Eesti meeste esiliigas toimus eelmisel nädalavahetusel mitu huvitavat sündmust, kui kaotuseta jätkab vaid üks meeskond ja platsile jooksid mehed, keda oleme harjunud nägema hoopis treeneripingil.
Kui Tallinna Ülikooli võidult-võidule sammumine pole enam ammu kellelegi üllatus, siis pisut ootamatu võis olla endise Eesti koondislase ja viimasel kümnendil kõva rannahundina tuntud Argo Araku mänguvormi selga tõmbamine. 44-aastane viljandlane tegutses Tallinna Ülikooli 3:0 võidumängudes Audentese SG/Noortekoondise ja Rakvere/BMF-i üle liberona.
“Ei olnud nii, et ütlesin meestele, et tulen ja mängin ise. Kuna meie libero (Nils Rühka) on seljaga kimpus, siis olude sunnil pidin platsile jooksma. Tunne oli väga mõnus ja polnud sellist asja, et vastu tahtmist oleksin mänginud. Nii kaua, kuni veel keha ja tervis lubavad, siis vajadusel mängin hea meelega. Olen varasemalt ka teistel positsioonidel mehi asendanud. Universaalne mängumees (Muigab.). Platsil olles unustan treeneri ameti üldse ära ja lähen mänguga kaasa ning muutun emotsionaalseks. Lähen pingelistes geimides närviliseks ja hakkan iseennast sõimama,” lausus Arak muheledes.
Tänaseks päevaks on Tallinna Ülikool võitnud kolme hooaja jooksul suisa 56 (!) mängu järjest. Ka tänavu liigutakse järjekordse esiliigatiitli suunas, kuigi paljud võistkonnad soovivad neile lõpuks kaotuse “kinkida”. Viljandlase sõnul proovitakse võitude trendi jätkata ja meestel seni motivatsioonipiuudust tekkinud pole.
“Viimased hooajad on selliseks kujunenud, et saame edu sisse ja enam tagasi ei vaata. Ei saa öelda, et mehed enam mänge tõsiselt ei võtaks. Paljud mehed on esiliigast kõrgemal tasemel mänginud ja näinud, mis juhtub, kui vastast alahinnata. Eks mõnikord läheb trikitamiseks ka, kui seis lubab. Pigem motiveerib neid see, et saaks 100 võitu järjest kätte. Nüüd ei taha enam kaotada, kuigi ühel päeval see kindlasti juhtub. Oleme omavahel nalja teinud, et kui 100 võitu järjest on olemas, siis riputame ketsid varna. Eks me proovime omamoodi ajalugu teha.”
“On teada, et paljud meeskonnad meie vastu võitu tahavad ja juhuste kokkulangemisel on kõik võimalik. Kui anname geimi ära, siis suudame ennast kokku võtta ja mängu enda kasuks pöörata. Viimati jõuti meie vastu viiendasse geimi üle-eelmisel hooajal, aga see ei tähenda, et me ei peaks kaotuseks valmis olema. Rakvere, Viljandi, Võru, Neemeco, Eesti Maaülikool ja ehk ka Saaremaa oleksid need võistkonnad, kes suudaksid meile tuule alla teha. Just nende kodus, oma saalis oleme kindlamad.”
Paarikümneaastase vaheaja järel taas kõrgemal tasemel võrkpallikaardile ilmunud Viljandi alustas hooaega nelja järjestikuse võiduga, kuid pidi nädalavahetusel võtma vastu kaks kaotust, kui esmalt jäädi võõrsil 1:3 alla Liider/Rae vallale ja päev hiljem sama tulemusega kodus Rakvere/BMF-ile.
“Laupäeval toimus platsil konkreetne jama. Meil polnud liidrit, kes asja enda peale võtaks. Isiklikel põhjustel puudus sellest mängust Meelis Kivisild, kellest me tundsime väga puudust. Mitte sellepärast, et ta palju punkte tooks, vaid vaimse poole pealt. Eks olime arvestanud, et kui meil mäng õnnestuma ei peaks ja vastane teeb oma asjad korralikult ära, siis saame kotti. Pühapäeval oli taseme poolest juba tugevam võistkond ja, tead, seal on nii palju nüansse. Meil jäi igas elemendis midagi puudu. (Taavi) Sadamast tundsime puudust, kes vigastas kolm nädalat tagasi hüppeliigest. Ta küll mängis, aga tema hüpe polnud veel see, mis olla võiks. Meil on iga mees kulla hinnaga. Ma võin pugeda igasuguste asjade taha, aga sellel pole mõtet. Tase ongi vastav ja paljudel jääb kusagilt midagi vajaka. Mingit draamat pole nende kahe mängu järel vaja teha. Oluline on see, et me suudaks asjad kiiresti lahendada,” vaagis 2017. aastal Tallinna Selveriga Eesti meistriks tulnud Tauno Lipp.
Tunamullu veel Soomes Kyyjärven Kyky meeskonnas mänginud ning tänasel päeval Viljandi Võrkpalliklubi peatreeneri ja tegevjuhi ülesandeid pidav ning üleüldiselt Viljandi volleelu edendav Lipp tegi kohtumises Liider/Rae vallaga üllatusliku lükke, kui tõmbas ise võistlusvormi selga ja proovis kastaneid tulest välja tuua.
“Ma lootsin, et see info välja ei tule (Muigab.). Põhjus on tegelikult väga lihtne – kuna meid oli teatud põhjustel vähe, siis olin valmis platsile jooksma. Füüsis on kehv ja otsuste tegemisel pidin kohati mõtlema olukordades, mis varem tulid automaatselt. Kuigi pole paar aastat ametlikus kohtumises platsil olnud, ei saaks öelda, et ärevus oleks sees olnud. Mäng nagu mäng ikka.”
Küllaltki noorena (29-aastasena) tippspordiga lõpparve teinud Lipp tõdes, et trenne teeb ta kaasa harva. “Esiliiga võistkonnaga ma trenniriideid selga ei pane, küll aga duubelmeeskonna trennides saab aeg-ajalt kaasa löödud. Kui on vaja kvaliteeti hoida või puudub sidemängija, siis tõmban ketsid jalga.”
Kas endise sidemängija arvates ainult võite noppiva Tallinna Ülikooli alistamine tundub utoopiline ülesanne? “Ühel momendil nad peavad kaotama. Selge on see, et keegi ei jää võitmatuks. Lihtne see ülesanne kindlasti pole. Seda me ei tea, kas see juhtub sellel või järgmisel hooajal. Ma ei ole kursis, kui lähedal keegi nende alistamisele on paari aasta jooksul olnud. Neil on kvaliteeti, hea kokkumäng ja pikk pink. Kui me räägime konkreetselt Viljandist, siis kellegi puudumisel me realistlikult mõeldes neile vastu ei saaks. Aga meie ainus eesmärk pole Tallinna Ülikooli alistamine, vaid olla kevadeks heas konditsioonis, sest siis läheb mõisa peale mänguks.”
Kuni eelmise pühapäevani Tallinna Ülikooli järel kaotuseta püsinud Tallinna LotusTimber/Neemeco pidi võõral väljakul tunnistama Võru/Danpower Võrkpalliklubi 3:1 paremust. See oli Neemecole teiseks järjestikuseks kaotuseks eelmisel nädalavahetusel, kuna päev varem alistuti Aadu Luukase nimelistel Eesti karikavõistluste veerandfinaalseeria korduskohtumises Tartu Bigbankile 0:3 ja pudeneti konkurentsist. Ka sel laupäeval jätkus Asko Esna hoolealuste kaotusseeria, kui kodus jäädi 2:3 alla Maaülikoolile, kes kerkis tabelis juba teiseks.
