fbpx
Close

Pärnumaa spordi taustajõud Merilaine: kohtunikuametit ei õpi, see peab olema kaasa antud

Avatar
Mehis Merilaine. | Foto: Credit24

Mehis Merilaine on läbi ja lõhki spordiinimene. Tema elukaaslanegi tunnistab huumoriga, et Mehis on abielus võrkpalliga. Tõtt öelda tekib ka loo kirjutajal selle usutluse järel tunne, et peaks õue minema ja liikumisest rõõmu tundma. Mehis valiti möödunud aasta lõpus Credit24 Pärnumaa Spordi Taustajõu konkursi võitjaks.

Spordi juurde jõudis tänane liikumisõpetaja, võrkpallitreener, kohtunik ja spordientusiast juba varases lapsepõlves. „Maast madalast käisin võistlusi vaatamas. Hoovis tegime naabrilastega hoovisporti, mida täna kahjuks enam ei ole, aga vanasti see-eest kogu aeg,“ räägib Mehis spordipisiku tekkimisest. „Siis oli pidevalt nii, et vara üles ja hilja tuppa. Meil oli isegi oma liuväli, kus talvel mängisime hokit. Sportlik naabermajade lastest koosnev punt möllas täiega,“ vaatab Mehis ajas tagasi. Suvel mängiti üheskoos üle pesunööride võrkpalli.

Spordiarmastuses oli oluline argument ühine kamp, kes tundis spordist ja liikumisest sarnast naudingut. „Minu ümber on alati hea punt olnud, sest üksi on raske. Täna peaksid lapsed ja noored samamoodi rohkem õues olema. Spordiväljakuid peaks enam olema, sest see tooks inimesed kokku,“ usub Mehis.

Südames võrkpall

Treeningutega alustas tänane treener juba õige vara. Esimeses klassis käis korvpalli mängimas, teises lisandus ujumine ja kolmandas jõudis võrkpalli juurde. „Võistluste ajal käisin turniiri sekretäri piinamas, et kas saaksin tablool punkte muuta,“ kõneleb Mehis sellest, kuidas tärkas soov võrkpallikohtunikuks hakata.

Mehise süda kuulub võrkpallile: „See on kollektiivne mäng. Nii, nagu on inimesi, kes tahavadki grupis tegutseda ja esindada spordis kollektiivi, on osa inimestest individualistid. Kohe on tüüp, kes tahab üksi asju ajada, nii et keegi ei sega ja ei nori. Mind paelub just võrkpalli puhul pallimängu kollektiivsus.“

Mehise sõnul tekivad grupitrennis käimisega uued sõbrad. „Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldi üksi harrastatavad alad. Olin omaealiste hulgas linna parim jooksja. Ehk jooks pole ka vastunäidustatud,“ naerab Mehis. „Võrkpalli puhul on kamraadid ja sõbrad ümber. Saad kogemuse kollektiivis olemisega.  Edaspidi loeb ju ka elus see, kuidas kollektiivis töötad, oskad ja suudad teistega arvestada. Minule istus selline kambavaim juba maast madalast. Üksi nokitseja pole ma kunagi olnud,“ tõdeb ta.

Kohtunikuks ei õpi, see on kaasa antud

„Meil olid väga head treenerid. Helju Sutt, Johannes Noormägi ja Andrei Ojamets on mind kõige enam suunanud. Nende teene on see, et võrkpalliga oma elu sidusin. Mis mind kõige enam rõõmustab, on see, et meie koostöö jätkub veel tänagi, suhtleme ja käime läbi,“ räägib Mehis oma elu mõjutanud inimestest. „Pärnumaal on väga palju spordi taustajõudusid. Näitleja saab ikka tunnustuse, aga kulisside taga olija jääb märkamatuks,“ kiidab Mehis kõiki, kes on seotud noorte ja täiskasvanute spordi armastuse hoidmise ja loomisega.

1993. aastal tuli Mehis Pärnus võrkpalli Eesti meistriks. Sellele järgnes juba aeg, mil teda kohtunikuks hakati värbama. „Kohtunikuametit ei õpi, see peab olema kaasa antud. Ise peab tahtma ja kõik oskused tulevad läbi praktika. Omal ajal sattusin väga heasse kampa. Käisin Helju Sutti Narvas asendamas ja pidin seal vilistama. Seal tehtigi ettepanek, et tule kohtunikuks,“ vaatab Mehis tagasi ajale, mil tegi oma esimesed etteasted kohtunikuna.

Tõelise hoo sai uus kutsumus kohtunikuna sisse siis, kui noor kohtunik kutsuti vilistama naiste karikafinaali. „See on auasi ja ei tohi põruda. Veepinnale peab jääma. Mind usaldati ja õnneks sain hakkama. Too finaal süstis minusse palju positiivset emotsiooni, sest kohtunikuamet kerge ei ole.“

Südamelähedane õpetajatöö

Tahes tahtmata tekib Mehist kuulates küsimus, kuidas ta seda kõike jõuab. „Esmaspäevast reedeni olen kehalise õpetaja. Kolmest-neljast, mil õpsi päev lõppeb, olen vastavalt vajadusele. On olnud ka selliseid päevi, et seljataha jäi 8-tunnine koolipäev, kell 15.30 algas sõit Võrru, kus pool seitse oli mäng, mida pidin kommenteerima. Koju tagasi sain kell 1 öösel. Nädalavahetustel on suured turniirid. Õnneks mul on mõistev naine kodus,“ muheleb Mehis, kui räägib enda elu suurimast taustajõust. „Ajaga olen õppinud „ei“ ütlema. Vahel lihtsalt peab ettepanekutest keelduma.“

Mehisele on kooliõpetaja töö südamelähedane. „Eriti positiivne on see, kui tullakse tagasi ja suheldakse minuga veel pärast seda, kui kool on ammu lõpetatud. On olnud selliseid kuldmedaliste, kes pole tavaliselt spordis väga teravad pliiatsid olnud, aga olen neisse süstinud spordipisiku. Tunnen selle üle siirast rõõmu. Või kui mõni keskkoolipoiss ütleb mulle, et on hakanud üle päeva jooksmas käima. See on kõige suurem kiitus, mida ei saa rahas mõõta. Just see, kui ta hakkab iseenda jaoks tegema, mitte õpetaja või vanemate jaoks,“ kõneleb Mehis.

Paraku tunnistab Credit24 Pärnumaa spordi taustajõud, et tänased noored on vähem aktiivsed. „Hoovisporti ja tänavasporti on oluliselt vähem. Kodune taust loeb äärmiselt palju. Maast madalast peab juba see pisik sees olema ja vanemate roll on äärmiselt oluline,“ paneb Mehis lapsevanematele südamele lastega tegeleda ja spordi tegemist väärtustada.

Põhiprobleem on Mehise sõnul see, et vanemas kooliastmes on kehalise tunde vähe. „10-15 aastat tagasi oli 3 korda nädalas “kekat”. Nüüd on seda alles kord nädalas. Liikumist on vähe. Me ei tohi mugavaks minna,“ tõdeb ta. „Meie kui taustajõudude ja õpetajate ülesanne on süstida noortesse pisikut, et ta läheks pärast kooli veel trenni ka, sest koolispordiga ei tooda tippe. Selleks ongi olemas treeninggrupid ja -klubid. Vahel kuulen, kuidas noored arvavad, et nad on spordiga tõsiselt tegelemiseks juba liiga vanad. Siis toon alati näiteks Gerd Kanteri, kes alustas ka hilja, aga on olümpiavõitja.“

Kiitus kõigile spordi taustajõududele

Spordi taustajõu teemal rõhutab Mehis, et nende inimeste ring, kes sinna nimistusse kuuluvad, on väga lai. „Üks näide on Võru spordikooli bussijuhist. Võrus on üks ja sama bussijuht olnud terve elu, kes lapsi trennidesse ja võistlustele viib. Ta on läbinisti spordi sees. Minu jaoks on neid inimesi väga palju. Kooliõpetajatest Helju Suttini välja, kes veel tänagi annab oma teadmisi ja pagasit noorematele edasi, olles juba aastakümneid spordis olnud. Perekond Neeme, kes hoiab Pärnus elus armastust jooksu vastu. Sõudjad ja Pärnu sõudmise hing Arvo Loorits, Kai Esna, kes on Pärnu rühmvõimlemise suurim taustajõud. Spordihalli teenindav personal, need mehed, kes on spordihallis hommikust õhtuni ja käivad hooldamas. Ma kindlasti unustan praegu nimeliselt kõiki välja tuua, aga spordi taustajõud on kõik spordi juures olevad inimesed, kes abistavad, et teised saaksid tipptasemel sporti teha. Nad on kõik suurt ja südamlikku tunnustust väärt,“ ütleb Mehis.

Artikli autor: Credit24

scroll to top