Kertu Laagi ja Kristiine Miileni autorirubriigi seekordne külaline on Eesti rahvusnaiskonna 28-aastane raudvara Anu Ennok. Kuna viljandlanna ei vaja meie portaali lugejatele pikemat tutvustamist, siis asugem asja kallale.
1. Alustuseks liiguks ajas 10-15 aastat tagasi ühele noortekoondisega peetud turniirile Valgevenes, kus sa tõenäoliselt “kaotasid” ära lihase nimega infraspinatus. Kus see lihas asuma peaks?
See on selline väike lihas abaluu või “tiiva” peal. Supraspinatus on üleval ja infraspinatus on all. Tegelikult on see võrkpallurite seas päris levinud vigastus – näiteks horvaadil, kes sel hooajal meiega Salos mängis (diagonaalründaja Katarina Pilepic – toim.), oli seda lausa opereeritud. Tal saadi vigastusele küll varem jaole, aga nüüdseks on see õlg ikkagi teisest nõrgem. Ja ega ma ise jaksan ka ainult ühekilose hantliga õlarotatsioone teha. Ka (Argo) Meresaarel on sama lihast opereeritud ja (Robert) Tähel see üldse puudub. Ma ei teagi, kuidas Tähel see õlg nii kiiresti liigub – ta on mingi imeloom!
Infraspinatus kaob ära siis, kui tekib närvivigastus – närv pressib lihase peale, lihas ei saa enam impulssi ja kärbub. Otseselt pole mul mingit õlavigastust kunagi olnud, eks ta sai ilmselt kuskil natuke viga ja peale seda kaduski ära. Kahjuks ma arvan, et see oli Eesti noortespordi viga, sest paljude riikide füsioterapeudid on öelnud, et nii noorelt ei tohiks selliseid asju toimuda. Šveitsis füsioterapeudi juures käies küsiti minult, kas mu puuduvast lihasest võib pilti teha. Nad ei olnud kunagi nii noorel inimesel seda täheldanud, tavaliselt käivad selle probleemiga tema juures vanad naised… Kui tead, mida vaadata, siis on tõesti seljal ühe koha peal “auk” sees.
Kuidas lihase kadumine täpsemalt juhtus ja mis mõju on sellel olnud su edasisele karjäärile?
Ma mäletan seda Valgevene turniiri. Ütlesin seal Merlele (treener Merle Keerutaja – toim.) pärast ühte mängu, et ma ei jaksa suppi süüa. Ta mõtles alguses, et ma teen nalja, aga ma reaalselt ei jõudnud kätt tõsta. Otsustasime järgmise hommikuni oodata, et kui selleks ajaks on endiselt halb, siis edasi ei mängi, aga hommikuks oli kõik normaalne ja mängisin ikka. Mul avastati selle lihase puudumine tegelikult alles siis, kui ma 11. klassis Audentese spordigümnaasiumisse läksin. Füsio Kristi Singi küsis, et “kas sa ikka tead, et sul on auk siin?” ja ma ehmusin täitsa ära. Aga siis oli juba hilja midagi ette võtta. Ma arvan, et ilmselt sai see sealt Valgevene turniirilt alguse. Sai seal natuke vigastada ja ajapikku kärbus. Tol ajal polnud meil ühtegi füsiot ja keegi ei vaadanud kunagi, mis seisus meie keha on. “Pelasid” ükskõik kuidas ja millises konditsioonis.
Keha on selline huvitav asi, et leiab alati midagi muud, millega asjad tasakaalu viia. Mulle on kõik füsiod näiteks öelnud, et nad ei ole ühelgi naisel sellist deltalihast näinud. Ju siis delta võttis infraspinatuse töö üle. Mingeid harjutusi, näiteks kummiga välja roteerimisi või teatud kätekõverdusi, ma hea meelega pigem ei tee, sest need ei meeldi mu õlale. Aja jooksul olen aru saanud, mis selle valusaks teeb. Ka sel hooajal oli mul Soomes õlaga probleeme ja üks põhjus on kindlasti sellesama lihase puudumine, sest mul on üks lihas lihtsalt vähem, mis tööd peaks tegema. Ma pean igal hooajal laskma ikka paar korda nädalas oma õlga läbi mudida, et erilisi probleeme ei tekiks – selline ta mul lihtsalt on.
Lisaks on sul mitu koondisetsüklit jäänud selja-, sääre- ja hüppeliigese vigastuste tõttu vahele. Mõni teine oleks kindlasti juba karjääri ammu lõpetanud, aga sina said nendest kõigist muredest üle ja olid varsti jälle valmis lahingusse astuma. Kuidas oled vaimselt selliste tervisejamadega toime tulnud?
Kui ma kunagi mängima hakkasin, siis mul oli endaga diil: kui ma peaksin operatsioonile minema, siis ma edasi ei mängi. Seljavigastused olid sellised, et kui oleks olnud väheke pädevam füsio, siis oleks neist ka kergemini jagu saanud. Hüpekaga oli mul valida, et kas opiga või opita variant, ja ma valisin ilma opita just sellepärast, et pärast veel edasi mängida. Oleks see operatsioon seal tehtud, siis pärast seda ei hüppa enam väga, kui raudpolt jalas on. Eks vanaduses ei ole see enam lihtne – praegu naerate mind, kui olete veel kahekümne neljased (Tegelikult on Milka 23 ja Kertu 22 – toim.) Ma arvan, et motivatsiooniks tagasi tulla oligi see, et nii palju asju oli veel tegemata. Näiteks koondisega EM-finaalturniirile pääsemine, mis oli juba käega katsutav. Aga nüüd on sellised asjad ka tehtud ja ma arvan, et võib need sussid kuskile juba panna küll (“Püsti?” – K.M.).
2. Võrkpall24st korra Elu24.ee-ks. Räägi meile, palun, natukene lähemalt oma montenegrolasest elukaaslasest Danijelist. Kuidas te kohtusite ja kaua koos olete olnud?
Ma arvan, et ükski eestlane esiteks ei tea, et ta Montenegrost pärit on! (Aga Milka teadis! – K.M.) Tutvusime Prantsusmaal Nancy’s, kus me mõlemad mängisime. Koos oleme olnud ametlikult natukene üle aasta, aga kuna ma mängisin sellel hooajal Soomes ja tema Prantsusmaal, siis ega me üksteist eriti palju näinud pole. Montenegros olen tal kaks korda külas käinud, korra suvel ja korra jõulude ajal. Ja tema käis omakorda kaks korda mul sel hooajal Soomes külas.
Millega ta tegeleb?
Ta on käsipallur – see on ikka vähe teistmoodi ala. Ja ega ta võrkpallist midagi ei jaga ka. Vahel olen pärast mängu temaga rääkinud ja maininud näiteks, et “pipe” oli halb, ja tema küsib vastu, et mis või kes see “pipe” on. Samas, ega mina käsipallist ka eriti aru ei saa. Üks suvi proovisin ta vastu mängida ja ütlesin, et ta võtaks asja tõsiselt. Et kaitse ikka niimoodi, nagu te seal platsil teete – ära arva, et ma olen tüdruk. Ja ma ei suutnud isegi viskele minna! Ma ei saanud isegi palli käest lahti. Siis pidin reeglid ümber tegema – hea küll, lase vähemalt nii kaugele, et ma saaks visata.
3. Sinu ametlikuks pikkuseks on kirja pandud 175 sentimeetrit, mis on suurte võrkpallitähtedega võrreldes siiski pigem väike number. Lugejate seas on kindlasti palju neid, kellele loodus ei ole andnud kahemeetrist pikkust ega kolmemeetrist käeulatust. Mida sa neile omast kogemusest soovitaksid? Millele peaks rõhku panema, et sentimeetreid tasa teha?
Valige endale sobiv positsioon platsil. Merle Keerutaja tahtis minust kunagi sidemängijat teha ja ma ei olnud nõus – lubasin trennist ära minna. Ta ütles, et “oma pikkusega sa kuskile ei jõua”. Aga mul on natuke hüpet ja mind on ka vastuvõtu pool palju aidanud, kuna tänapäeva võrkpall liigub sinna suunda, et üks nurk võiks olla ründav ja teine vastuvõttev. Vastu võtta oskan ma enda arvates üsna stabiilselt ja küll see teine pool järele tuleb. Midagi saab alati – ei tasu alla anda, 175-sentimeetrisena ei pea ilmtingimata libero olema.
Kui saaksid ajas karjääri algusesse tagasi minna ja endale 20 sentimeetrit kasvu juurde võluda, siis kas me tunneksime praegu veelgi edukamat Anu Ennokit või arvad, et see nii suurt rolli sinu tähelennu juures mänginud ei oleks?
Ma arvan, et need lisasentimeetrid oleks rolli mänginud küll. 195-sentimeetrisena oleks hea hüppe ja vastuvõtuga kindlasti palju lõbusam olnud mängida!
Nii pikana ei peaks midagi tegemagi. Sulle pandaks lihtsalt leping lauale…
Oleneb muidugi liigadest ka, Venemaa poole ei tasu vaadatagi, kui alla 190 sentimeetri oled. Eks see pikkus on kahe otsaga asi – kui sa oled 195 sentimeetrit pikk ja tahad kunagi kontsakingi ka kanda, siis kust sa selle 205-sentimeetrise mehe ikka nii väga võtad… Minul, lühikesel, pole seda probleemi kunagi ette tulnud, et ma mõnest mehest oleksin pikem olnud.
Ma vist oma pikkust niimoodi muutma ei hakkaks, selline “oleks” on sama loll kui “oleks ma homme Eesti president”… Aga ma ju ilmselgelt ei ole. Ma ei kahetse midagi. Minu 175 pealt kuhugi jõudmine ongi võib-olla väärtuslikum. Kui sa oled 190, siis sinult oodataksegi, et sa jõuaksid kuskile. Ma ei ole üldiselt selline väga suur nutja.
Kas platsil on tulnud ette ka olukordi, kus su kasv on sulle hoopis kasuks tulnud?
Ma arvan, et kasvuga on niimoodi, et see võib sulle nii kasuks kui ka kahjuks olla. Ma olen mänginud ülipikkadega, kes on ilusad pikad kujud, aga kaitses ja vastuvõtul nii aeglased. Mõni pikk on väga liikuv, aga mõni on täielik “koordikas”. Aga kas mulle on kasuks tulnud… Võib-olla mõne palli olen saanud kaitses kätte niimoodi, et ma olen lühem kui kahemeetrised ja sellepärast reageerin natuke kiiremini. Ja puusad on võib-olla tervemaks jäänud, kuna need on maale lähemal. Aga üldiselt ma ei usu, et see väga suurt rolli mängib.
4. Aastaid tagasi sai internetis üsna populaarseks pilt jalast, millele oli tätoveeritud võrkpall. Ka praegu guugeldades “volleyball tattoo” ilmub seesama pilt esimeste seas. Paljud kindlasti ei tea, et sellel pildil oled tegelikult sina. Räägi meile lähemalt, et kus see pilt tehtud on ja kas sul on veel tatokaid? Kas nendel on mingi konkreetne tähendus või on nad pigem lihtsalt kehakaunistused?
See pilt sai tõesti väga kuulsaks! Võrkpall on mulle alati südamelähedane olnud ja isegi nüüd, kui ma teda enam mängida ei plaani, siis ta jääb ikkagi mu elu suureks osaks. Arvestades, et mul on Pärnust vaja viis kotitäit karikaid ära tuua, siis on ikka päris palju aastaid juba mängitud!
Oli aeg, kui ma mängisin Mari-Liis Graumanniga rannavollet. Ta on minust 10 aastat vanem ja ma olin väga meelitatud, kui ta palus mind enda paariliseks. Õed Bratuhhinad olid siis ka veel Eestis ja meil tekkis selline kahepaariline grupp, kellega me mängisime ja samadel võistlustel käisime. Aasta enne Londoni olümpiamänge tehti seal üks eelüritus, et katsetada seda olümpiavärki, mis seal 2012. aastal toimuma pidi hakkama. Sinna turniirile ei kutsutud eriti palju paare, võib-olla 24, nii et ma ei tea, mis ime läbi me sinna listi saime, aga kuidagi saime. Otsustasime, et läheme kindlalt – saaksime ju Londoni kesklinnas mängida, ehitatakse suured areenid ja sellest tuleb korralik promovõistlus! Siis olid Londonis rahutused ja tegelikult ei olnud hea aeg sinna reisimiseks (2011. aasta politseivastased rahutused Ühendkuningriigis – toim.), aga me ei saanud võimalust kasutamata jätta. Seal see pilt tehtigi ja sealt ta kuidagi liikuma hakkas. Väga ilus pilt – isegi, kui see poleks mina, siis mulle see pilt meeldiks!
Ma tegin selle tätoveeringu siis, kui ma olin Audenteses. Ma arvan, et ma olin 17. See oli mu esimene tätokas. Sellega koos tegin ma ka jalalaba peale kirja “Hate is easy, love takes courage”. Rangluu peal on mul suitsupääsuke, mis tuli hiljem, kuskil kolm aastat tagasi. Tema on minu Eesti – alati.
Kas sul on plaanis oma kollektsiooni ka täiendada?
Kindlasti on plaanis veel tätoveeringuid teha. Nendega on nii, et kui juba alustad, siis tuleb väike haigus külge. Ma tahaks veel kindlasti teha, aga ma pean enne Danijeli ära rääkima – tal pole endal ühtegi ja ta tegelikult ei vihka neid, aga ütleb, et neid ei ole vaja enam teha. Prantsusmaal ma teha ei julgeks, nii et ma peaksin selle siis Eestis tegema.
5. Ligi kuu tagasi andsid intervjuu, et tõmbad profispordist eemale, läheksid Prantsusmaale elama ning mängiksid rohkem enda lõbuks ja sissetuleku saamiseks Luksemburgis. Miks just sinna – kas plaanid ära kasutada maksuparadiisi hüvesid? Kas sa oled juba klubi leidnud? Kuidas su nädalad välja nägema hakkaksid?
Mul on põhimõtteliselt suusõnaline leping. Väga huvitav oli see, et mitu klubi teadsid juba enne seda volley.ee’s ilmunud intervjuud mu mõtetest Luksemburgi suunduda ja võtsid ühendust. Ma lähen sinna omadel tingimustel – ma tahan elada Prantsusmaal, kuna Danijel mängib Nancys (Milka ka! – toim.) ja ma ei taha võrkpallitrenni viis päeva nädalas teha. Luksemburgis on trennid kolm korda nädalas ja need mulle sobisid. Ma ei tahtnud ka päris koduperenaiseks jääda ja mehe kulul elada, vaid soovisin, et mul oleks oma sissetulek. Luksemburgi liiga ei ole professionaalne – sealsed mängijad õpivad või käivad tööl – ja seetõttu palusingi klubilt, et nad leiaksid mulle nendeks kolmeks päevaks ka töö. Siis ma saan minna päeval tööle ja õhtul trenni. Teisipäev ja neljapäev jäävad mul siis Nancy-päevadeks, kus ma ei pea midagi tegema. Siis teen jõusaali või käin Milkaga kohvil! Muidugi jääb mul ilmselt võimalus ka teisipäeval Nancy trenni minna, kui ma väga tahaksin, sest Rado (Radoslav Arsov, Nancy võrkpalliklubi peatreener – toim.) on mul ju tuttav. Ma olen arvestanud igatahes, et kolm korda nädalas teen võrkpallitrenni ja ülejäänud aja jõutrenni. Selline elu mulle sobiks ja seda ma klubilt tahtsin – nendega, kes mulle seda pakkusid, jõudsingi ma suusõnalisele kokkuleppele. See on tegelikult ka Merlin Hurda (Albert Hurda õde – toim.) koduklubi (VC Mamer).
Millist riiki sa pead enda “koduks”? Kuulsime, et oled juba ametlikult ema juurde Soome sisse kirjutatud, aga su õde elab hoopiski ju Austraalias?
Kodu on seal, kus on mu kotid. Järgmised kaks aastat on kodu Prantsusmaal. Eesti on mul alati südames ja mine tea, võib-olla pensionieas olen tõeline eestlane ja kolin kuskile metsa elama. Praegused eluteed viivad, jah, välismaale mitmes eri mõttes. Kuna Luksemburg on selline heaoluühiskond ja asub Prantsusmaale lähedal, siis miks mitte seda ära kasutada. Ma ei välista, et jääme sinna ka eluks ajaks, sest need, kes seal elanud on või siiani elavad, on väga rahul olnud.
