fbpx
Close

INTERVJUU | Ardo Kreek meeskonna liidri rumalal moel kaotamisest, üksi treenimisest ja kodusest EM-ist

Reijo Mälton
Ardo Kreek. | Foto: Arago de Sete

Eesti rahvusmeeskonna üks kogenumaid liikmeid, 34-aastane Ardo Kreek tegi oma karjääris paljudele üllatuseks suure muutuse, kui ütles pärast kaheksat aastat Pariisi Volley’le merci et au revoir ning liitus teise Prantsusmaa kõrgliigaklubi Arago de Sete’iga.

Pariisi Volley särgis jõudis eestlane tulla korra riigi meistriks (2016), võita hooajal 2013-2014 Prantsusmaa superkarika ning samal hooajal ka Euroopa tugevuselt teise klubisarja CEV Cupi.

Oma senise karjääri jooksul on 202-sentimeetrine keskblokeerija kaitsnud kaheksa klubi värve: Tallinna Sylvester, Tallinna Selver, Rzeszowi Asecco Resovia, Radom, Varssavi Polütehnikum (Poola), Rennes Volley, Pariisi Volley ja Arago de Sete (Prantsusmaa).

Võrkpall24 võttis alates 2004. aastast Eesti koondisesse kuuluva Kreegiga ühendust, et uurida klubivahetuse tagamaade, hooaja eesmärkide ja järgmisel aastal toimuva koduse EM-i kohta.

Ardo, küsiksin alustuseks võrkpallivälise küsimuse. Kuidas isadepäev möödus?

(Muigab.) Väga rahulikult. Olime perega koos ja mingit suurt ja erilist pidu ei korraldanud.

Tuleme nüüd võrkpalli juurde. Otsustasid pärast kaheksat Pariisi Volley’s veedetut aastat liituda Arago de Sete’iga. Miks?

Lihtsalt oli vaja vaheldust. Tekkis ammendumise tunne ja kaheksa aastat ühes klubis mängida on ikka väga pikk aeg. Mänedžer küsis minult, kas ma tahan jätkata Pariisis või vaadata mujale, aga ma ütlesin kohe, et soovin Pariisist lahkuda. Klubi poolt mulle mingit konkreetset pakkumist ei tehtud ja läbirääkimisi ei pidanud.

Kui keeruline oli mugavustsoonist välja tulla ja uue klubi ning eluga kohaneda pärast pikki aastaid Pariisis?

Ausalt öeldes midagi keerulist pole. Uus hooaeg nagu iga teinegi. Pariisis sisuliselt igal hooajal põhimehed lahkusid ja tulid uued näod, kellega oli vaja harjuda ja kohaneda. Ega siin midagi teistmoodi pole. Võrkpall on nagu võrkpall ikka, lihtsalt linn on rahulikum.

Kas võtsid kogu pere kaasa?

Jah.

Kui palju see aitab, et naine ja lapsed on kogu aeg ümber?

Eks ta ikka aitab. Eriti praeguses olukorras, kus riik on sisuliselt kinni pandud, oleks siin majakeses üksinda istuda üsna nukker.

Kujutaksid sedasi elu ette, et nemad oleksid Eestis ja sina Prantsusmaal?

Kui olude sunnil peaks niimoodi elama, siis usun, et saaksin hakkama. Proovinud küll pole, aga lennukid lendavad ja kui tõsine igatsus peale tuleks, siis külas saaksime ikka teineteisel käia.

Kas sa võtad iga aastaga võrkpallitrenne ja -mänge üha rahulikuma südamega või haarad palliplatsil toimuva tihti koju kaasa ega saa und?

Eks mingil määral tuleb platsil toimuvat koju kaasa küll, aga pigem vähe. Vahepeal on ikka tuju ära, aga enda arvates ma koduste peal seda välja ei ela (Naerab.). Pärast mängu adrenaliin veel pisut möllab, und kohe ei tule ning kere vajab rahunemist, aga päris unetuid öid seepärast minu karjääris ette veel pole tulnud.

Ole hea, iseloomusta natuke oma tänavust võistkonda.

Hetkel on seis selline, et me pole oma mängu üles leidnud ja diagonaalründaja osas on raske, sest hooaja alguses löödi enne trenni soojenduse ajal lollitamise käigus põhidiagonaalil (Ukrainiast pärit Vassili Tuptši) sõrm puruks ja nüüd on ta kaks kuud eemal olnud. Üks nurgaründaja pandi diagonaali ja uus mees (ameeriklasest diagonaalründaja Jake Hanes) tuli ka siia mõnede lisakilodega, nii et pole temagi esitused olnud stabiilsed. Praegu on keeruline. Nurgaründajad on meil vana kooli mehed (37-aastane tšehh Kamil Baranek ja 33-aastane prantslane Baptiste Geiler), aga kohati oleks ehk nooruslikku energiat vaja rohkem. Samas nuriseda pole mõtet. Kui põhidiagonaal vigastusest taastub, siis on ka sidemängijal lihtsam. Eriti raskete pallide tõstmisel, sest nurgamehed pole kõrgete pallide realiseerimisel just esile tõusnud. Diagonaalil on selles osas teine roll ja selle tõttu on hooaja algus olnud ka selline, nagu ta on.

Ardo Kreek. | Foto: Arago de Sete

Mis on Pariisi ja Sete’i klubi suuremad erinevused?

Raske öelda. Ma pole köögipoolt kummaski võistkonnas väga lähedalt näinud. Sotsiaalmeedias on Pariisi klubi üritanud väga aktiivne olla, siin tehakse vaikselt oma asja. Olgugi et saal on väike, siis istekohad on alati täidetud. Pariisis peab klubi kõvasti pingutama, et saal täis oleks. Aga see on ka mõistetav, sest seal on vaatamist ja atraktsioone rohkem kui Sete’is.

Kuidas sulle Sete kui linn meeldib?

Kuigi linn on väike ja rahulik, siis nii hull pole, nagu oli Robert Tähel ja Keith Pupartil Poolas Lubinis, kus sisuliselt kusagil käia polnud (Muigab.). Siin on üle kümne kilomeetri rannajoont ja linn ise on väga ilus ning ilmad mõnusad.

Kuidas sa enda vormi hetkel hindad?

Esimesed mängud polnud päris see, mis ta olla võiks, aga vorm on tõusuteel. Koroonapaus jättis ka oma jälje. Olen harjunud kambaga koos trennis tegema asju. Üksi jõusaalis käimine pole päris see, mis aitaks väga heas vormis püsida. Viimasel paaril nädalal on juba selline võrkpalluri tunne peale tulnud.

Kuidas koroonaga seis on? Kas arvad, et varsti hakatakse mänge ka seal ära jätma?

Kiita ei ole. Ainult lubadega võib väljas käia ja mask peab kogu aeg ees olema, muidu tehakse trahvi. Praegu oleks Eestis väga mõnus mängida. Saaks restoranides käia, mida siin viimasetel nädalatel teha pole saanud. Spordiklubid on kõik kinni, aga profisportlased saavad õnneks eriloaga trennis käia. Üks huvitav fakt on muidugi see, et trenni teha tohib, aga dušši all käia ei saa, vaid peab kodus pesema.

Mängude ära jätmisest nii palju, et eelmisel nädalal jäeti terve ring mängimata ja see otsus tuli liiga poolt. Ja nädal enne seda oli vastasmeeskonnas viirus sees ja jäeti ka see kohtumine ära. Loodetavasti pühapäevane mäng toimub. Väike hirm on, et liiga pannakse pikemaks ajaks pausile. Liiga juhid teevad iga paari nädala tagant ettekirjutuse, mida teha tohib. Vaimselt on selline asi raske. Üllatusi võib tulla iga päev.

Milline on treeningute ülesehitus?

Üsna sarnane Pariisi omaga. On erinevaid harjutusi ja Prantsusmaa hõng on ikka sees.

Kes Sete’i võistkonda tänavu vedama peaks? Kes on liider?

Kindlasti diagonaal Tuptši, kui ta tagasi tuleb vigastuspausilt. Samuti nurgaründaja Baranek. Me polegi veel saanud õige põhikuuikuga mängida ja eks siis paistab, kui korralikult mängima saame hakata.

Mis on klubi selle hooaja eesmärgid?

Põhieesmärk on jõuda esimese nelja satsi hulka. Kui vaadata paberile, siis ma usun, et see on ka täiesti reaalne. Hetkel oleme viie mängu järel alles 11. positsioonil ja see meeskonda kindlasti ei rahulda. Miinimumeesmärk on jõuda play-off’i.

Kohtumised Pariisi vastu on sinu jaoks kindlasti erilised.

Muidugi! Korra oleme nendega juba mänginud ja kodus saime raske, kuid magusa 3:2 võidu. Vastupidise tulemuse korral oleks tunne olnud üsna niru (Naerab.).

Ning lõpetuseks: kas järgmise aasta kodune EM juba vaikselt ka mõtetes mõlgub?

Esialgu ei saa mingeid suuri plaane selle kohta mitte keegi mõelda. See on ikkagi suur rahvaüritus ja praeguses valguses selle toimumine eriti positiivne ei tundu. Hetkel ma sellele ei mõtle, keskendun rohkem klubile. Eks uue aasta alguses oleme selles osas ilmselt targemad. Ma arvan, et kui sama küsimus esitada ka Eesti võrkpalliföderatsioonile, siis nemad poleks samuti kindlad selle toimumine osas. Muidugi oleks nii mängijatel, korraldajatel kui ka fännidel väga kurb meel, kui me seda suurt pidu kodumaal ei näeks.

scroll to top