Eelmise nädala neljapäeval tehti Läti kuurortlinnas Jurmalas tükike Eesti spordiajalugu, sest MK-sarjas debüteeris Kaarli (48) ja Kristjani (47) järel kolmas Kaiside vollepere liige: 20-aastane Kaur Erik Kais.
Eelmine nädal kujunes Pärnust pärit ja mullu täiskasvanute klassis oma esimese Eesti meistrivõistluste medali, pronksi, võitnud Kauri jaoks sündmusterohkeks. Kui veel teisipäeval oli ta koos paarilise Rasmus Meiusega kõrgetasemelisel MK-etapil reservis seitsmendal kohal ja kuigi tõsiselt Jurmala turniirist ei mõelnud, siis viimasel hetkel loobusid erinevatel põhjustel võistlemisest paljud paarid (mõni oli juba otsustanud minna samal ajal toimunud madalama taseme MK-etapile Prantsusmaale, mõni hoidis oma EM-i rankingu-punkte, mõni aga sai vigastada nagu Rootsi tippduo Ahman/Hellvig). Nii tuligi 187-sentimeetrisel Kaisil läti keele ABC ehk “saldejums” ja “sveiki” meelde tuletada ning autole hääled sisse panna.
Nagu erilistest sündmustest veel puudu oleks, ei startinud Kais kolmapäeva keskpäeval Läti kuurortlinna oma pikaaegse paarilise, õlavigastuse küüsis olnud Meiusega, vaid hoopis tema asendaja, hiidlase Jaan Rebeliga, kellega koos polnud ta kunagi varem mänginud. Neljatunnine autosõit kujunes seega ühtlasi uue paarilise, Eesti ühe füüsiliselt võimekama rannavõrkpalluri, 26-aastase Rebeli tundmaõppimiseks.
Kvalifikatsiooni avaringis said Kais ja Rebel kui üks kehvema asetusega paare vastu tugevad itaallased, 2016. aasta olümpiahõbeda Daniele Lupo ja tema praeguse paarilise Enrico Rossi. Kui esimestel minutitel haarasid itaallased kiire algedu, siis geimi keskosas hakkas eestlaste mäng üha paremini õnnestuma. Rebeli kõrge blokk ja Kaisi hea kaitsemäng just tituleerituma mehe ehk lühikesekasvulise Lupo vastu aitasid paarikümne kohale sõitnud Eesti poolehoidja meeldivaks üllatuseks vahe tasa mängida ning otsustavatel hetkedel oli seisul 21:20 eestlastel ka geimpall kasutada. Geimivõidust jäi puudu sõna otseses mõttes mõni sentimeeter, sest itaallased ründasid kaotusseisus auti, kuid Rebel puudutas blokis olles võrku ja punkt läks ikkagi vastastele.
Itaallased võtsid pärast dramaatilist hetke ka kaks järgmist punkti ja said avageimi numbritega 23:21 ikkagi kätte. Teise geimi võitsid itaallased juba kindlalt 21:11 ja sellega oligi Kaisi debüüt tehtud. Pärast mängu jäädvustati Lupo ja Rossiga lõbus ühispilt, vaadati veel mõnd teist kohtumist ja alustati kojusõitu, sest nädalavahetusel olid Kais ja Rebel võistlustules juba Tartus toimunud Eesti GP-etapil (Kais mängis vend Kaarel Kaisiga ja Rebel Nils Rühkaga).
“Üliäge on mängida ikkagi sellise paari vastu, kus üks mees on võitnud olümpial medaligi. Seepärast me seda rannavollet mängimegi!” ütles heas tujus Kais pärast mängu. “Tegime täpselt ühe trenni Jaaniga koos enne turniiri. Ja mul oli väga tore üle kolme aasta mängida esmakordselt kaitse-, mitte blokimängijana.” (Vaata kogu intervjuud videost.)
Kaur Erik Kaisi lugu on iseenesest huvitav. Võrkpalli võttis ta kätte treenerist isa Peeter Kaisi eeskujul väga varajases lapsepõlves, oma kuulsate poolvendade Kaarel ja Kristjan Kaisiga sai aga paremini tuttavaks alles teismeeas. Täna on Kaur Eesti meeste võrkpallis üks haruldasi allesjäänud n-ö hübriide, kes mängib talvel täiskohaga saali- ja suvel rannavõrkpalli. Kui veel 1990ndatel Kaarli ja Kristjani sporditee alguses oli see igati normaalne praktika isegi maailma tippude hulgas, siis täna on alade spetsiifika nii palju edasi arenenud, et mõlemat jumalat tipptasemel teenida pole enam võimalik. Kaur, kes on volleseltskonnas tuntud oma rahu, jõusaalilembuse ja koogiküpsetamise harrastuse poolest, pole aga lõplikku otsust veel teinud, sest nii saalis kui ka rannas on oma plussid ja miinused.
Kaur, kui suured eeskujud vennad Kaarel ja Kristjan sinu jaoks üldse on olnud? Vanusevahe on teil ju päris suur.
Olen küll üritanud otsida neist videoid, aga kahjuks piirdub leitud info YouTube’is ühe lühikese klipiga (vaata siit), kus Kristjan mängib Rivo Vesikuga. Ja see ongi kõik. Aga eeskujud on nad mulle sellegipoolest olnud. Mis sest, et ma pole näinud, kuidas nad tol ajal mängisid. Olen ikkagi kuulnud palju lugusid nii isalt kui ka Kaarlilt ja Kristjanilt. Suured eeskujud on! (Kaur on kahel korral mänginud Eesti GP-etapil koos vend Kaarliga, kes püsib 48 eluaastast hoolimata laitmatus vormis – toim.)
Pigem suunas sind võrkpalliteele seega tänaseni Pärnus noori treeniv isa Peeter?
Tema, jaa! Vendadega polnud ma sisuliselt rääkinudki enne umbes 16. eluaastat, sest mina elasin Pärnus ning Kaarel Tallinnas ja Kristjan Tartus. Isa pani mulle aga väga varakult palli kätte ja viieaastasena läksin juba võrkpallitrenni. Muud valikut mul polegi olnud – võrkpall algusest peale.
Sul jäi värskelt seljataha üsna edukas hooaeg Pärnu Võrkpalliklubis. Kandsid esmakordselt oma karjääris meistriliiga-tasandil läbi hooaja Toomas Jasmini võistkonnas põhirolli (nii diagonaal- kui ka nurgaründajana) ning alistasite oma noore võistkonnaga Balti liiga veerandfinaalis üllatuslikult hilisema Eesti meistri TalTech/Selveri. Suvel keskendud aga taas Tallinnas Rivo Vesiku treeningutel koos Rasmus Meiusega rannavollele ja valmistud omaealiste EM-iks. Kuhu sind tulevikku silmas pidades rohkem tõmbab – saali või randa?
Pigem ihkab hing randa. Uurin hetkel võimalusi. Tahaksin sügisel ka kooli midagi õppima minna. Ja sealt lähtuvalt pean vaatama, mis võimalused ranna ja saaliga seoses tekivad.
Nagu sa varemgi juba meedas öelnud oled, siis täiskohaga rannavõrkpalluriks siirdumisel jääb eelkõige rahast puudu?
Raha taha jääb päris palju kohe kindlasti. Sponsoreid on raske leida ja praegused toetused pole nii suured, et ära elaks. Saalivõrkpall on turvalisem: sa saad igal kuul vähemalt stipendiumit. Olgu see suur või väike, aga vähemalt midagigi, ja saalivõrkpalli annab suurepäraselt kooli kõrvalt teha. Selles suhtes on keeruline. Aga ka paarilise osas pole asi nii kerge, sest Rasmus jätkab talvel Võrus saalivõrkpalli mängimist. Kui ma tahaksin näiteks Tartusse kooli minna, siis see oleks keeruline, sest isegi kui seal rannahall nüüd valmib, siis paarilist mul Tartumaalt esialgu võtta poleks.
Ja lõpetuseks, Jurmalas tegid sa MK-debüüdi, aga samuti sai sind Jurmalas täiskasvanueas esmakordselt näha tegutsemas kaitse-, mitte blokimängijana. Kuidas meeldis?
Viimati vist mängisin kaitsemängijana tõesti umbes U16 vanuseklassis, kui Rasmus oli juba oma pikkuse täis kasvanud, aga mina olin veel 150-sentimeetrine poisike. Küll aga oleme korda-mööda käinud noorteturniiridel blokis. Kindel blokimees olen olnud viimased paar aastat. Aga iseenesest on mulle kaitses alati meeldinud. Eriti veel Jaan Rebeli suure ja kõrge bloki taga, sest isegi kui vastane ründab üle bloki, siis jõuad palli veel kaitses üles joosta. Tahaks igatahes veel proovida kaitsemängijana end mingil turniiril proovile panna.
Jälgi Meius/Kais duo tegemisi Instagramis.
Kaur Erik Kaisi näeb uuesti võistlustules suure tõenäosusega juba järgmisel nädalavahetusel (30. juuni – 2. juuli) Jõekääru Rannakeskuses toimuval Valeri Maksimovi mälestusturniiril. Beach44 poolt korraldatava võistluse ürituse leiab Facebookist.
View this post on Instagram
