fbpx
Close

INTERVJUU | Ardo Kreek poja edusammudest: olen kodus öelnud, et kui vähegi saad, siis ära tempoks mine

Getter Rang
Ardo Kreek ja Arago de Sete võistlustules Pariisi Volley vastu. | Foto: Fabienne Faby Pony (Arago de Sete)

Eesti võrkpallikoondises sügisesel EM-finaalturniiril 35-aastase mängumehena kaptenirolli täitnud Ardo Kreek kinnitab teist hooaega kanda Prantsusmaa klubis Arago de Sete’is. Kuigi Prantsusmaa pole Ardole võõras, on Lõuna-Prantsusmaa päikselisem kliima ja keskkonnavahetus toonud endaga kaasa lisaks meelerahule ka võidukad lahingud.

Uurisime, milline on stabiilsete soorituste retsept, kuidas on lood väsimusmärkidega ja kuidas läheb Ardo võrkpallurist pojal Carlil, kellega isa oma kogemusi ja teadmisi jagab.

Hooaeg Prantsusmaal on kulgenud positiivsel noodil, olete vormistanud järjestikuliselt  kolmepunktilisi võite, viimane neist sinu endise koduklubi Pariisi Volley vastu. Kui magus see võit sinu jaoks oli?

Ikka natukene magusam kui teised. Mängisin kaheksa aastat Pariisis. Eelmise aasta koroonapiirangute ajal pidime tühjas saalis leppima kaotusega, sel korral tegime vigade paranduse ja veel väga edukalt – 3:0 ja 3 punkti. Väga mõnus õhtu oli minu jaoks.

Kuivõrd üllatav on olnud meeskonna niivõrd stabiilne edu käesoleval hooajal?

Paberi peale vaadates on näha, et koos on korralikud mehed. Ega siin midagi väga-väga üllatavat ei ole. Ka eelmisel aastal oli paberi peal meeskond päris tugev, aga vahetevahel kokkumäng lihtsalt ei klapi ega jookse. Sel aastal on meievaheline side kõvasti parem kui eelmisel, mäng jookseb ja nii need võidud tulevad.

Sel aastal olete ka praktikas oma töö hästi ära teinud.

Jah, kindlasti.

Ardo, oled heas hoos ja vormis. Kuidas end tunned ja kui ootuspärane on see, et enda mäng nii hästi välja tuleb?

Kõrges vanuses on ikka oluline, et hästi välja tuleks. Suvel oli vorm päris okei, nii Kuldliigas kui EM-il oli enesetunne hea, praegu on see õnneks hooaega üle kandunud. Väsimust pole veel üsna tiheda suve järgselt tulnud. Oht on, et millalgi võib keha väsima hakata, aga praegu veel õnneks väga suuri märke selleks ei ole. Vigastusi ei ole tulnud ja jaksan veel mängida küll.

Oktoobrikuust oled meeskonnas eluaastate poolest kogenuim mängija. Kas on ka vananemismärke näha või veiniriigis Prantsusmaal minnakse aastatega ainult paremaks?

Eks mingis osas annab ikkagi natuke rohkem tunda, mõned aastad on jälle juures. Rohkem tuleb mõelda, kui palju ja mida trennis teha, vahepeal peab end natuke tagasi hoidma. Mingeid probleeme õnneks pole. Lõuna-Prantsusmaa soojemas kliimas on mõnusam olla kui külmas. See annab meelerahu ja positiivsust juurde, päikest on siin kõvasti rohkem kui Kesk- või Põhja-Prantsusmaal. Sihuke muidu olemine on ka väga tähtis.

Üldine elukvaliteet mõjutab ka mängu.

Usun küll. Kui palju me seal trennis ja mängus ikka oleme. Trennis veedad võib-olla neli tundi päevast, mängud samamoodi neli tundi koos soojendusega. Muul ajal oled kodus ja teed omi asju. Ümbruskond, kliima ja eluase on kindlasti olulisteks nüanssideks.

Liigatabelis paiknete hetkel viiendal positsioonil. Millised eesmärgid on meeskond endale tänavu seadnud? Kas rihite kohta esikolmikus või on see veel liiga suur amps hammustada?

Oleme viiendad, aga punktiseis on kolmandast viiendani kõigil sama. Ees on ootamas kaks väga tähtsat mängu, selgub, kas suudame endast eespool paiknevaid meeskondi üllatada. Järgmine mäng on Toursiga, kes on tabeliliider ilma ühegi kaotuseta. Eks teeme sellel nädalal korralikult trenni ja loodame, et nädalavahetus toob ilusa üllatuse. Kõik võidetavad mängud oleme tõesti võitnud. Montpellier’le (hetkel tabeli 4. positsioonil – toim.) kaotasime. Nüüd tuleb ennast ületada, et ka tabeli tipumeeskondi üllatada. Play-off on klubi miinimumeesmärk, see öeldi kohe välja, et alla selle ei taha keegi midagi mõelda. Praegu püsime ilusasti 5. kohal, punktiseis on hea, eks teised meeskonnad võivad seal ka komistada. Tuleb ise suuta kõik kindlamad või võidetavad mängud võita. Ei saa muidugi öelda, et ükski võidetav pole. Tours on esimene, nad on sel hooajal väga heas hoos. Kui nende vastu peaks kaotus tulema, siis ei tohiks meeskond end sellest heidutada lasta. Tähtis on püsida põhiturniiri lõpuni nii kõrgel kui võimalik. Play-off on juba teine teema, võitja läheb edasi ja kaotaja peab kahjuks kotid kokku pakkima. Eesmärk on kindlasti olla kaheksa seas, nii kõrgel kui võimalik. Siis juba edasi – nii kõrgele kui suudame.

Piire ei tohi seada. Mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu poega Carli ootavad ees tähtsad mängud. Nädalavahetusel toimuvad rannavolles talvised mitteametlikud Eesti meistrivõistlused, kus sinu poeg U16 vanuseseklassis võistlustulle astub. Kuidas sa tunned, kas Carl hakkab juba kandadele astuma?

Õnneks on veel natukene vara kandadele astuda (muigab.), aga poisil on kõvasti motivatsiooni. Võrkpall meeldib ja ta on igapäevaselt sportlikus seltskonnas. Paharette ümber ei ole, kõik on väga sportlikud, trennitegemine on au sees. Vägev vaadata, et sellised turniirid on võimalikud ka talvel. Mõned aastad tagasi ei olnud rannavõrkpalli sisehalle, nüüd toimuvad turniirid juba iganädalaselt.  Üldjuhul on suunitlused täiskasvanutele, on tore, et ka noored saavad osa võtta ja end talvel proovile panna.

Carl Kreek. | Foto: Catherine Kõrtsmik/Ülemiste vollefestival

See on neile motiveeriv, sest kuhu sa ikka ilma väljundita püüdled. Oled öelnud, et Carlile on südamelähedasem vastuvõtja roll. Kuidas käbi kännust nii kaugele kukkus?

Eks ma olen kodus öelnud, et kui vähegi saad, siis ära tempoks mine. (Naerab.)

Miks nii?

Mine tea, mis tulevik toob. No ütleme siis otse välja. Kui peaks juhtuma, et kunagi läheb nii hästi, et hakkab professionaalselt mängima, siis vastuvõtjatel on palganumbrid natuke meeldivamad. Juba sellepärast. Ei saa nüüd kindlasti öelda, et ta selle positsiooni peale jääb või mis üldsegi viie aasta pärast toimub, aga tundub, et talle endale vastuvõtja roll meeldib. Mina ei saa seda muuta, saan vahepeal ainult natuke targutada, mis talle eriti ei meeldi.

Ta on saanud oma südame häält kuulata, aga eks isa nõu tuleb ka natuke kuulda võtta.

Jah, eks ta ise valib ja treenerid näevad. Mina ei pane teda kuskile positsioonile, aga treenerid arvatavasti märkavad, et on tehnikat ja külma närvi, saab vastuvõtul ja nurgast ründamisel hakkama. Treenerid on head tööd teinud ja tundub, et praegu on Eesti klubis vajalik mees. See on tore.

Carl on praegu veel noor, aga kas teil on jutuks tulnud, kas ta näeks end pigem rannas või saalis?

Seda on veel vara mõelda. Arvan, et kui nüüd väga tõsiseks ja professionaalseks minna, siis on aastaringselt Eestis rannavõrkpallis keeruline. Mina ise arvan, et keskenduda pigem saalivõrkpallile, aga mine tea, kõik on võimalik. Kui tõesti väga-väga hästi välja tuleb, eks siis on rannavõrkpalli ka aastaringselt võimalik mängida. Praegu on ikkagi vara öelda. Ta pole ka ise öelnud, et tahan seda või teist. Suvel on rannavõrkpall ja turniiridel käimine lahe. Eks paistab, mis paariline mõtleb, mis ta ise mõtleb ja kuidas tulemused on. Eks see kõik annab kas motivatsiooni või võtab seda natukene ära. Suvel on neil rannaturniirid üsna hästi läinud. Paar paari on neist pea jagu üle, kellele nad veel vastu ei saa, aga mine tea, järgmine suvi on ehk kaalukausid teistpidi.

Seni kui üks ei takista teist, võib edukalt ka mõlemat teha. Hoiame nii Carlile kui sulle edasistes tegemistes pöialt.

scroll to top