulutati?

Mul oli raske seda uskuda ja sellega leppida. Me jõudsime Eesti-Läti ühisliigas play-off’i ja pidime järgmisel päeval alustama poolfinaalseeriat. Klubi mänedžer Hendrik Rikand helistas mulle ja ütles, et ma asjad kokku pakiks ja nii kiiresti kui võimalik koju lendaks, sest piire hakati sulgema.

Kojuminekul probleeme ei tekkinud?

Ma lendasin Kanadasse oma kihlatu juurde ja õnneks läks kõik sujuvalt.

Kas usud, et lisaks karikavõistluste võidule oleksite suutnud triumfeerida ka Credit24 Meistriliigas ja Eesti meistrivõistlustel?

Seda on väga raske öelda. Me võitsime karika ja jõudsime kahes teises sarjas poolfinaalini. Ma arvan, et me oleks saanud ühe karika veel peakohale tõsta ja teine oleks kuulunud Saaremaale. Mul oli kurb lahkuda, sest meil oli hea meeskond – oleks tahtnud hooaja korralikult lõpetada ja ülejäänud tiitlite eest võidelda.

Millise mulje Tartu kui klubi sulle nende kahe aasta jooksul jättis?

Hendrik ja Alari Jõesaar (klubi juht – toim.) tegid oma tööd suurepäraselt. Kui liiga kuulutati lõppenuks, siis nad aitasid mind igal viisil, et ma kenasti koju saaks.

Klubi ise on samuti väga professionaalne ja hoolib oma mängijatest. Olgu siis see lennujaamast peale võtmine, kooliga seotud asjad või mängujalatsite eest maksmine. Palk tuli alati õigel ajal üle ning kui oli vaja mingeid taastusvahendeid, siis need osteti. Klubi teeb fantastilist tööd. Ma ütlen Hendrikule ja Alarile kõige eest suure aitäh! Tartu on kõige professionaalsem klubi, kus ma olen mänginud. Samuti kiidaksin Tartu inimesi, kes olid alati sõbralikud ja toetasid meid.

Läheme korraks ajas tagasi. Millal sul oli esimene kokkupuude võrkpalliga?

Kui ma ei eksi, siis ma olin 14, seega alustasin küllatki hilja. Mängisin korv- ja võrkpalli samaaegselt, aga kuna volles olin parem, siis jäin selle juurde. Ma olen oma perekonnas ainuke, kellel on sporditaust. Tegelikult oligi Tartu minu esimeseks profiklubiks. Enne seda mängisin viis aastat Kanadas ülikoolivõrkpalli.

Sinu esimesel Tartu-aastal oli peatreeneriks Oliver Lüütsepp, kelle vahetas poole hooaja pealt välja Andrei Ojamets. Kuivõrd erinevad treenerid nad on?

Oliver oli emotsionaalne. Ta hüppas üles-alla, nagu oleks tahtnud ise väljakul olla (Muigab.). Andrei on rahulik ja rohkem taktikale mõtlev treener, kes üritab leida vastase nõrku kohti. Mõlemad on kõrge tasemega treenerid ja nende stiilid on tõhusad. Ma austan neid.

Stockton kuulamas Andrei Ojametsa õpetussõnu. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Kui erinevad olid need kaks hooaega üksteisest?

Dünaamika oli teine. Esimesel aastal võtsin asju rohkem südamesse. Tänavusel hooajal suutsime rohkem külma närvi säilitada. Ma arvan, et Kerdi (Toobal) liitumine aitas sellele palju kaasa.

Uuest hooajast juhendab Tartu Bigbanki meeskonna tänavune abitreener Alar Rikberg. Usud, et klubi tegi tema palkamisega õige otsuse?

Mina usun, et ta saab peatreenerina hakkama. Ta on tark mees ja klubi tegi kindlasti õige otsuse tema palkamise osas.

Mainisid Eesti võrkpalli ikooni Kert Toobalit. Palun iseloomusta teda mõne sõnaga.

Ta on rahulik, tark ja kalkuleeriv. Enne trenni algust ta mõtleb, kellel oleks vaja rohkem vastuvõttu ja kellel rünnakut harjutada. Tema jaoks on võrkpall nagu male – ta üritab igast “malenupust” pigistada välja maksimumi. Tema serv on suurepärane, tõsine relv. Mina isiklikult sain Kerdiga hästi läbi. See tulenes ilmselt sellest, et me mõlemad oleme mänginud kõrgel tasemel.

Kellega sa kõige rohkem suhtlesid?

Sellele küsimusele on mitu vastust. Nalja tegin kõige rohkem Keviniga (Soo), videomänge mängisin vendade Siimu ja Märdiga (Tammearud) ning Hergoga (Hansman), lihtsalt aega veetsin kõige rohkem Stefani (Kaibald) ja Mihkliga (Tanila).

Mis sa arvad, kui kaugele võivad jõuda noored Märt Tammearu, Albert Hurt ja Alex Saaremaa? Kellel neist on kõige rohkem potensiaali?

Neil kõigil on potensiaali jõuda tugevasse klubisse ja olla tulevikus Eesti rahvuskoondise tugitalad. Nad peavad nägema palju vaeva ja tegema tugevalt tööd, siis on kõik võimalik. See on nende endi kätes.

Kas sind näeb veel kunagi Eestis mängimas?

Ütlen ausalt, et mul pole plaani siia tagasi mängima tulla. Kuid ära iial ütle iial. Ma lähen uuel hooajal mängima liigasse, kuhu olen alati tahtnud mängima minna, kuid ma ei saa veel öelda, mis liiga ja klubiga tegu on.

Liigume siit Austraalia koondise juurde. Kas rahvusmeeskonna esindamine on see, mis hoiab sind eriti kõvasti võrkpalli juures? 

Jah. Suur au on esindada oma riiki ning see on suureks motivatsiooniks ja peamiseks põhjuseks, miks ma võrkpalli mängin.

Lisaks sinule on Eestis mänginud veel kolm Austraalia koondislast: Lincoln Williams, Samuel Walker ja Beau Graham. Kui palju te omavahel Eestist ja siinsest liigast räägite?

Kuna me kõik oleme siin mänginud, siis oleme päris palju Eestist rääkinud. Meil kõigil on siit ainult positiivsed mälestused kaasa võtta.

Curtis Stockton (vasakul) koos Lincoln Williamsi ja Samuel Walkeriga, kes on samuti Eestis mänginud. | Foto: Võrkpall24.ee

Kes teist on suurim Eesti fänn ja teab meie riigist enim?

(Naerab.) Kindlasti Lincoln, sest ta on siin kõige rohkem mänginud ning tal on eestlannast abikaasaga kaks last.

Ning lõpetuseks: mis on sinu eesmärgid võrkpallurina?

Minu suureks unistuseks on pääseda olümpiamängudele. Kahjuks sel aastal me seda pääset ei lunastanud.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kommenteeri
scroll to top