Eesti rannavõrkpalli kogukonnast leiab palju erilise taustaga spordisõpru. Nende hulka kuulub kahtlemata ka endine korvpallur Taavi Leinart (38), kes debüteeris Kiirkasiino Eesti GP-sarjas alles eelmisel suvel.
189-sentimeetrine Leinart mängis pikki aastaid korvpalli esiliigas Ambla SK-s ning kaks viimast hooaega Paide Viking Window võistkonnas. Tema karjääri tipphetkeks kujunes 2012. aasta karikamäng Eesti esiklubi Kalev/Cramoga, kus viskav tagamängija kogus oma meeskonna parimana 14 punkti. Nüüd on Leinart aga nii tõsiselt rannavolles sees, kui üldse olla saab – ta teeb regulaarselt trenni, osaleb turniiridel, korraldab ise oma kodukandis võistlusi ning käis värskelt ka Jurmalas MK-etapil Kusti Nõlvakule ja Mart Tiisaarel kaasa elamas.
Kuidas on tõsiselt korvpalliga tegelenud mehest saanud keskeale lähenedes hoopis rannavõrkpallur, seda nädalavahetusel Jõekääru Rannakeskuses toimuva Valeri Maksimovi mälestusturniiri eel Leinartilt uurisimegi.
Taavi, sinuga on alati rõõm rääkida. Millal ja miks sa võrkpalli mängima üldse hakkasid?
Mulle on just rannavõrkpall kuidagi alati meeldinud. Mängisin vollet lapsest saati igal suvel, kuid põhiala oli ikkagi korvpall. Tõsisemalt jõudsin rannavolle juurde 2019. aastal, kui korvpallis olid tekkinud tõsised vigastused ja jätkata polnud enam mõistlik. Aga niisama istuda ja mitte midagi sportlikku teha ma ei suutnud. Siis läksingi Terasesse oma esimesse võrkpallitrenni. Kuna olin registreerimisega jäänud hiljaks, siis pandi mind esialgu nõrgimasse treeninggruppi. Õnneks treener Karl Stamm lükkas mu üsna kiiresti edasi tugevamate gruppi, mida juhendas Mart Tiisaar.
Seega volle kasuks aitasid otsustada nii armastus ala vastu kui ka tervise faktor?
Jah, rannavolle on tänu liivale kehale väga hea mäng. Rannavolle oli alati olnud minu jaoks kindel teine valik, nii et see üleminek tekkis loomulikult. Ja miks mulle rannavolle meeldib, on see, et selles mängus on nii palju actionit. Ja mina saan mängijana olla igas pallivahetuses selles actionis sees. See mulle nii väga meeldibki.
Korvpallis võib sinu suurimaks saavutuseks pidada vist karikamängus visatud 14 punkti Kalev/Cramo vastu. Ole hea, meenuta seda mängu veidi.
Tore oli see, et toona mängisid Kalevis veel sellised mehed nagu Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Bamba Fall ja Frank Elegar. Ehk et see oli tõesti hea meeskond, kelle vastu õnnestus esiliiga meeskonnaga end harrastajana proovile panna. Katsin tolles mängus Gregor Arbetit ja mind kattis kahjuks Eesti suurim kaitsespets Martin Dorbek. Aga kuidagi õnnestus ikkagi too mäng, viskasin sajaprotsendilise tabavuse juures 14 punkti.
Milliste Eesti rannavõrkpallurite mäng sulle enim imponeerib?
Mulle meeldib muidugi väga Kusti ja Mardi mäng, aga sel aastal jätsid Rakvere turniiril vägeva mulje ka Urmas Piik ja Dmitri Korotkov. Ja no muidugi vanameistrid Kaarel Kais ja Argo Arak. Neid on ka alati tore jälgida. Pullid mehed on mõlemad!
Kui rannavolletrenni läksid sa 2019. aastal, siis GP-debüüdi tegid mullu Kloogarannas Mati Vetevoolu mälestusturniiril.
Jah, minu jaoks oli algusest peale suur unistus mängida kunagi Eesti GP-etappi. Ent ma ei julgenud seda sammu ette võtta. Otsusele GP-le minna aitasid kaasa nii enda areng kui ka Beach44 turniirid, kus sain regulaarselt GP-etapil mängivate meeste vastu end proovile panna. Seal tekkis arusaam, et see kõik polegi nii hirmus ja hull, nagu tundus.
Eelmisel aastal saigi GP-l Kloogarannas debüüt koos Siimo Tänavotsaga tehtud. Mäletan, et vibra oli kvalifikatsioonis väljakule minnes sees küll. Aga pärast Kloogaranda sain Paides juba ka Ragnar Heegiga põhiturniirile. Ja sellest ma ei osanud 2019. aastal veel unistadagi, et võiksin nii kaugele kunagi jõuda. Huvitav on see, et põhiturniiril on oluliselt rahulikum mängida kui kvalifikatsioonis. Kvalifikatsioonis on iga mäng stiilis “kõik või mitte midagi”. Aga iga turniiriga on läinud olek väljakul juba mõnusamaks ka GP-del.
Sel hooajal pole sa oma uue paarilise Silver Süldiga veel põhiturniirile pääsenud. Miks nii?
Sel hooajal on meestel kuidagi tummisem seltskond – mitmest lagunenud paarist on tekkinud uued ja huvitavad duod – ning ka lätlased ja leedukad paistavad olevat Eesti taas üles leidnud. (Naerab.) Nemad võtavadki minu ja Silveri koha põhiturniiril ära!
Kui tõsiselt sinusugune tubli harrastaja nädalas treenib?
Olen ise nüüd mitu aastat ikkagi päris tõsiselt seda asja teinud. Sel aastal treenime Silveriga koos kaks-kolm korda nädalas, pluss teen iseseisvalt üldfüüsilist trenni ja osaleme pea igal nädalal ühel või kahel turniiril.
Ja kui kaua sedasi veel talitada tahaksid?
(Naerab.) Minu lõpetamise kuupäev on määramatu! Teen seda asja nii kaua, kui suudan end vormis hoida.
Lõpetuseks seame sihi nädalavahetusele. Millised on eesmärgid Valeri Maksimovi mälestusturniiril?
Ootan sellelt etapilt eelkõige ägedat korraldust, sest seda turniiri viib läbi üks väga äge punt volle-entusiaste. Beach44 andis ka minule indu teha kodukandis Aravetel mõned turniirid. Aga sportlik eesmärk on saabuval turniiril Silveriga mängu nautimine ja põhiturniirile pääsemine. Eks me sellised harrastusfanatid ju ole.
Tallinna külje all Jõekääru Rannakeskuses toimuvale turniirile saab iga huviline end kirja panna veel kuni täna hilisõhtuni. Ürituse lehe leiab Facebookist ja registreerida saab siin.
