fbpx
Close

Viis erilist mängijat ja lugu: Alar Rikberg toob välja oma karjääri meeldejäävamad koostööd tippudega

Karl Rinaldo
Fotod: Mateusz Slodkowski/Zumapress; erakogu; Robin Ristmäe/EVF; AP/Chris O Meara; Jan Huebner/Imago Images; Scanpix

Tartu Bigbanki tänane juhendaja Alar Rikberg on tänu meie rahvusmeeskonna endisele peatreenerile Gheorghe Cretule näinud viimasel kümnendil maailma tippsporti ilmselt rohkem ja lähemalt kui ükski teine suurte pallimängualade treener Eestis.

Rikberg siirdus võõrsile statistikuks ja abitreeneriks 2014. aastal, kui Cretu tuli Eestit juhendama ja võttis tartlase endaga pärast esimest koondisesuve Poola kõrgliigaklubisse Lubini Cuprumisse kaasa. Koos Gianniga jäi Rikberg välismaale lõpuks viieks hooajaks. Esmalt tehti ühes Eesti koondislaste Robert Tähe ja Keith Pupartiga Lubini meeskonnast klubi, kes võitis heal päeval Poola tippe, ning seejärel töötas treeneriduo juba ise maailma vägevamates meeskondades Belgorodi Belogorjes ja Rzeszowi Asseco Resovias, kus Rikberg tutvus mitmete ala suurkujudega.

Kas 39-aastane Rikberg igatseb suurklubides supertalentidega töötamist? “Nii ja naa. Muidugi võiks selliste mängijatega edasi töötada. Ma olen väga õnnelik, et mul selline juhus ja võimalus tekkis. Meil oli Belgorodis neli-viis olümpiavõitjat ja Resovias neli maailmameistrit. Selliseid variante ei teki igaühel ükskõik millisel alal. Aga ka Eestis pole üldse paha töötada. Naudin seda protsessi teise nurga alt,” ütleb Rikberg tänuväärselt.

Võrkpall24 tegi neljapäeval Rikbergiga pikema intervjuu, mille ühes osas palusime tal välja tuua neli kõige erilisemat mängijat, kellega ta välismaal viibitud aastate jooksul kokku puutus. Samuti sai nimekirja lisatud üks eestlane. Et väljatoodud mängijate kohta oskas Rikberg rääkida taustaks ka huvitavaid lugusid, avaldame selle osa usutlusest eraldi.

Sergei Grankin. | Foto: Imago Images/Bernd König, Scanpix

1. Sergei Grankin (Venemaa)

Sidemängija
35-aastane
195-sentimeetrine
Olümpiavõitja ja Euroopa meister

2006-2017 Moskva Dünamo
2017-18 Belgorodi Belogorje (koos Rikbergiga)
2018-19 Moskva Dünamo
2019-… Berliini Recycling Volley

“Grankin on omaette eriline kuju. Ta on kõiges täielik pohhuist, kes ei tee kompromisse. Ta on väga vinge vend, suur naljamees, kellel on selline anne, et ta võiks olla Venemaa koondises pikki aastaid esimene sidemängija, aga konfliktide tõttu pole ta seda viimasel ajal olnud. Konfliktide pärast ei mängi ta enam ka kodumaal.

Sergei Grankin andis pärast Saksamaa superkarika võitu Berliini peatreenerile Cedric Enardile medali üle. | Foto: Imago Images/Jan Huebner

Grankin on mees, kelle jaoks on vaja austus välja teenida. Ta ei hakka kedagi üksnes seepärast kuulama, et tegu on treeneriga. Tundub, et Cedric (Enard) on Berliinis osanud tema puhul õigetele nuppudele vajutada, vastasel juhul ta ei mängiks seal teist hooaega. Mina sain temaga õnneks kohe jutule. (Naerab.) Tema kuulsad sõnad olid need, et tal on Gianni näol esimest korda elus treener, kes räägib mõistlikku juttu.”

Dmitri Musserski. | Foto: AFP/Scanpix

2. Dmitri Musserski (Venemaa)

Temporündaja
32-aastane
218-sentimeetrine
Olümpiavõitja ja Euroopa meister

1996-2005 Harkov
2005-2018 Belgorodi Belogorje (koos Rikbergiga)
2018-… Suntory Sunbirds

“Musserski on väga huvitav inimene. Ta saab venelasena väga hästi aru kõigest sellest, mis Venemaal on pahasti. Tal pole silmaklappe ees. Oma olemuselt on ta hästi läänelik. Dima on tõesti väga erudeeritud ja hea lugemusega sportlane. Mulle meenub üks huvitav seik. Kuna Musserski ja veel üks mängija olid Belgorodis konfliktis meie üldfüüsilise ettevalmistuse treeneriga, ei teinud ta jõusaalitrenne meeskonnaga koos, vaid töötas välja oma kava. Ta luges palju selle teema kohta ja suhtles mitmete spetsialistiga, et saada teada, millised treeningud just tema eripäradele – 218 sentimeetrit pikkust ja kulunud põlved – sobiks. Ent mis juhtus pärast seda, kui Gianni minema läks, oli see, et talle anti käsk hakata koos meeskonnaga samu kavasid tegema. Ta mängis küll hooaja lõpuni Belgorodis – meeskond kaotas veerandfinaalis hilisemale meistrile Kemerovole -, kuid siirdus seejärel Jaapanisse, kus ta on samuti tubli olnud.

Dmitri Musserski ja Aleksei Ombatšajev. | Foto: AP/Chris O Meara

Mängijana teeb Dima eriliseks muidugi tema kuju. Näiteks tema hüppelt servi löögikõrgus on selline, mida normaalsel inimesel pole võimalik kuidagi järele teha. Kui maailma kiireima servi autor Wilfredo Leon lööb 135 km/h lendava pallingu vastase väljakule kaheksa-üheksa meetri peale, siis tema võis 120-125 km/h liikuva servi lüüa kuuendasse meetrisse. Need on täiesti ebaloomulikud nurgad. Oma meeletu talendi kõrval oli Dima ka täielik tööloom. Kui tal näiteks serv ei toiminud, siis jäi ta pärast trenni vahel 40 minutiks seda harjutama.”

Grzegorz Lomacz. | Foto: Reuters/Yves Herman, Scanpix

3. Grzegorz Lomacz (Poola)

Sidemängija
33-aastane
188-sentimeetrine

2006-2007 Varssavi Polütehnikum
2007-2011 Jastrzebski Wegiel
2011-2014 Gdanski Trefl
2014-2017 Lubini Cuprum (koos Rikbergiga)
2017-… Belchatowi Skra

“Lomacz oli Poolas oma käitumise ja valede otsustega, mille hulka kuulus ka alkohol, võrkpalli jaoks kadunud mees. Gianni (Gheorghe Cretu) tegi riski ja võttis ta Lubinisse. Mirko (Fasini) tegi temaga jõusaalis tööd, ta hakkas dieeti pidama ja võttis kaalust alla. Kolme Lubinis mängitud aastaga suutis ta oma väärtuse kolmekordistada ja teenis lepingu Belchatowis. Nüüd ta teenib juba tõesti hästi. Lomacz viis Belchatowi Poola meistriks ja pääses tagasi Poola koondisse. Eks tal ole alkoholiga tänaseni natuke probleeme. Poolast leiab klubisid, kus on ka sellised treenerid ja staff, kellele meeldib koos mängijatega end lõdvaks lasta ja pidutseda. Ka see klubi, kust Lomacz tuli, oli taoline. Kui treenerid näitavad halba eeskuju, siis tekivad probleemid. Ma ütleksin isegi, et poolakad joovad rohkem kui venelased.

Grzegorz Lomacz. | Foto: Mateusz Slodkowski/Zumapress, Scanpix

Aga Lomaczi puhul on tegu ülitarga mängumehega, kes näeb ja loeb platsil toimuvat imeliselt. Ta on üks paremaid n-ö vaatajaid võrkpallis. See tähendab, et ta vaatab enne igat tõstet, mida vastaste blokk teeb. Füüsiliselt pole ta seejuures mitte midagi erilist. Temast teevad väga hea sidemängija kaks asja. Esiteks, kõik see, mis tal on randmetest kuni näppudeni ehk ülikiired ja -head käed. Ja teiseks, olgugi et ta on kehakujult veidi pontsakas, on tal väga kiired jalad, tänu millele jõuab ta pallile hästi alla. Mängustiililt on Lomacz riskantne. Teda saab võrrelda Kerdiga (Toobal), sest neile mõlemale meeldib väga temporündajaid kasutada. Lomaczi jaoks on väga oluline, et tal oleks kõrval head temporündajad. Näiteks (Dmitri) Pašitski oli tal Lubinis kõrval. Kui vähegi võimalik, laseb ta teatud olukordades heast vastuvõtust 70-80 protsenti tõstetest temporündajatele. Lisaks on ta väga tark, nagu üks sidemängija peabki olema.”

Aleksei Obmotšajev. | Foto: AFP/Manan Vatjajana, Scanpix

4. Aleksei Obmotšajev (Venemaa)
Libero
31-aastane
189-sentimeetrine

2007-2009 Kaasani Zeniit
2011-2013 Kaasani Zeniit
2015-2016 Moskva Dünamo
2016-… Belgorodi Belogorje (Koos Rikbergiga)

“Obmotšajev on mees, kes tuli Venemaa koondise põhiliberona 2012. aastal olümpiavõitjaks ja kerkis taevasse, kuid langes seejärel kiiresti põrgu. Belgorodi võistkond korjas ta üles saapavabrikust, kus ta valmistas jalatsite taldu. Ta oli alkoholi tugeval mõjutusel võrkpalliga lõpparve teinud. Esmaspäeviti, kui meeskonnal oli tihti vaba päev, käisid mehed saunas ja ilma lõhnadeta ei näinud ma teda ühelgi esmaspäeval. Neid lõhnu oli vahel ka trennis tunda. Aga mängudel hoidis ta asjad kontrolli all. Ja kui ta tegi trenni, siis ta tegi trenni.

Obmotšajev on üliandekas mängija. Temast õhkub sellist pohhuismi ja enesekindlust, et ta võiks olla vaieldamatu maailma tipp. Ma ei räägi siin isegi sellisest mehest nagu (Jenia) Grebennikov, teistest veel vähem. Millised kaitseliigutused ja milline mäng tal on… Hooajal, mil meie Gianniga Belgorodis olime, mängis ta üle aastate nii hästi, et võrkpalliliidust tuli kõne ja ta kutsuti isegi koondisse. Lõpuks ta sinna ikkagi ei jõudnud.”

Veiko Lember. | Foto: Eesti võrkpalliliit

5. Veiko Lember (saarlane, aga ka eestlane)

Sidemängija
42-aastane
188-sentimeetrine

Tuli seitsmel korral Eesti meistriks Tartu Ösel Foodsi, ESS Pärnu, Tallinna Audentese ja Tallinna Selveri meeskonnas. Mängis 1998-2009 Eesti koondises, oli ka kapten ja aitas Eesti esmakordselt EM-finaalturniirile. Hiljem töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis teaduri, vanemteaduri ja direktorina. Hetkel on mitmes välisülikoolis külalisprofessor ja -teadur.

“Kui eestlastest rääkida, siis Nõmmsalud ja Sirelpuud olid värvikad kujud, aga neid ma ei paneks siia praegu. Kerdi (Toobal) jätame ka seekord kõrvale, kuna temast räägitakse niikuinii tihti. Võtame hoopis Veiko Lemberi. Viisakas, haritud, tark ja elutark inimene, kes saab kõikidest asjadest aru. Ja sai ka sellest üks hetk aru, et elu pole võrkpall. Ta käis korra välismaal ning mõistis, et jamaga pole mõtet tegeleda ja tuli tagasi. Ta oli ka ütlemata õnnetu, et ei mänginud klubitasandil oma taset välja. Veiko oli Kerdile aastaid väga hea konkurent koondises. Oli ka aastaid, kus ta oli Kerdist selgelt parem. Jube kahju, et ta nii vara karjääri lõpetas (31-aastasena). Kui talle peale vaadata, siis võinuks ta ehk isegi Kerdist kauem mängida. Aga Veiko tegi teistsugused valikud.

Päris huvitav oleks olnud teada saada, mida Veiko suutnuks, kui pääsenuks tippmeeskonda tipptreeneri käe alla. Tal oli suhtumine ja kõik muu paigas. Veiko oli ka koondise kell. Kui buss lahkus kell 12, siis tema sisenes bussi kell 11.59. Kuna ta õppis ja tegeles võrkpalli kõrvalt veel mitme asjaga, siis oli tal iga minut arvel. Pärast tema koondisest lahkumist on buss sõitnud vahel juba 15 minutit varem välja, kuna kõik mehed on kohal. Veiko on inimene, kellega ei saanud kunagi mõnus ja tark vestlus otsa.”

Võrkpall24 tegutsemisaja pikimat intervjuud, kus Alar Rikberg räägib nii Eesti võrkpalli rõõmudest ja muredest laiemalt kui ka konkreetselt Eesti koondislastest ning Tartu meeskonnast ja naiskonnast, saab lugeda lähipäevil.

scroll to top