fbpx
Close

Publikuimeni ühtegi eurot kulutamata – kuidas Viljandil see õnnestus?

Viljandi Võrkpalliklubi mängis hooaja avamängu 400-pealise publiku ees. | Foto: Anna Mölter

Kümne kuu eest asutatud Viljandi Võrkpalliklubi lõi nädalavahetusel Eesti pallimängumaastikul ukse sedavõrd kõva pauguga lahti, et vaevalt mõnel vollesõbral nende tegevus kahe silma vahele jäi. Hooaja esimeses kodumängus tuli mulkidele Viljandi spordihoonesse kaasa elama lausa 400 pealtvaatajat, mis oli praegustes koroona-tingimustes maksimum.

“Müüsime 386 piletit. Kuna Viljandi spordihoone mahutavus on ametlikult 800 inimest, siis tegelikult poleks rohkem tohtinudki rahvast sisse lasta,” sõnab Viljandi Võrkpalliklubi tegevjuht ja peatreener Tauno Lipp.

Kui laupäeval alistas Viljandi esiliiga avamängus võõrsil kiirelt 3:0 (15, 19, 18) Tallinna Selveri duubli ehk Tallinna SK, siis kodus saadi mulkide tulise kaasaelamise toel 3:1 (23, -20, 19, 18) jagu Järvamaa IMspordist.

Kuidas ikkagi selline publik kohale õnnestus meelitada? Ühelgi kõrgliigaklubi kodumängul pole tänavu nii palju pealtvaatajaid käinud, kuigi Credit24 Meistriliigat peetakse taseme poolest läbi aegade üheks tugevamaks, kui mitte tugevaimaks. Lipu sõnul tuli jõuda nii vanemate inimesteni, kes loevad tänavatel tahvli pealt kuulutusi, kui ka noorteni, keda saab püüda sotsiaalmeedias.

“Kui treenerid sisse arvestada, on meil meeskonna 16 liikmest 14 viljandlased,” sõnab Lipp. “Ütlesin kohe alguses, et tahame korraldada kodumänge sedasi, justkui mängiksime meistriliigas. Või isegi paremini, sest kõigis meistriliigaklubides pole see pool tegelikult tugev. Kõik peab olema paigas ja korraldatud – maskotid, õhtujuht, piletimüük, auhinnamängud. Peame pakkuma publikule rohkem emotsiooni kui ainult mäng. Reklaamisime meeskonda sotsiaalmeedias ja tegime reede õhtul Uku keskuses meeskonnaesitluse, millega jõudsime ka selliste inimeseni, kes ei teadnudki, et klubi eksisteerib. Kulutasime mängu reklaamimisele seejuures täpselt 0 eurot.”

Tagasi vanas kodusaalis: Tauno Lipp teadis, et hooaja esimesest kodumängust tuleb eriline õhtu. | Foto: Anna Mölter

Samuti rõhub Lipp viljandlaste olemusele ja taustale. “Viljandi on spordiusku rahvas ja üleliia sporti pole meil siin viimastel aegadel olnud,” tõdeb Tallinna Selveri kaptenina 2017. aastal Eesti meistriks kroonitud Lipp. “Sellest, et meie avamängule tuleb palju rahvast, sain signaali, kui tänaval tulid tavainimesed vastu ja ütlesid, et ei jõua meie pühapäevast mängu ära oodata. Viljandis oli tõsine ootus, et lõpuks ometi on see võrkpall pildil tagasi.”

Kohtumisele eelnenud soojenduse ajal olid tribüünid aga suures osas tühjad ja Lipp jõudis hetkeks endas juba kahtlema hakata. “Alguses tundus, et publikut ei tule ikkagi nii palju, aga siis kuulsime, et piletijärjekord ulatub Martin Kleini ausambani. Enamus inimesi tuli mängule lihtsalt viimasel minutil, sest ei osanud arvata, et selline möll on. Kui linnapea mängule kutsusin, küsis ta esmalt, millises saalis mängime (Viljandi spordihoone on ainus suurem saal linnas – toim.). Kõik inimesed ei mõistnud kohe, kui suurelt seda asja ajada soovime.”

Lipp, tänu kellele on Viljandis tüdrukute kõrval taas ka poisid võrkpalli mängima hakanud (täna tegutseb seal juba neli erineva vanuseklassi poistegruppi, treeneriks Lipu kõrval Jarek Tigane), tunnistab, et kodupubliku ees oma kodukandi klubi juhendamise tunnet pole kerge sõnadesse panna. “See oli mõnus. Üks asi on publik – selles osas pole tegelikult probleemi,” ütleb endine sidemängija, kes on varemgi suure rahvaarvu ees esinenud. “Aga teine asi on just see, et tegu on oma kodusaaliga. Viljandi spordihoone on koht, kus mina ja paljud teised meie klubi mängijad on kunagi pisikeste putukatena võrkpalliteed alustanud. Just see – olla pärast kõiki neid aastaid tagasi kodus ühe meeskonnaga – on parim tunne. Ma usun, et ka meie tuntuim mängija Meelis Kivisild ütleks, et ta oli selle kohtumise eel rohkem pabinas, kui viimased kümme aastat Tallinna Selverit või Tartu Bigbanki esindades.”

Meelis Kivisild (nr 35) aitab selle eest hoolitseda, et treeningutel ja mängudel tööd korralikult tehakse. | Foto: Anna Mölter

30-aastane Meelis Kivisild pole kehvas vormis, olgugi et mängis viimati tõsisemalt võrkpalli poolteist aastat tagasi. Just tema juhib meeskonna rünnakuid, ent mitte temporündajana, nagu kogu profikarjääri, vaid nurgaründajana, kus on rohkem vastutust. “Esiliigas päris nii ei saa, et võtad ühe mängija ja ehitad kogu mängu tema ümber. Aga Meelisest on muidugi jube palju kasu, sest ta tahab kogu aeg olla aktsioonis. Temporündajana pidi ta vahepeal väljakult ära tulema ja võis maha jahtuda, aga nurgaründajana saab ta kogu aeg tegutseda. See just sobibki talle. Ta on ka treeningul selline mängija, kes hoolitseb selle eest, et keegi end lõdvaks ei laseks. Sellise spordimehe olemusega mängijaid on meil veel, näiteks samuti meistriliigas aastaid mänginud Martin Ruul,” ütleb Lipp.

Viljandil on tegelikult praegu ka meistriliigas mängiv käsipalli- ja jalgpalliklubi, seega sponsorite leidmisel tuleb võrkpalluritel konkureerida kohati teiste aladega. “Viljandi Tuleviku jalgpalliklubi on tänu jalgpalliliidu uuele toetusprogrammile minu teada täisprofessionaalne klubi, kus tehakse kaks korda päevas trenni. Olen kuulnud, et osad mängijad, kes käisid ka tavatööl, jäid võistkonnast välja,” teab Lipp rääkida.

“Toetajate leidmine pole kerge töö, ükskõik, kellele või millele raha otsid,” jätkab peatreener. “Aga see on kahe poolega münt. Viljandi on justkui väike kant, samas tootmist ja muud taolist on siin küllalt palju. Erasektori osa pole väike. Meie klubi taga on inimesed, kes on olnud ise kunagi Viljandi võrkpalliga seotud. Taolised inimesed pole õnneks ära kadunud. Nüüd, mil esimene mäng on mängitud ja saab juba konkreetset toodet müüa, läheb loodetavasti ka toetajate leidmine lihtsamaks.”

Viljandlased loodavad kolme aasta pärast meistriliigas lennata. | Foto: Anna Mölter

Kui jalgpallurid teevad Viljandis päevas kaks korda trenni, siis võrkpallurid piirduvad nädalas kahe ühise harjutuskorraga. Lisaks käib iga mängija vastavalt võimalustele jõudu tegemas. Esiliigale omaselt ükski mees võrkpallimängu eest palka ei saa. “Me ei saa öelda meestele, kes pole harjunudki kolm korda nädalas trenni tegema, et “kuule, sina, hakka nüüd tõsiselt treenima”. Võtame järk-järgult.”

Ent millised on klubi lähiaastate plaanid? Kas järgmisel sügisel tahetakse mängida juba meistriliigas? “Ei, seda plaani pole, et hakata kohe meistriliigasse trügima,” kinnitab Lipp. “Selleks peavad olema juba oma kasvandikud välja sirgunud, kes kasvõi pingiotsa täidaksid. Samuti peab finantsiline pool vastav olema. Meie plaan on mängida kolm aastat esiliigas ja neljandal liituda meistriliigaga. Tahame luua stuktuuri, kus noormängija ei peaks põhikooli lõpus või keskkoolis Viljandist ära minema, vaid tal oleks kodulinnas redel tippu pürgimiseks olemas. See on see, mida minuvanustel mängijatel 2000ndate aastate alguses polnud.”

Foto: Anna Mölter

Arenguruumi on Viljandis ka muus osas. Näiteks esimesest kodumängust ei tehtud statistikat, sest Viljandis pole ühtegi vastavat programmi kasutama õppinud inimest. Lisaks peab klubi alati kohtunikud mujalt tellima.

Uuesti näeb Viljandit kodusaalis mängimas juba sel laupäeval, kui Eesti karikavõistluste veerandfinaali avamängus võõrustatakse kell 16 meistriliigaklubi TalTechi. “Meie peamine eesmärk on hetkel mängutunnetus paika saada ja vaikselt liikuma hakata. Laupäeval paistab, kas mänge on veel liiga vähe all või mitte. Peame TalTechi vastu 110 protsenti õnnestuma ja lootma, et nemad ei mängi oma parimat mängu. On selge, et nende treenitus ja mängupraktika on teisest klassist kui meil,” sõnab Lipp.

Viljandlased tõmbavad karikamänguks ka jokkeri välja, sest meeskonnaga liitub meistriliiga viimase kümnendi üks silmapaistvamaid temporündajaid Siim Ennemuist, kes loobus tõsisest võrkpallist poolteist aastat tagasi põlveprobleemi tõttu. “Ennemuist on Kivisilla üks paremaid sõpru. Minu pakkumine oligi selline, et ta saab koos hea sõbraga koos mängida ja lausa eesliinis õlg-õla vastu tegutseda. Eks vaatame, mis tulevikus saab ja kas Ennemuist aitab meid ka hiljem.”

Tauno Lipp pärast mängu perega. | Foto: Anna Mölter

Loe ka: INTERVJUU | Viljandi võrkpallile uut elu sisse puhuv Tauno Lipp: tahan jõuda maailma tippklubide või rahvuskoondiste juurde

scroll to top