fbpx
Close

Laagi ja Miileni 5 küsimust. Karolina Kibbermann: kaks tiimi, kümned ekstreemspordialad ja üks Vaffel

Kertu Laak
Kertu Laak, Karolina Kibbermann, Vaffel ja Kristiine Miilen. | Fotod: Gertrud Alatare, erakogu

Peale natukene pikemat pausi pühkisid Võrkpall24 kaasautorid Kristiine Miilen ja Kertu Laak läpakalt lõpuks tolmu maha ja võtsid pihtide vahele noore sidemängija Karolina Kibbermanni, kes loodetavasti on mõne aasta pärast koondises rünnakuid dirigeerimas ja kapten Julija Mõnnakmäe saapaid täitmas.

Vestlesime Karolinaga, kui ta oli parasjagu Le Cannet’ tiimiga teel CEV Cupi kaheksandikfinaalile Tšehhis, mis õnnestus neil hiljem VK UP Olomouci vastu 3:0 võita ning sellega eurosarja veerandfinaalpääse lunastada. 20-aastane Selveri klubi kasvandik, keda koondises Kibuks kutsutakse, on sattunud esimesel välishooajal korraga lausa kahe naiskonna koosseisu. Lisaks tegime juttu ekstreemspordist, koer Vafflist ja loomulikult ka jõuludest.

1. Bonjour, Karolina, ça va? Kuidas eluke Prantsusmaal läheb? Millised olid su eelarvamused Prantsusmaa või prantslaste kohta? 

Aitäh küsimast, mul läheb väga-väga hästi! Paremini, kui ma oskasin arvata. Mingeid eelarvamusi mul ei olnud, sest mul ei olnud aimugi, kuhu ma tulen ja mida ning kellega tegema hakkan.

Eks ma natuke põdesin, sest mu enda tiimi peatreener on Bulgaariast ja ma sain paarilt koondisekaaslaselt riietusruumis teada, et Bulgaaria treenerid võivad väga hirmsad olla… kartsin, et äkki on minu treener ka jube! Aga kui ma kohale jõudsin, siis tegelikult selgus, et ta on äärmiselt tore inimene. Mis sellest, et ta inglise keelt väga ei räägi – saangi oma vene keelt praktiseerida. Eks ta natukene keeruline on, sest ma saan temast aru, aga vastata ei oska, nii et enamasti lihtsalt noogutan ja ütlen “jah”.

Mis on Prantsusmaal su lemmiksöök?

Lemmiksöök on kindlasti lihtsalt sai! Esimestel nädalatel oli mul väga keeruline, sest mul viskas sellest saiast kiiresti kopa ette. Ma ei sallinud seda üldse ja otsisin paaniliselt poest mingit alternatiivi, aga nüüd olen sinna tasemele jõudnud, kus ma käin nädalas ikka mitu korda pagariäris ja ostan saiakesi koju kaasa.

Kas keelt ka õpid?

Klubi leidis mulle päris hea lahenduse, kuidas ma saan interneti vahendusel prantsuse keelt õppida. Mu enda tiim koosneb ainult prantslastest, nii et olen ka üpris palju prantsuskeelses keskkonnas. Võistkonnas on peale kapteni ainult kaks tüdrukut, kes päriselt räägivad inglise keelt; teised ei oska praktiliselt sõnagi, nendega on väga palju kehakeeles suhtlemist.

Võrkpallialaselt saan aga prantsuse keelest juba päris hästi aru, sest mul ei ole muud varianti – kõik trennid on prantsuse keeles.

Kas on koduigatsus ka?

Väga suur. Tohutult suur. Ma olen väga memmekas inimene. Alguses, kui ma Prantsusmaale jõudsin, oli väga raske. Ma elasin esimese kuu üksinda, nüüd tuli boyfriend ka siia ja ei ole enam nii õudne. Õnneks ta jääb siia terveks hooajaks ja ma ei pea enam üksi elama, aga koduigatsus on ikkagi meeletult suur. Ma igatsen absoluutselt kõike Eesti juures.

On sul midagi, mis sulle Prantsusmaa juures ei meeldi?

Mulle ei meeldi, et minu kodulinnakese ümbruses ei osata väga inglise keelt rääkida. Mulle oli üsna suur üllatus, kui mu sõbranna külas käis ja rääkis, et Le Cannet’st 30 minuti kaugusel olevas Nizzas valdas teenindussektor väga hästi inglise keelt, aga minu linnakese ümber on täiesti zero. Ometigi on see ka populaarne Lõuna-Prantsusmaa suvituspiirkond. 

Näiteks oli mul autoga väike intsident – rehv läks täitsa puruks ja mul oli vaja töökojas kuidagi ise hakkama saada prantsuse keele, viipekeele ja ingliskeelsete väljendite abil. Klubi küll aitas internetis aja broneerida, aga kohapeal oli ikka vaja asju seletada ja see oli keeruline.

Hiljuti tahtsin saata koju jõulu postkaarte, aga postkontori tädid olid täiesti umbkeelsed. Tõlkisin siis Google Translate abil ära laused “tere, mul oleks vaja saata need kirjad sinna, mis ma tegema pean”. Peale seda tehti kõik mu eest ära ja küsiti natuke raha – saingi kirjad saadetud.

Kibu rügab korraga kahel rindel: N2 taseme naiskonnas tõstab ta palle numbri all 9, kõrgliigatiimis on tema särginumbriks 20. | Fotod: Michael Toffolo, Christian Besson

2. Natukene võrkpallist ka… Räägi meile lähemalt, et mis liigas sa täpsemalt nüüd mängid, kuidas teil siiani läinud on, mis on süsteem ning millised teie tiimi eesmärgid?

Mina tulin algselt mängima Volero Le Cannet Cote d’Azur naiskonda, mis mängib Prantsusmaal kolmanda taseme ehk N2 liigas. Meie alagrupis on 10 võistkonda, oleme hetkel teisel kohal, aga ausalt öeldes ma eriti ei tea, et mis peale alagruppi edasi saab. Praeguse liidriga on veel mängimata – see mäng tuleb esimese asjana jaanuaris ja sellega lõppeb esimene mängude ring.

Eks eesmärk oleks ikkagi asi kinni panna, saada võimalus tõusta esiliigasse ja järgmisel aastal seal jätkata. Ma ütleks, et oleme enamustest võistkondadest päris kõvasti üle. 

Kui palju Le Cannet meistriliiga tiimiga kokku puutud?

Plaan oli tegelikult selline, et kui kõik on hästi, siis ma teen Le Cannet’ga kaasa kõiki jõusaalitrenne ja hommikuti spetsiifilisemaid tehnikatrenne, kus on kohal näiteks ainult sided ja treeneritel on aega ka minuga tegeleda. Õhtuti, kui toimuvad mängulisemad trennid, siis mind ei oleks tarvis.

Aga kui hooaeg algas, siis kõrgliigaklubi teine sidemängija sai keerulise haiguse kaela ja paar kuud ta midagi teha ei saanud, nii et mina pidin teda siis asendama. Käisin kaasas kõikidel sõprusmängudel, sparring-kohtumistel, tegin täie rauaga nende trenne kaasa. Kui juhtus, et oli profitiimiga päevas ainult üks trenn, siis läksin õhtuti nagu kord ja kohus veel ka oma tiimi trenni.

Reedeti oli veel selline päev, kus mul oli lausa kolm trenni päevas: lisaks profitiimi hommikusele trennile, õhtusele trennile ja sellele järgnenud videokoosolekule olin kohustatud minema ka oma N2 naiskonna trenni. Selliseid reedeid oli mul paar nädalat järjest, jõudsin päris hilja õhtul koju. See oli päris intensiivne aeg ja olin natuke mures, et tervet hooaega ma küll niimoodi vastu ei peaks.

Natukeseks ajaks asi lahenes – paar nädalat olid profitiimis kõik terved -, kuid nüüd vigastas Le Cannet põhisidemängija hüppeliigest ja on umbes jaanuarini rivist väljas. Teen siis jälle selle aastalõpu nendega koos kaasa ning loodetavasti jaanuarist saan täies ulatuses jälle oma tiimiga liituda.

Praegu ei ole ma kaks nädalat oma tiimi trennis üldse käinud. Kui eelmisel nädalal oli oma tiimiga mäng, siis läksin mängule nii, et polnud nädal aega nendega koos trenni teinud. Läksin kohale, mängisime mängu ära, võitsime ja järgmisel päeval läksin profitiimi trenni tagasi.

Eks ta selline natuke absurdne olukord on, aga mis teha. Sel hooajal haigused ja vigastused natuke kimbutavad rohkem kui tavaliselt.

Le Cannet’ kõrgliigaklubi peatreener on teatavasti ka Eesti koondise peatreener, itaallane Lorenzo Micelli. Kas Lorenzo hoiab sul ikka silma peal?

Lorenzol on trennides tähelepanu ikkagi põhiside peal olnud, ma ei ole nii suur prioriteet. Mina otseselt piitsa ei saa, kui midagi valesti teen, pigem saavad piitsa kõik teised.

Kui on individuaalsed trennid, siis keskendutakse kõigi tehnikale, vahet ei ole, kui vana sa oled või kust sa tuled. Aga kui on mängulised trennid, siis ta väga palju sellele rõhku ei pane, et kas ma mängin taktikaliselt õigesti. Siis laseb ta mul lihtsalt oma rida teha.

On sul mõni suurem isiklik eesmärk, mille kindlasti sooviksid täita, või võtad päeva korraga? Kuidas mõjutab su aasta Prantsusmaal tulevast koondisesuve? Kas saadad Julli palmi alla pensionile?

Mina isiklikult ei tahaks mitte kunagi Julli pensionile saata! Minu meelest ta võiks kogu aeg seal koondises olla, on palju turvalisem. Kasvõi topisena! (Naerab.)

Ma ei oska ühtegi eesmärki väga seada. Olen võtnud siin nädala korraga, sest ma olen ühe jalaga ühes tiimis ja teise jalaga teises, mind loksutatakse sinna, kuhu parasjagu vaja on. Pole jõudnud väga keskenduda sellele, kuhu ma oma oskuste ja tulemustega jõudma peaksin.

Ma lihtsalt loodan, et koondisele mõjub minu siinolek selles mõttes hästi, et ma saan nii kõvadelt mängijatelt õppida ja suudan rohkem koondist ka ametlikes mängudes esindada. Eelmisel suvel sain Soome ja Lätiga sõprusmängudel selle laksu kätte, aga et ma päriselt oleksin valmis aitama, siis ma loodan, et see hooaeg siin tuleb kasuks.

Juba see, et ma nendega siin euroliiga mängudel kaasas käin ja näen oma silmaga, kuidas väga kõvad naised võrkpalli mängivad… See kindlasti annab midagi teistsugust juurde, mida Eesti meistriliigas mängides ma ilmselt kogeda ei saaks.

Kuidas tiimikaaslastega sõbrunemine läinud on? Kõik on toredad?

Kuna ma olen nii poolikult mõlemas võistkonnas, siis mul on läinud rohkem aega, et kõigiga siin päriselt sõbraks saada. Eriti raske oli alguses enda tiimiga, sest ma ei rääkinud absoluutselt prantsuse keelt, aga kuna nad on minuvanused, siis mul on tegelikult nendega lihtne suhelda.

Profitiimis on ka toredad inimesed, aga kuna nad on omavahel rohkem koos kui mina nendega, siis eks neil on omad pundid juba välja kujunenud. Söögilauas on ikka tore kõik koos lobiseda, aga lihtsalt niisama vestlemist on siin keerulisem alustada – ma jään justkui poolest jutust kogu aeg ilma, sest olen kuskil oma tiimiga ära olnud.

Volero Le Cannet. Liberost paremal poseerib Karolina, all paremal teeb selfit Lorenzo Micelli. | Foto: erakogu

3. Juba teist suve järjest võib aeg-ajalt Paide Nelja Kuninga hotelli akna taga mõnel pärastlõunal silmata asfaldil istuvat väga peenikese häälega rääkivat tüdrukute kampa. Selles on süüdi sinu äge corgi veel ägedama nimega –  Vaffel. Räägi meile natukene oma karvasest sõbrast – kaua ta on teie peres olnud?

Nutt tuleb peale, kui Vafflist peab rääkima! Ma olen juba sellest ajast, kui rääkima õppisin, olnud kindel, et soovin endale koera. Aga kuna mu vennal oli koerte vastu allergia, siis me endale koera ei võtnud.

Kui tulid koroonaaeg ja karantiinid, oli vaba aega järsku jube palju ja siis tekkis kodus tunne, et midagi on kogu aeg puudu. Lõpuks õnnestus mul peale 18 aastat pingutamist vanematele auk pähe rääkida ja asi hakkas veerema. Nad leidsid, et tegelikult oleks koeraga tore, lapsed on ka juba täitsa suured ja saavad ise hakkama. Lisaks oli vend ka allergiast välja kasvanud ja nii saigi Vafflist eelmise aasta juunis meie pere liige. 

Miks te just corgi kasuks otsustasite?

Tõugu valisime väga pikalt. Mu isa käis välja oma mõtte, et talle on alati corgid väga meeldinud – nad on intelligentsed, vahvad, karvased ja lihtsalt nunnukad. Leidsime ühe kasvataja, kes on hingega asja juures ja kelle käe alt tulevad väga head koerad. Tõimegi siis sellise väikse karvapalli omale koju!

Kas tal on välja kujunenud mõni lemmikpahandus?

Ta tegelikult väga ei tee pahandusi. Ma tean, et ta õed ja vennad ikka närivad jalanõusid ja mööblit, aga Vaffel pole midagi sellist teinud, kuigi ta on meeletult ära hellitatud! Ta elab tõesti nagu kuninganna koer (Inglismaa kuninganna Elizabeth II kuninglikud koerad on just nimelt corgid – toim.). Tal on võim absoluutselt kõige ja kõigi üle! Tal on diivanil oma koht; ta võetakse laua äärde sülle, kui teised söövad, et ta näeks, mis toimub…

Asi on nii kaugele läinud, et kui enne magas ta minu voodis, siis minu äraolekul ronib ta õhtuti mu vanemate kaissu. Kuna me just kolisime, siis mu vanemad magavad madratsil ja Vafflil pole sinna ronimisega probleemi. Nii poebki ta mu vanemate vahele madratsile, paneb pea padjale, ohkab ja magab seal öö läbi! Nii et ta on tohutu memmekas – nagu ta perenaine.

Tema suurim pahandus oli see, kui ta ükskord üksinda kodus olles näris köögitoolide all olevad katted laiali ja kogu köök oli seda puru täis. Aga see on ka ainuke kord.

Kuidas sa sellise laheda nime peale tulid?

Nuputasime sõbrannadega koondises terve suve, mis talle nimeks panna. Poolnaljaga ütlesin, et Vaffel on naljakas ja tore nimi. Ja koer on ju vahvli värvi ka. Kuna mu perel paremaid mõtteid ei tulnud, siis otsustasimegi jääda selle Vaffli juurde – see oli ainus konkreetne idee, mis tol hetkel olemas oli. Tuleb välja, et corgidele pannaksegi väga tihti toidunimesid, nii et läksime õiget teed!

Kas enne koeravõttu oli ka traditsiooniline isade reaktsioon “ei, koera me küll ei võta” ja siis lõpuks vaatavad nad koos põrandal õhtuti telekat?

Mu isa ega pere ei öelnud kunagi otseselt, et “ei, me ei võta koera”. Põhjuseks oli pigem see, et me elasime väikeses korteris ja mu vennal oli allergia. Kolisime majja ja vend polnud enam allergiline, nii et kõik probleemid lahenesid.

Aga millegipärast on tõesti alati nii, et isad on koertega nii põrandal kui diivanil. Isegi, kui mina olen koera perenaine, siis on ikkagi väga naljakas vaadata, kuidas koer ja isa õhtuti koos diivanil õlle kõrvale suitsuvorsti näksivad. Isadel ja koertel on kohe mingi teistsugune klikk.

Karolina, Vaffel ja Nublu? Ei, paremal on siiski rattasportlasest peika Robert. | Foto: erakogu

4. Naised saunas rääkisid, et sinu peiks Robert on ka koos sinuga Lõuna-Prantsusmaal. Millega tema seal tegeleb? 

Naised saunas ei valeta – ta on tõepoolest siin. Esialgu ma ei plaaninud teda siia kaasa võtta, aga kui ma selle idee välja käisin, et ma päriselt siia Prantsusmaale tulen, siis ta isegi ei kõhelnud, vaid ütles kohe, et “ma tulen kaasa, milles probleem”!

Kuna ta tegeleb ekstreemspordiga, milleks on mägesid vaja, siis siin Lõuna-Prantsusmaa pisut mägisemas piirkonnas on tal väga head treeningvõimalused. Samuti on siin aasta lõikes natuke soojem, kannatab ka talvel rattaga sõita. Tal on pooleli ka e-gümnaasium, seega teeb ta siin veel ka koolitöid.

Ja tegelikult leidis ta siin ka väikese tööotsa. Üks eesti mees, kes on siin juba aastaid elanud, omab ühte aiandusfirmat, mis ehitab rikastele inimestele jacuzzisid (maakeeli mullivanne – toim.) ja muid asju. See ei ole Roberti jaoks päris viis-päeva-nädalas töö, aga kui neil on abi vaja, siis ta saab kohale minna ja taskuraha kõrvale teenida, et oleks mille eest süüa-juua osta. Muidu elaks ta ju naise kulul! (Naerab.) 

Kuidas te kohtusite ja kaua olete koos olnud? 

Me kohtusime umbes viis aastat tagasi, kui õppisime põhikoolis ja olime veel täitsa tiinekad. Me ei käinud samas koolis, aga meil oli ühiseid sõpru – näiteks Marily Lass (Tallinna Ülikool/Kikase libero – toim.) oli Robertiga väga hea sõber ja tema kaudu tutvusimegi.

Esimesel korral, kui ta minuga suhet alustada proovis, ütlesin ma “ei”… Mõtlesin aasta aega järele, et kas on ikka õige värk. Ja siis sain aru, et kurat – ta ikka meeldib mulle! Nüüd olemegi juba neli aastat koos olnud.

Robert tegeleb lihtsustatult öeldes rattaga mäest alla sõitmisega. Mis spordiala see selline on?

Jah, selle spordiala nimi on downhill. Eesti keeles on ametlik nimetus “mäest laskumine”. Eestis mõned harrastajad ikka leiduvad, aga esiteks on see ekstreemsport ja teiseks on varustus rattaspordile omaselt tohutult kallis. Ainuüksi rattaraam, ilma ühegi lisajubinata, maksab kuskil 10 000 eurot. Ja rohkem kui kaks hooaega sama rattaga üldiselt ei sõideta. Sinna alla pannakse meeletu raha, otsitakse sponsoreid, reisitakse palju… see on päris kohutav. Võrkpall on selle kõrval jube hubane ala.

Robert sõidab downhilli maailmakarikaetappe, mis on mööda Euroopat laiali. Seal on mängus ka edetabelipunktid, mis määravad iga etapi stardijärjestuse. Sel aastal on üks etapp Norras, aga enamasti toimuvad pigem lõuna pool ja mägisemates riikides. Ja siis on veel Euroopa meistrivõistlused ja maailmameistrivõistlused. MM oli ühel aastal näiteks Kanadas, kuhu tuli siis kõigi oma rataste ja muu tavaariga kohale minna. 

Rääkisid sel suvel, et oleksid peaaegu isegi downhilli Eesti meistrivõistlustel osalenud. Kuidas see võimalus tekkis ja miks sa lõpuks ikkagi võistlema ei läinud?

Eestis korraldatakse igal aasta downhilli meistrivõistlusi, aga kunagi ei ole piisavalt  naisosalejaid – korraldajad ei saa isegi kolme poodiumikoha auhinda välja anda, sest naisvõistlejaid lihtsalt pole. Nii ma mõtlesingi, et miks mitte ise osaleda, sest ma olin juba paar korda proovinud täisvarustuses mäest alla sõita. Aga tookord jäi see asi ikkagi katki, sest mind oli rohkem vaja raja kõrval ja korraldamisel.

Pluss ma poleks oma auhinda nagunii kätte saanud, sest mul puudub jalgrattaliidu litsents. Kui mul see litsents oleks, siis ma võiks teoreetiliselt lihtsalt ratas käekõrval mäest alla tulla ja tõenäoliselt selle eest Eesti meistritiitli võita. (Naerab.) 

Kui kõrgele Robi oma alal jõudnud on?

Parimaks saavutuseks on tal mitteametlike noorte Euroopa meistrivõistluste teine koht. Aga kuna need olid mitteametlikud, siis ma ei tea, kui oluline see on. Ametlikel võistlustel ma parimat kohta ei tea, aga tänavune hooaeg oli tal kindlasti siiani edukaim.

Tal on nüüd raskem häid kohti saavutada, sest ta jõudis juunioridest eliidi võistlusklassi – seal on rohkem kõvasid tegijaid ja on keerulisem kuskile jõuda. Aga talle endale meeldib, täiega kaifib ja naudib seda.

Ekstreemsport tõmbab teda üldse väga ligi, nüüd ostis ta endale ka surfilaua ja käib siin Prantsusmaal Vahemeres surfamas, kui laineid on. Selles mõttes ei hakka tal kunagi igav, sest tal on kogu aeg vaja tegeleda kümne asjaga korraga. Ta on vist kõigega sõitnud, mis mingilgi moel liigub: purjelauad, autod, ATV-d, motikad… kõike on ta proovinud.

Kui palju te vabal ajal Prantsusmaad või oma ümbruskonda avastanud olete?

Siiamaani oleme teinud pigem turistiväljasõite, aga kuna hetkel siin Lõuna-Prantsusmaal pole turisminduse tipphooaeg, siis see uudistamine pole ka nii lõbus. Järgmisel vabal päeval tahaks kindlasti ära käia Cannes’i jõuluturul. Ma ei kujuta ette, kuidas on näha uisuplatsi mere ääres ja palmipuude all.

Karolina Lõuna-Prantsusmaa vaateid ja ilma nautimas. | Foto: erakogu

5. Viimane küsimus ongi jõuludega seotud. Kas sa jõuludeks koju Eestisse saad?

Ma olen väga-väga õnnelik selle üle, et saan jõuludeks koju tulla! Kahjuks ma väga pikaks ajaks jääda ei saa, sest me ei tea, mis seisus on peale jõule profitiimi esimene side ja seega pean ma igaks juhuks varem tagasi olema, et nendega trenni tegema hakata.

Arvutasin välja, et ma saan kodus olla umbes 80 tundi. Kolm tervet päeva ja kaks poolikut, nii et põhimõtteliselt neli päeva, aga see on kindlasti parem kui mitte midagi. Mu oma tiimil pole trenne kuni uue aasta alguseni ja ainult nende eest mängides saaksin lausa poolteist-kaks nädalat kodus veeta. 

Millised on sinu pere jõulutraditsioonid? Klassikaline söön-ennast-lõhki jõuluõhtu või teete midagi teistmoodi?

Tavaliselt hakkame jõululaupäeva hommikul perega koos ettevalmistusi tegema. Käime poes ja ostame kokku vajalikud söögiasjad, peale lõunat ehime meie vennaga kuuske ja vanemad hakkavad samal ajal sööki valmistama. Terve õhtu ja öö koosneb muidugi söömisest ja söögi vahele avame kordamööda ka kingitusi, aga kuna nüüd on peres ka koer, siis aeg-ajalt tuleb temaga jalutamas käia ja talle värsket õhku anda. See on vast meie pere kõige uuem traditsioon.

scroll to top