fbpx
Close

Eesti koondislaste keskel karastuv Lember: kui tuli teade, et pääsen põhikoosseisu, oli närv suur

Avatar
Dzintra Lember (lendava patsiga) naudib TalTechis koondilastega koos treenimist ja mängimist täiel rinnal. | Foto: Siim Semiskar

Eelmise nädala reedel tegi TalTech/Tradehouse naiskonna põhikoosseisus debüüdi 19-aastane diagonaalründaja Dzintra Lember. Jõhvist pärit, ent nüüd Tallinna Ülikoolis ajalugu õppiva diagonaalründaja kontole kogunes 3:0 (12, 19, 18) võidumängus Tartu Ülikool/Bigbanki üle 8 punkti (+2). Muuhulgas usaldas kaptenist sidemängija Julija Mõnnakmäe 182-sentimeetrisele Lemberile ka kohtumise matšpalli, mille too edukalt realiseeris.

Pärast mängu lõppu kutsusime mängija ka intervjueeritava rollis debüteerimiseks Võrkpall24 diktofoni ette, et uurida, kuidas neiu võrkpalli juurde jõudis ning milliseid emotsioone tekitab sedavõrd nimekas naiskonnas mängimine.

Räägime kõigepealt sinu nimest – ilmselt võrkpallisõpradele võib küsimusi tekitada nii põnev eesnimi kui ka võrkpalliringkondades tuttav perekonnanimi.

Eesnimega on nii, et mingit suurt lugu selle taga pole. Isal oli sarnase nimega kursusekaaslane ja see tundus hästi huvitav ning unikaalne. Eesti mõttes on tegu, jah, kindlasti ebatavalise nimega, pigem on Dzintra Läti nimi. Perekonnanime osas ma ei tea, et oleks mingisugust sugulust sama nimega võrkpalluritega. Tegemist on lihtsalt kokkusattumusega.

Kuidas sa võrkpalli juurde jõudsid?

Mäletan, et teises klassis juhuslikult üle klassi öeldi, et on selline pakkumine, et tuleb võrkpallitreener, hakkavad trennid pihta ja kes tahab, võib liituda. Teisest klassist alates olen seega võrkpalliga tegelenud. Selle juurde olen ka jäänud ega ole seni valikut kahetsenud.

Mida pead võrkpallurina oma tugevusteks?

Usun, et mu tugevusteks on sihikindlus, suur teotahe ja motiveeritus. Mängulistest aspektidest ei oskagi otseselt midagi välja tuua – võimalik, et serv ja rünnak. Samas mängulise poole pealt tuleks kõiki elemente paremaks saada.

Kuidas sa TalTechi võistkonda mängima sattusid? Kas läbi õpingute TalTechis?

Ei, ma õpin tegelikult hoopis Tallinna Ülikoolis. Siia sattusin juhuse tahtel. Paar treenerit olid soovitanud mind Markole (Marko Mett, TalTech/Tradehouse’i treener – toim), võtsin ise temaga ühendust ja niimoodi need asjad läksid. Olen väga rahul oma valikuga.

Dzintra Lember (nr 11). | Foto: Siim Semiskar

Milline tunne oli mängida põhikossseisus koos naiste Eesti koondislastega?

Fantastiline! Nad annavad väga palju juurde. Nende tehnika on hea ja neilt tulevad toetussõnad ka. See kõik on väga motiveeriv. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, et saan sellises võistkonnas mängida.

Rääkides spetsiifiliselt diagonaalründaja positsioonist, siis sinu konkurendiks on TalTechis Kadi Kullerkann, kes, tõsi, on viimastel nädalatel töökohustuste tõttu harva mängudele jõudnud. Kas Kadiga samal positsioonil mängimine võtab pigem sinult pingeid maha või paneb juurde?

See on nii ja naa tegelikult. Minu jaoks on praegu esimene hooaeg diagonaalründaja kohal mängida. Kindlasti on Kadi mulle suureks eeskujuks. Tema pealt on nii palju õppida ja see on minu jaoks väga motiveeriv, et saaksin samuti paremaks mängijaks.

Millisel positsioonil sa enne seda hooaega mängisid?

Ma olin varasemalt temporündaja. Samas teisi positsioone olen pidanud ka olude sunnil mängima – näiteks diagonaali ja nurka. Seega päris uus see roll ei olnud ka.

Kui keeruline oli sinu jaoks üleminek noorteklassist täiskasvanute treeningutele ja liigasse?

Muutus oli küllaltki suur. Trennid muutusid intensiivsemaks ning mul tuli kohaneda väljakul uue positsiooniga.

Kas enne hooaega uues klubis seadsid endale ka mingeid eesmärke?

Hooaja alguses oli see plaan, et enda tehnilist poolt arendada ja jõudu juurde saada. Lisaks ka kindlasti vaimu treenida, et enam poleks nii, et väljakule minnes kergelt jalg väriseb. Otsest eesmärki kogu hooaja plaanis pole seadnud. Eks näis, mis hooaeg toob.

Millised tunded valitsesid täna, kui alustasid mängu algkoosseisus? Ja mis tunne oli realiseerida matšpall?

Esimene geim võttis jala veidi värisema küll. Kui tuli teade, et pääsen põhikoosseisu, siis närv oli alguses suur. Esimeses geimis olin ebakindel, aga järgmised geimid olid juba veidi julgemad ja enesekindlamad.

Millised on sinu plaanid ja eesmärgid võrkpalliväljakul laiemalt?

Üritan praegu trennidest endast parima anda ja nendest maksimumi võtta. Eks näis, mis tulevik toob. Kui tekib võimalus, oleks mul tulevikus soov mängida ka mõnes välismaa klubis.

Loo autor: Rainis Karro

scroll to top