INTERVJUU | Robert Täht: kui ühest kaotusest on üldse võimalik enesekindlust saada, siis eile oli just selline päev

credit24.ee Advertisement
Robert Täht Perugia vastu rünnakul. | Foto: Izmiri Arkas

Eesti võrkpallikoondise nurgaründajal Robert Tähel jäi eile seljataha karjääri edukaim mäng klubivõrkpallis, kui Izmiri Arkase nurgaründaja tõi Meistrite liiga 1:3 (-10, -19, 22, -23) kaotusmängus Itaalia hiiu Perugia vastu 19 punkti (+11).

Olgugi et noortest supertalentidest koosnev Arkas minetas eilse kaotusega sisuliselt edasipääsulootused, kinnitas 25-aastane Täht intervjuus Võrkpall24.ee’le, et kohtumine jääb talle meelde ilmselt pikkadeks aastateks.

Robert, eilne mäng algas teie jaoks tõelise krahhiga. Seejärel kosusite ja andsite Perugiale ikkagi lahingu. Kuidas ise mängu kokku võtaksid?

Esimene geim oli korralik kooliraha maksmine. Saime aru, millisel tasemel peame mängima. Teises geimis läks juba mänguks, aga otsustavatel momentidel tegid vastased spurdi ja läksid eest ära. Kolmandas võtsime vahe kinni ja võitsime geimi. Ja neljanda geimi lõpp oli juba nugade peal. Näha oli, et Perugia mängijad ei tundnud end viimases geimis just väga kindlalt.

Kuidas sulle tundub, kas Perugia kontsentreeritus vähenes pärast avageimi kindlalt võitmist või hakkasite pigem ise palju paremini mängima?

Eks see ole kahe otsaga asi. Me tahaksime muidugi uskuda, et hakkasime ise jube hästi mängima, aga võib-olla tõesti Perugia andis natuke järele. Kuna nende peatreener vahetusi ei teinud, vaid mängis põhimeestega kogu kohtumise, näitas see austust meie vastu. Meile kui väga noorele meeskonnale oli ülioluline teada saada, et oleme suutelised mängima maailma tipuga kui võrdne võrdsega.

Kolmanda geimi teine pool jääb sulle vist pikemaks ajaks meelde? Tõid seal esmalt ühe üsna erilise liigutusega rünnakupunkti ja vedasid seejärel neljapunktilise serviseeriaga meeskonna geimivõiduni.

See oli tõesti selline serviseeria, mis jääb ilmselt pikemaks ajaks meelde. Ütleme nii, et oli lahe geimi lõpp. Kui ühest kaotusest on üldse võimalik enesekindlust saada, siis eile oli just selline päev. Kripeldama ei jää midagi.

Kuivõrd eriline oli sinu jaoks mängida maailma parimaks võrkpalluriks peetava Wilfredo Leoni vastu? Eestlastest on varem seda teinud vist vaid Ardo Kreek ja Renee Teppan.

Ma ei mõelnud selle peale ausalt öeldes. Võtsin teda kui iga teist vastast. Meie vastu ta pealegi midagi väga erilist ei teinud ka. Oma numbrid sai küll kirja, aga pigem esines keskmisest veidi kehvemini. Tõsi, löögiulatus on tal ikkagi midagi erilist. Ja eile tegi ta näiteks seitse serviviga, aga ta tõesti lõi iga pallingut ka absoluutse maksimumiga. Mul oli tükk tegu, et tema mitu meetrit auti lennanud servide eest ära hüpata. Need pallid tulid 130 kilomeetrit tunnis meie poole.

Kas Leoni ja Aleksandar Atanasijevici suguste meeste vastu mängimine näitas sulle pigem, et nad on veelgi erilisemad kui telerist vaadates paistab? Või näitas see, et nad on just samasugused inimesed nagu kõik teisedki?

Pigem jääb mulje, et nad on ikkagi tavainimesed, kuigi pärast avageimi poleks ma nii ilmselt öelnud (muigab). Teises, kolmandas ja neljandas geimis oli võrdsete mäng. Huvitav, mis saanuks, kui tulnuks ka viies geim.

Kuna põikasid aastavahetuse paiku hetkeks Eesti koondise juurde, on paslik küsida, kuidas võrdleksid meie rahvusmeeskonna taset oma koduklubi omaga?

See on keeruline küsimus. Võistkonnad on täiesti erinevad, kuid tase võiks olla midagi sarnast. Koondis on ikkagi igal juhul erilisem, kuigi ka Izmiris saan kõigiga hästi läbi. Koondises on kuidagi nii omad lihtsalt kõik meeskonnakaaslased ja poolehoidjad. Kui Izmiri osas midagi eriti head välja tuua, siis mulle sobib praegu väga mu enda positsioon meeskonnas. Samuti on hea mängida sellise supertalendi nagu Adis Lagumdzija kõrval. Ta on alles 19-aastane, aga kui sai eile oma mängu käima, ei suutnud teda isegi Perugia tippmängijad peatada. Ütlesin talle ka ise pärast mängu, et kui ta suudab sellist löögikõrgust säilitada, ei peata Türgi liigas teda keegi. Potentsiaali on tal kuhjaga.

Kuivõrd tähtsad on Izmiri jaoks hetkel koduliiga mängud? Kas põhiturniiri võitmist peetakse väga oluliseks?

Kuigi Ankara Halkbankil on viimasel ajal eksimusi sisse tulnud, pole põhiturniiri võit meie jaoks omaette eesmärk. Eesmärk on ikkagi kevadine meistritiitel. Muidugi tahaksime põhiturniiri võimalikult kõrgel kohal lõpetada, aga me ei muretse selle pärast üleliia. Viimased mängud on näidanud, et kokkumäng klapib paremini kui hooaja esimeses pooles. See on hetkel hoopis olulisem.

Sinu isiklik statistika kinnitab, et enda vorm pole vist samuti sugugi paha?

Ei oska tõesti millegi üle kurta. Hooaja algusest saati on siinsed jõusaalikavad mulle sobinud.

Meistrite liigas on edasipääsu püüdmine pärast kolme järjestikust kaotust, olgem ausad, võimatu. Kui tähtsad allesjäänud kolm alagrupimängu seda silmas pidades sinu jaoks on?

Ikka on tähtsad. Mul oli eelmisel hooajal kinnisidee Meistrite liigasse pääseda ja just Perugia-suguste vastastega kohtuda. Eilne matš oli esimene, kus midagi hakkas juba ka mänguliselt looma. Ma ei usu, et näiteks Tours on meist parem meeskond. Samuti tahame pakkuda kõva lahingu Moskva Dünamole, kes tuleb meile veel külla. Oleme millegipärast tänavu kodusaalis palju paremini mänginud kui võõrsil. Tahaks, et midagi jääks Meistrite liiga debüüthooajalt ikkagi ka tulemuse osas näppude vahele.

popsport.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar