Eesti rahvusmeeskond nautis keset pingelist klubihooaega hetkeks koju koondise ja pere juurde tulemist ning Tartus täismaja ees Läti alistamist täiel rinnal. Seda võis täheldada nii mängijate sooritusi kui emotsioone jälgides.
Eesti koondise sees ja ümber valitsev atmosfäär on edulaine saatel kasvanud tõepoolest erilistesse kõrgustesse. Et ka võrkpallisõbrad sellest paremini aimu saaksid, olgu välja toodud ajakirjanike pühapäevane mängujärgne intervjuu Ardo Kreegiga.
Kreegi intervjuu
Mõned minutid pärast 3:0 võidu vormistamist kogunevad Eesti koondise temporündaja Ardo Kreegi ümber ajakirjanikud Mariel Gregor, Märt Roosna, Karl Juhkami ja Karl Rinaldo. Et seljataha on jäänud pingevaba mäng, Kreeki teatakse hea naljamehena ning kõik sketšis osalevad žurnalistid tunnevad teda küllalt hästi, muutub asjaosaliste tuju juba enne esimest küsimust kahtlaselt lõbusaks.
Roosna (naljatledes): “Anna meile alustuseks üks hea pealkiri!”
Kreek (naerdes): “Üheksaga pole ammu geimi võitnud.”
Roosna: “Ei olnud üheksa. Teise geimi võitsite 25:11, mitte 25:9.”
(Järgneb kõigi tugev naer. Mõlemad osapooled saavad juba aru, et mõistlikku intervjuud, mida hiljem oma portaalides avaldada, siit tulemas ei ole.)
Kreek: “Pagan. No üheteistkümnega pole ka ammu võitnud!”
Rinaldo: “Prantsusmaa esiliigas te ainult sellise skooriga ju võidategi mänge!”
Juhkami: “Just. Aga võrdle Läti koondise ja Prantsusmaa esiliiga taset.”
Kreek: “Raske… Raske on võrrelda. Läti koondis… Tublid poisid on. Me olime tugevamad täna lihtsalt.”
(Vestlus jätkub tasase naeru saatel.)
Rinaldo: “Ole hea, võta siis lihtsalt ise mõne sõnaga tänane mäng kokku.”
Kreek: “Tulime, nägime, võitsime.”
(Kõik puhkevad jälle tugevamalt naerma.)
Rinaldo: “Siit vist väga pikka lugu ei tule… Aga ma üritan veel! Küsin, et kuidas atmosfäär oli?”
Roosna (tõstab käe üles): “Löö plaksu, hea küsimus!”
Kreek: “Meeliülendav. Meeletu.”
(Pole pääsu… Tekib järjekordne naerupaus.)
Roosna: “Mis tunne sul nüüd endal oli platsil olla? Kas võib öelda, et Ardo Kreek on tagasi? Tulid, nägid, võitsid ja võitlesid koha tagasi algkoosseisus. Nägemist, Andri Aganits?”
Kreek (seekord veidi tõsisemalt): “”Nägemist” ei saa kindlasti öelda veel. Teada on, et pärast vigastust võib ka mängida. Vaatame, kuidas tal läheb. Loodetavasti saab ilusti terveks. Tähtis suvi on ju tulemas.”
Rinaldo: “Kas treenerite tehtud mänguplaanis oli kirjas, et sina pead serviässadega mängule punkti panema?”
Kreek: “Ei, selle otsuse tegin ma ise. Ma olin terve mängu löönud plönni ja mõtlesin, et millal siis veel end parandada, kui mitte lõpus.”
(Gregor loobub intervjuu lindistamisest naeru saatel.)
Roosna: “Mis sa Eesti naistest arvad?”
Rinaldo: “Kas blondid või brünetid?”
Roosna (naeru maha surudes): “Ei-ei, mitte seda. Meie naiskond on nüüd ühe võidu kaugusel EM-finaalturniirist. Millise soovituse sa neile annaksid?”
Kreek (pärast naermisest taastumist): “Peab kõvasti trenni tegema!”
Rinaldo: “Kas nüüd, vahepealse kahe päeva jooksul, peavad naised tõesti veel kõvasti trenni tegema hakkama?”
Kreek (naerdes): “No tuleb endast kõik anda!”
Intervjuu lõpeb. Kõik tänavad Kreeki, soovivad talle edu koduklubis ja lahkuvad sama targalt, nagu olid saabunud. Aga vahel just nii peabki.
