fbpx
Close

Karjääri kolme kullaga lõpetanud Loorman – ise suudab vaevu kõndida, aga alati on valmis mängima

Rainis Karro
Mari Loorman. | Foto: Karl Aavik

Eile sai lõpplahenduse Eesti meistrivõistluste finaalseeria, milles krooniti esmakordselt võitjaks TalTech/Tradehouse naiskond, Võru naiskond sai kaela hõbemedalid. Mängu tegi veelgi erilisemaks fakt, et võitjate võistkonda üheksa hooaega järjest esindanud kapten Mari Loorman (40) teatas pärast kohtumist, et see hooaeg jääb tema jaoks viimaseks.

Viimaseid mänge pidi Loorman vigastuse tõttu vaatama platsi kõrvalt ja mängu pandi ta vaid viimase geimi viimaseks kaheks punktiks. Võib vist öelda, et Marko Mettil oli õigus, kui ta juba 2019. aastal oma hoolealuse kohta ütles: “Enne me ei lõpeta seda nalja, kui ta Eesti meistriks tuleb.” Lisaks eilsele Eesti meistritiitlile on Mari sellest hooajast ka Balti Liiga võitja ning kokku neljakordne Eesti karikavõitja.

Tiitlite lugemine jäägu aga statistikute ning ajakirjanike pärusmaaks, sest naine ise hindab muid asju olulisemakski. Kui küsisime pärast mängu, mis jäi selle pika aja peale enim meelde – TalTech mängis klubis naiskonna loomisest saati ehk 2012. aastast -, kõlas tagasihoidlik, ent emotsioone täis vastus: “Kõige paremini jäävad meelde need võistkonnad kui tervikud. Kui hästi need koos toimivad, kui hea on koos olla. Kuidas me koos hingame ühise eesmärgi nimel. See emotsioon jääb rohkem meelde. Võite ja kaotusi mina väga ei mäletagi. Ehk mõni nutetud pisar on rohkem meeles kui võit. Aga see koos tegemise tunne – see on meeles!”

Kuhu edaspidi panustada kogu vaba aeg ja energia, Loorman praegu öelda ei oska, aga suvel võib praeguste plaanide järgi teda rannavolleväljakutel näha.

Võistkonnakaaslane Kadi Kullerkannul jagus Loormani iseloomustuseks ainult kiidusõnu: „No nagu täna siit välja tuli: ise suudab vaevalt kõndida, aga alati on valmis mängima. Ta on kõige suurema tahtejõuga – mis iganes takistus tal ees on, alla ta ei anna. See on meie Mari! Ja palju energiat on tal ka, kindlasti leiab endale uusi väljundeid!”

Kuulake kogu intervjuud nende kahe mängijaga allolevast videost.

Finaal on lõppenud – TalTech tuli meistriks. Palju õnne ja öelge ausalt. Kas on igav ka kogu aeg ainult võita?

Mari: Ei, loomulikult pole see igav. See on alati eesmärk ja mõnikord on see natukene lihtsam, aga mulle meeldivad rasked võidud.

Kadi: Aitäh! Aga ei, võitmisest ei väsi!

Kadi, Vaatasin, et kogu seerias tõid otsustavaid punkte ja täna ka matšpalli lõid Sina maha. Kas tundsid enda õlgadel ka kuidagi survet?

Ei, need on mu lemmikud! Ma tegelikult arvasin, et eelnev punkt on matšpall ja läksin siis lammutama, aga tuli välja, et ei olnud. Siis lootsin, et Julija (Mõnnakmäe) annab mulle uuesti. Ja väga hästi söötis ette – rõõm ainult.

Tahtsid ise lõpetada, mitte Marile jätta seda palli?

Ei, mitte seda isegi. Aga ise tahaks alati sellise kõva pauguga lõpetada. Aga mul on hea meel, et Mari oli platsil minu kõrval olemas ja tunnistamas seda.

Mari – ise ei oleks tahtnud siis seda mängu lõpetada?

Ei, ma tegelikult ei lootnud seda. Aga selle eelviimase palli puhul ma tõmbasin bloki üles ja Kadi sai tühja võrgu pealt lammutada, mis nägi väga hea välja!

Hooaeg on nüüd läbi, mis sellest omapärasest hooajast kõige selgemalt meelde jäi teile?

Mari: Minu kõige meeldejäävam hetk oli Balti liiga võit ikkagi. Ja kindlasti üldse see treeningprotsess, mis jääb meelde.

Kadi: Ma ütleks ka üldiselt, et see tiim jääb meelde. Okei, tiitlid ja mängud tulevad ning lähevad. Mänge ma üksikult niimoodi üldiselt väga ei mäleta, võib-olla mingid üksikud hetked. Pigem see, kuidas see tiim koos oli. Mis tunne koos treenida ja koos olla oli. See jääb kindlasti meelde sellest aastast.

Mari, kuidas vigastusega lood on, kas segab kõvasti või oleks saanud ka pikemalt mängida?

Mängida peab alati saama. Segab ikka, aga mänguks alati valmis!

Okei, alati valmis, mis edasi saab? Kas jätkad järgmisel hooajal sealt, kus pooleli jäi?

Kõigepealt tuleb suvi ja rannavolle. Siis vaatab, mis saab. Tegelikult on nii, et see oli mu viimane mäng nüüd.

Väga hea on vist niimoodi lõpetada kolme tiitli ja esimese Eesti meistritiitliga?

Jah. On tõesti.

Aga kuhu tulevikus selle enegia ja aja paned?

Vot ei teagi, mis sellega teha. Sõidan jalgrattaga või midagi.

Kadi, oled nüüd omajagu kaua mänginud Mariga koos. Kuidas iseloomustaksid Mari mängija ja inimesena?

No nagu siit välja tuli praegu: ise suudab vaevalt kõndida, aga alati on valmis. Kõige suurema tahtejõuga – mis iganes takistus tal ees on, alla ei anna. See on meie Mari! Ja palju energiat, eks ta kindlasti leiab endale uusi väljundeid.

Mari, kellele siis järgmiseks hooajaks kaptenipaela pärandaksid?

Ma arvan, et järgmisel hooajal see võistkond väga palju muutub jälle. Ma arvan, et kapten peaks olema võistkonna valitud ühiselt.

Kui mõelda varasema aja peale, kui see ja eelmine hooaeg, siis mis Sinu jaoks olid kõige eredamad mälestused?

Mari kõige paremini jäävad meelde need võistkonnad kui tervikud. Kui hästi need koos toimivad, kui hea on koos olla. Kuidas me koos hingame ühise eesmärgi nimel. See emotsioon jääb rohkem meelde. Võite ja kaotusi mina väga ei mäletagi. Ehk mõni nutetud pisar on rohkem meeles kui võit. Aga see koos tegemise tunne, see on meeles!

Aga suvel volleväljakul võib Sind näha veel?

Väga loodan jah! Selline plaan on.

Kadi, aga mida Sina koondisesuvest kõige rohkem ootad?

Koondisesuve ennast! See saab kindlasti megaraske olema, sest on tihe graafik, aga eelmine aasta see oli see, mis sütitas mu võrkpalliarmastuse tagasi! Mingi aeg raskete aegade tõttu oli see varju vajunud, aga üliäge oli eelmine aasta. Loodan ka see aasta samasugust. Et tuleb raske treeningsuvi, aga see on kõik seda väärt!

Lõpetuseks, kuidas plaanite tiitlivõitu ja hooaja lõppu tähistada?

Mari: See on saladus ju!

Kadi: Ei ole isegi rääkinud sellest, ega me ei teadnud, et isegi saame selle. Liiga palju ette ei tasu mõelda! Aga küll me riietusruumis midagi välja mõtleme!

scroll to top