fbpx
Close

INTERVJUU | Võimsas hoos Hurt: kõigepealt toon väljakul punktid ära ja siis lähen garaaži autosid putitama

Karl Rinaldo
Albert Hurt (näoga kaamera poole) tunneb, et Tartu Bigbankis hoiab kogu meeskond kokku, vanusest hoolimata. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Credit24 Meistriliigas on viimastel kuudel eredalt särama löönud Tartu Bigbanki nurgaründaja Albert Hurt, kelle keskmised näitajad annavad lootust, et uuel hooajal võib teda näha mängimas juba mõnes tugevas välisliigas.

21-aastase Hurda 2021. aasta numbrid on muljetavaldavad. Kuue mänguga on mees, kes veel detsembrikuist karikafinaali alustas varumeestenurgast, kogunud keskmiselt 20 punkti (+12). Kuuest kohtumisest neljas on teist hooaega Bigbankis mängiv võrukas olnud seejuures üleplatsimees. Tartlaste jaoks on üleüldse uue aasta algus olnud meeldejääv, sest kui Hurt valiti meeste liigas jaanuarikuu parimaks, siis naistest pälvis sarnase auhinna TÜ/Bigbanki samuti 21-aastane nurgaründaja Annabel Huik.

Võrkpall24 võttis Hurdaga, kes alustas meistriliiga-karjääri kodulinnas Võrus, ent on hiljem lisaks Tartule mänginud ka Tallinna Selveris, ühendust reede hommikupoolikul. Intervjuu sai kokku lepitud seejuures kella 13.00ks, sest usutluse mõlemal osapoolel oli selge soov kell 13.30 hakata vaatama Eesti korvpallikoondise EM-valikmängu Itaaliaga. Nagu mängukäik ja lõpptulemus näitasid, tasus päeva planeerimine end kenasti ära.

Albert, sinu viimatised mängud pole jäänud võrkpallirahva seas tähelepanuta. Kiidusõnu ja nominatsioone erinevatele auhindadele sajab uksest ja aknast sisse nagu lund tänavusel Eesti talvel. Millest selline stabiilne esitustejada tingitud on olnud?

Kui päris ausalt vastata, siis ma ei pannud esialgu neid numbreid ise tähelegi. Äl (Bigbanki peatreener Alar Rikberg – toim.) teeb pärast igat kümmet mängu kokkuvõtva ja detailse statistika kõigi meie mängijate sooritustest. Ka seal tuli välja, et efektiivsus ja muud numbrid on päris korralikud. Aga see, mitu punkti ma toon, sõltub palju ka teistest meestest. Ja muidugi on oluline, kuidas sidemängija tõsted jaotuvad. Saan öelda vaid nii palju, et vorm ja enesetunne on olnud head. Samas olen igas mängus ka mingid asjad tegemata jätnud, nii et parandamisruumi jagub ka.

Kas sa oled võrreldes varasemaga pigem füüsiliselt või vaimselt tugevamaks muutunud?

Füüsiliselt olen kindlasti parem, aga ma ei usu, et see nii suurt rolli mängib, sest ka varem ei jäänud mul midagi füüsise taha. Pigem on just enesekindlus see, mis mingitel hetkedel loeb nii servi vastuvõtul kui ka rünnakute lahendamisel. Enesekindluse pealt on võimalik paremaks mängijaks saada. Ja osavust on ka natuke juurde tulnud.

Kui palju mõjutab mängija enesekindlust ülejäänud meeskond ja treener?

Kindlasti peab ka meeskond hea olema, et mängija saaks end hästi tunda. Aga ma pole üldiselt väga suur põdeja olnud. Lähen alati täiega mängima.

Tänu heale hüppele on Albert Hurdal rünnakul reeglina palju lahendusi kasutada. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Mida on sinu mängus muutnud või parandanud peatreener Alar Rikberg?

Eks Äl näeb kõike. Ta teeb ise statistikat ja vaatab video pealt mänge üle. Kui sellele panna juurde treeneripilk, siis märkabki ta paljut. Detaile, millele minu puhul rõhku oleme pannud, leiab päris palju. Näiteks jalgade asend servi vastuvõtul. Kui võrrelda mind teiste meie vastuvõtjatega, siis jääb üldse arusaamatuks, kuidas mul servi on võimalik kätte saada. Vaatame Äliga ka rünnakulahendusi üle, et kust jääb midagi puudu ja mida peaks rohkem kasutama. Kõik on mõtestatud.

Kõrvalt vaadates klapib sul hästi ka koostöö sidemängija Kert Toobaliga. Tunned sa end tema kõrval hästi?

Jah, meil klapib väga hästi. Samas pole mul karjääri jooksul olnud ühtegi sidemängijat, kelle kohta pidanuks ütlema, et klapp on halb. Minu jaoks ei mängi rolli niivõrd see, kas pall lendab sedasi või teisiti nurka, vaid see, kuidas sidemängija tõsteid jaotab ja kuidas vastane seeläbi blokki jõuab. Kert viskab väga hästi, aga ka Ronniga (Ronald Järv – toim.) on mõnus mängida. Minul otseselt vahet polegi, kumb neist platsil on.

Kõrvalt jääb mulje, et Tartus on kokku sattunud hea punt, kust leiab nii kogenud vanameistreid kui ka andekaid ja töökaid noori. Lisaks tundub, et peatreener suhtub mängijatesse kui omasugustesse ega püüa tekitada vägisi piiri enda ja mängijate vahel. Kas klubisisene atmosfäär on ka tegelikult selline, nagu näib?

Jah, meil on igati head lood selle omavahelise läbisaamisega. Meil on segu noortest ja – ma usun, et nii võib öelda – isegi väga vanadest mängijatest. Kui mängisin Selveris, olid seal sisuliselt ainult noored. Eks kindlasti on vahe seetõttu sees. Aga ma ei ütleks ka nii, et Tartus on nüüd kõik palju parem, kuna siit leiab nii noori kui ka vanu. Vanusest tähtsam on see, et mängijad on lahedad isiksused. See loob hea atmosfääri.

Tartu Bigbank. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Kui palju te mänguväliselt läbi käite võistkonnana?

Meil on tekkinud teatud grupid. No näiteks Alex (Saaremaa) ei käi vist eriti tihti Kerdi juures niisama kohvi joomas. Meil on kõik sellistes oma puntides ja kokkuvõttes oleme omavahel ikka kõik ühenduses. Erakuid pole.

Võtan vahele spetsiifilise küsimuse, mis saabus ühelt teie võistkonnaliikmelt: kas sa naudid rohkem väljakul pallide maha löömist või garaažis autode parandamist?

Pagan, see on väga hea küsimus! Kes selle esitas?

Teie lugupeetud peatreener isiklikult.

(Naerab.) Ma ütlen sedasi, et kõigepealt toon väljakul punktid ära ja siis lähen garaaži autosid putitama.

Kui tõsise hobina sa seda võtad?

Väga tõsisena mitte, mulle lihtsalt meeldib selline värk. Näiteks Alex käis just oma põleva mootoritulega. Tegin selle korda.

Kunagi kauges tulevikus, pärast võrkpallikarjääri lõppu, võiks see olla ehk su põhitöö?

Ei, see jääb igal juhul hobiks. Tööna ma ei viitsiks autosid parandada. Pigem ongi see hobi, kus ma saan lahedaid autosid näppida. Naudin protsessi, kui saan katkise auto ise korda teha.

Milline su enda tehniline seisund on? Kas pikalt häirinud põlvevalu segab veel mingil määral?

Tervis on üllatavalt hea olnud sel hooajal. Põlv annab suurte koormuste juures tunda, aga see on igati normaalne. Kui operatsioonil käisin, ütles doktor Madis Rahu, et see põlv jääb niikuinii mingil määral valutama.

Albert Hurt alustas kodumaa esindamist B-koondises, nüüd on ta hästi hakkama saanud ka juba A-koondises | Foto: Siim Semiskar

Kerkisid möödunud suvel üllatuslikult Eesti koondise üheks liidriks. Kui tähtis see periood sinule oli?

Kindlasti andis koondisesuvi palju juurde. Huvitav oli just seepärast, et osad mängijad jäid eemale ja tänu sellele sain arvatust rohkem mängida. Ja eks selle pealt kasvas kindlasti ka enesekindlus. Kandsin suurt koormust ja sain enam-vähem hakkama.

Kuidas sa tänavusele suvele otsa vaatad? Ees ootab pikk koondisesuvi, mis kulmineerub koduse EM-finaalturniiriga.

Tead, ma ei vaata sellele sedasi otsa. Ma ei mõtle sellele enne, kui selgub, kes koondisse pääsevad. Kui pääsen laagrisse, siis üritan lihtsalt protsessi nautida. See on ka üks lahe osa koondisesuvest. Ja kui saan mingitele turniiridele või mängule kaasa, siis see on veel suuremaks plussiks.

Meil on sinu positsioonil küll tihe konkurents, kus senise hooaja põhjal kandideerivad kõige tõsisemalt kohale algkoosseisus Robert Täht ja Martti Juhkami, ent unistad sa lähiajal ka koondises põhimeheks kerkimisest? Koostöö Kert Toobaliga on justkui juba käes.

Muidugi ma unistan sellest. Selline peabki ju eesmärk olema. Võib-olla siis, kui Audentese spordigümnaasiumisse läksin, oleksin öelnud, et see on üks kauge unistus ja ma ei tea, mida tulevik toob, aga nüüd on seisud sellised, et võikski olla selge eesmärk varsti koondises põhikoosseisus mängida.

Aga välismaale mängima siirdumine? Mitmed on öelnud, et tartlaste trio Albert Hurt, Märt Tammearu ja Alex Saaremaa peaksid hiljemalt järgmisel hooajal võõrsile mõnda tugevasse liigasse mängima siirduma.

Tahaksin minna küll, aga astusin Maaülikooli, kus õpin veeökosüsteemide rakendusbioloogiat. Lõpetaksin ülikooli järgmise aasta kevadel. Kuna koroona tuli, siis muutis see otsuse tegemise lihtsamaks. Mul polnud mõtet eelmisel suvel kuhugi (välismaale) joosta, sest olukord maailmas polnud kindel. Eks nüüd tuleb vaadata, kas leidub mõni hea variant mujalt. Samas annan endale aru, et kui ma praegu ülikooli ära ei tee, siis hiljem ma seda enam lõpule ei viiks.

Kas sul agent on?

Ei ole. Ma pole tahtnud end kellegagi siduda. Sellega on see asi, et väga head agenti kohe ei saa ja veidi kahtlase agendiga on lepingu tegemine selline fifty-sixty värk. Eelistan seetõttu hoida lahtisi otsi.

Kas sa oled enda jaoks pannud paika konkreetsed piirid, millise tasemega liiga või klubi pakkumise võtaksid vastu ja millise mitte?

Tegelikult ei ole. Minu jaoks on välismaale minekul kaks punkti. Üks on see, et kui pääseks kõvasse liigasse, kus saaks heal tasemel trenne ja mänge. Teine on aga see, et valik oleks seotud asukohaga. Teatavasti kõike head reeglina korraga ei saa. Kindlasti ei ületa ilus asukoht taseme tähtsust – Poolasse läheksin näiteks kohe mängima -, aga mulle meeldib vaadata otsust tehes ka ümbruskonda.

Vastuvõtul: Märt Tammearu, Rait Rikberg ja Albert Hurt. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Millise mulje on sulle sel hooajal jätnud 19-aastane Märt Tammearu ja 20-aastane Alex Saaremaa? Kas arvad, et nemad pääsevad uueks hooajaks välismaale?

Eks see ole nende endi otsustada. Nad mõlemad võiksid juba praegu välismaal mängida, aga kus ja millisel tasemel, selles ongi suur vahe. Alex on üllatanud mind oma hüppelt servidega. Okei, ta suudab vahepeal ka sedasi veel lüüa, et osad pallid ei jõua isegi veeredes teisele poole võrku, aga samas lööb ta tugevat pallingut päris hästi võrreldes sellega, mida eeldasin. Eks ta näeb vaeva ka. Alexil on ikkagi nii palju kasutamata potentsiaali, et kui kellelgi õnnestub kõik see temast välja saada, on siit tulemas väga kõva mängumees.

Märt on Märt. Juba see, et ta mängib nurgas ja diagonaalis ning saab mõlemal positsioonil hakkama, räägib nii mõndagi temast. Ta on igal juhul osav ja võimas vend. Eks meil, noortel, näitavad lähiaastad, millised mängumehed meist saavad. Kui siirdumegi välismaale, siis saab olema huvitav jälgida, kas ka areng jätkub.

Lõpetuseks, pälvisid jaanuarikuu parima mängija tiitliga Sportlandi 150-eurose kinkekaardi. Mida selle eest ostsid?

Ostsin endale neli paari sokke ja dressipüksid.

Ja raha saigi nende ostudega juba otsa?

Ei, ülejäänud raha andsin tüdruksõbrale kasutada. (Muigab.) Mul lubati isegi üsna suur osa sellest summast enda tarbeks kulutada.

Loo lõppu jäägu aga ilmestama üks mõte. Albert Hurt pole heast hüppest hoolimata blokipunkte palju teeninud. Kas ka selles aspektis saabub lähiajal edasiminek? | Foto: Riina Vals/SK Duo
scroll to top