Eesti rahvuskoondise liige ja USA üliõpilasliiga Sacred Heart University naiskonna põhitegija ning samas ülikoolis iga hetk bakalaureuse kraadi näitlemise ja muusikalise teatri alal lõpetamas Liisel Nelis kodumaale veel naasta ei kavatse.
Eelmisel aastal esmakordselt Eesti A-koondise kutse saanud, kuid napilt EM-ile sõitvast naiskonnast välja jäänud ning alates 2016. aastast Ameerikasse õppima siirdunud 23-aastane piiga esindas enne kõikide võimaluste maale siirdumist Audentese SG/Noortekoondist ja Kohila Võrkpalliklubi.
Võrkpall24 võttis 175-sentimeetrise Saaremaalt pärit nurgaründajaga ühendust, et uurida USA ja Euroopa võrkpalli erinevuste, kohaliku kultuuri ja Eesti rahvusnaiskonna kohta.
Liisel, alustame kõige algusest. Kuidas leidsid tee võrkpallini?
Tee võrkpallini leidsin tänu minu esimesele treenerile Sinaida Sillartile, kes kutsus rahvastepalli turniirilt lapsi võrkpallitrenni. Esimest korda otsustasin võrkpalli proovida siis, kui õppisin Kuressaare Gümnaasiumi teises klassis. 15 aastat hiljem olen tänu Sinaidale lõpetamas ülikooli USA-s.
Kas ja millise spordialaga sa tegelesid enne, kuniks otsustasid end täielikult võrkpallile pühendada?
Kuna mul ema töö ja leib on tantsimine ja tema tantsukool, siis esimene kokkupuude on mul üldse muusika ja tantsimisega. Viie aastaselt hakkasin ma tennist mängima ja tegin seda umbes 5 aastat, kuniks otsustasin võrkpallile end pühendada. Ma olin vist 7 aastane, kui sai tegeletud ka ujumisega, aga seal ma kaua ei püsinud. Umbes aasta hiljem leidsin enda jaoks võrkpalli, mille järel hakkasid teised alad tagaplaanile jääma. Aastal 2009 tekkis noortekoondis ning suurem huvi võrkpalli vastu. Neli aastat hiljem asusin õppima Audentesesse. Kuna 8.klassis ma sisuliselt koolis reisimiste tõttu ei käinud, oli mõistlik minna Audentesesse ja teha elu kergemaks kooli ja võistlemise vahel.
Otsustasid 4 aastat tagasi USA-sse õppima minna. Kui kerge või raske see otsus sinu jaoks oli?
Mõte Ameerikasse mängima minna tuli juba siis, kui ma suundusin Audentesesse Peeter Vahtra käe alla. Kusjuures idee selleks andsid Kadi Kullerkann ja Kristel Moor, kes olid juba sellel lainel, et lähevad USA-sse kooli ja mul tekkis selle vastu huvi. Tasapisi hakkasin uurima, kuidas see protsess käib ja sain õigete inimestega kontakti.
2015. aasta sügisel lendasin USA-sse, et omanda kõrgharidus ja jätkata võrkpalluri karjääri. See tundus tol hetkel kohane muutus, kuna ma mängisin paar aastat toona Eesti kõige tugevamas võistkonnas Kohila Võrkpalliklubis. Tundus enesearengu suhtes mõistlik minna edasi kusagile mujale, kus on rohkem tiime ja parem tase, kuid samal ajal saaksin ülikoolis käia nii, et ei peaks muretsema, kas kulud on kaetud. Sain aru, et minu eest hoolitsetakse USA-s paremini, kui Eestis või mujal Euroopas mängides. Suureks plussiks on inglise keeles suhtlemine ja kirjutamine. Nende nelja aasta jooksul olen saanud täielikult keskenduda koolile ja võrkpallile.
Milline on sealne üliõpilasliiga tase? Teatavasti puudub Ameerikas nii naiste kui meeste profiliiga.
Tase on väga hea ja läheb iga aastaga järjest kõvemaks. Me mängime North-East konverentsis, kus on 9 naiskonda ja kui oma konverentsi võidad, siis pääsed lõpp-võistlusele, kuhu saavad 32 USA parimat võistkonda. Kui arvestada, et 1. liigas on hetkel üle 300 tiiimi, siis 32 hulka jõuda on suur saavutus.
Profiliiga seal tõesti puudub, kuna kõik suurepärased võrkpallurid mängivad välismaal. Ent selle asemel on neil väga hästi toimiv Team USA olümpiatreeningkeskuse süsteem, kuhu peale üli -või keskkooli lõppu sportlased elama ja treenima suunduvad. Seal on neil olemas kõik, mis vaja, et olla profisportlane.
Kui suur tasemevahe on Euroopa võrkpalliga?
Ausalt öeldes ma ei oskagi neid niimoodi võrrelda. Võrkpall on Ameerikas väga kõrgel tasemel ja see, kuidas sportlaste eest hoolt kantakse, on hoopis teine tase, mis on näiteks Eestis. USA-s on igal võistkonnal oma füsioterapeut ja kõik vahendid ning ruumid olemas, et pärast raskeid treeninguid taastuda – külmavannid, kuumakotid, massaaži võimalused, individuaalsed venituskavad jne. Vahe ongi selles, et see, kes mõtleb tulevikule ja tahab kõrgel tasemel palli mängida ja kõrgharidust omandada, saab seda siin väga edukalt teha. Need, kes soovivad raha teenida, suunduvad profikarjäärile.
Kui populaarne on võrkpall seal kaugel maal?
Ameerikas on võrkpall tegelikult väga populaarne ja seda lihtsal põhjusel – on ju USA võrkpalli sünnimaa.
Räägi palun USA-st lähemalt – inimesed, kultuur.
USA on suhteliselt vaese kultuuriga riik. Enamik pühasid on varajase ajalooga või kommertspühad. Inimesed on avatud ja enamasti viiskad. Kui sa oled koolis käinud ja omandanud mingeid oskusi, siis pole raske leida hea palgaga tööd. Elu on kallis, aga kui natukene vaeva näha, saab väga hästi ära elatud. USA on maailma üks juhtivamaid riike alustades sojatööstusega ning lõpetades teaduse ja finantsaladega. Kõike, mida tehakse USA-s, üritatakse jäljendada mujal maailmas. Väga paljud inimesed ei tea Eestist midagi või seostatakse Nõukogude Liiduga. Eks mina olen rohkem intelligentsemas keskkonnas olnud ja suure vaesuse käes olevaid inimesi pole kohanud. Samas olen näinud neid inimesi, kellel on väga palju raha, näinud seda, millised võimalused neil on elamiseks ja hariduseks. See kõik tundub utoopiline, kuid selline on paraku reaalsus, milles me elame.
Elu on siin huvitav ja ma olen väga õnnelik, et saan USA-s koolis käia, kus minu õpingud on maksma läinud ligi 250 000 dollarit. Väga paljud inimesed koguvad sellist summat terve elu. Olen neli aastat õppinud distsipliini, valanud higi ja pisaraid. Olnud eemal kõigest tuttavast ja hakkama saanud igas olukorras. Olen saanud nii suuremaid kui ka väiksemaid õppetunde. Võin öelda, et olen tänu teistele õppinud palju nii elu kui ka enese kohta. Välismaal olles saan aru, mida tähendab olla eestlane. Väga huvitav on see, et mida kaugemal sa oled, seda paremini sa saad aru, kes sa tegelikult oled ja mille poole püüdled.
Kas sealse eluoluga harjumine oli sinu jaoks valutu?
Inimese loomus on juba selline, et ta harjub ära kõigega. Esimene aasta oli kõige raskem. Keel, suhtlus, arusaam elust – kõik need faktorid lõid pea kohal kokku. Ma ei ole kunagi rikkast perest pärit olnud ja olen ise pidanud kõik välja teenima. Selle tõttu oligi alguses raske aru saada, et siin ostavad vanemad sulle auto ja maksavad sinu eest kõik arved. Ennekuulmatu! Umbes kolmandal aastal ma juba tundsin, et hakkan ära harjuma selle eluoluga, aga eks mingid asjad on ikka harjumatud.
Mis saab sinust pärast ülikooli lõppu?
Lõpetan ülikooli paari kuu pärast ja saab olema väga huvitav, sest mul pole õppevõlga ei siin ega ka Eestis. See annab natukene vabadust. Mingil hetkel tahaksin oma firma käima lükata. See on idee, mida olen vaikselt haudunud. Olen mõelnud kinnisvaraga tegelemise peale, aga olen kuulanud endast vanemaid ja targemaid, et ehk tasuks profisportlase elu mekkida. Sellisel juhul ma näeks ennast profikarjääri alustamas näiteks Soomes.
Samas on mulle pakutud minna randa mängima Floridasse väga heasse ülikooli, kus ma saaksin ühe hooaja mängida, alustada magistriõpet ja siis abitreenerina tööle asuda. Kaalun ka seda varianti. On tulnud mõttesse ka võrkpalluri karjääri lõpetamisest pärast suvist koondiseperioodi, aga mul on veel siin mõned kuud mängida, seega vaatan jooksvalt, kuidas meeleolu on. Valikuid on ja keegi midagi ei sunni. Vaikselt tuleb tuleviku peale mõtlema hakata ja enam pole kaugel pere loomise aeg. Selleks ajaks sooviksin natuke karjääri teha ja raha teenida.
Tuleme nüüd Eesti rahvusnaiskonna juurde. Said eelmisel aastal esmakordselt A-koondise kutse. Kui suur üllatus see sinu jaoks oli?
Kutse tuli väikese üllatusena, sest ma tegelikult olin kutsutud ka 6 aastat tagasi, kui ma olin 17-aastane. Eks ma selle eesmärgiga läksin USA-sse, et saada füüsiliselt väga tugevaks, ennetada vigastusi ja et lõpuks tee naistekoondisse leida. Mul oli väga hea meel, kui peatreener Andrei Ojamets minuga ühendust võttis.
Uues koondisetsüklis sind pole ja EM-il sind mängimas ei näe. Miks?
Kahjuks peatreener otsustas, et ma ei ole naiskonnale vajalik. Tema käest võib uurida, miks mind välja jäeti, kuid igale negatiivsele asjale järgneb areng. Õnnetu ma kindlasti ei ole, võib-olla tahaks nüüd just rohkem rannavollet mängida ja mul on selleks suurepärane võimalus. Kui olümpiale tahaksin jõuda, siis ilmselt rannavõrkpallis. Tuleb unistada suurelt. Ma tean, mis ma väärt olen ja kuhu ma võiksin välja jõuda. Pole olemas takistusi, on ainult lahendused nende ületamiseks. Ma ei pruugi olla kõige pikem võrkpallur, kuid ma olen kindlasti üks kõige põlevama südamega. Ma pean endale selgeks tegema, mis suunda ma soovin minna ja vastavalt sellele plaanid teha.
Ning lõpetuseks: mida sa tahaksid oma võrkpalluri karjääri jooksul saavutada? Oled sa endale
mingisuguseid eesmärke seadnud?
Ma olen sellele mõelnud, aga kui ma tõesti soovin minna mööda profikarjääri rada, siis minu kõige suuremaks eesmärgiks oleks mängida Brasiilias ja Lõuna-Koreas. Need kaks riiki on täielikud suurmaad võrkpallis, aga eks näis, mis minust saab. Kui ma ükspäev neis riikides mängin, siis võin rahus ketsid varna panna ja oma saavutustega rahul olla. Paratamatult unistusi või eesmärke taga ajades kaasnevad ohverdused. Pean kaaluma väga hoolikalt, milliseid ohverdusi olen nõus tooma ja kelle jaoks ma palli mängin. Kas ma treenin selle aja Eesti, iseenda heaolu või muu asja nimel. Seniks, kuni need ajad veel käes ei ole, keskendun hetkel oma viimasele hooajale USA-s, kus ma sooviks see aasta naiskonnaga parima 32 hulka jõuda, olla konverentsi suurim punktikütt ja saada edasi esimesest ringist NCAA lõppvõistlusele.
