INTERVJUU | Viljandi võrkpallile uut elu sisse puhuv Tauno Lipp: tahan jõuda maailma tippklubide või rahvuskoondiste juurde

Tauno Lipp Tallinna Selveri kaptenina 2017. aasta kevadel Eesti meistri karikat üles tõstmas. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Võrkpalliringkondades ei vaja pikemat tutvustamist järgmise loo peategelane – Viljandi võrkpalli uus tüürimees Tauno Lipp. Pikalt profitasemel mänginud 30-aastane Lipp on teinud elus kannapöörde ja nautinud nüüdseks juba aasta aega treeneriametit, et Viljandis tüdrukuid juhendavate Merle ja Margit Keerutaja kõrval taas ka kohalikud poisid ala juurde tuua. Endine sidemängija on haaranud poja sünnist innustust saanuna kunagises võrkpallikeskuses ohjad ja teeb oma tööd südamega.

Kohtume Taunoga Viljandi Spordikoolis. Just selles samas kohas, kus kasvas temast võrkpallur. Äsja on lõppenud treening noorte võrkpallipoistega ja juba mõne tunni pärast ootavad oma järge mehed. Võrkpalliplatsilt paistab teiste seast silma ka pisike aktiivne võrkpallihuviline. See on Tauno kaheaastane poeg Johannes, kes iga päev isaga trennis kaasas käib.

Tauno alustas võrkpallitreenerina tööd 2018. aasta detsembris. Tollasest üheteistkümnest trennipoisist on tänaseks kasvanud välja enam kui 100-pealine võrkpalliarmee. Uurime Taunolt, milliseid verstaposte ja kõrghetki koges ta mängijana, miks sündis otsus karjäärile punkt panna, millised on tema eesmärgid treenerina, milline perspektiiv on Viljandi Võrkpalliklubil ning milliste ülesannetega puutub üdini võrkpallile elav ja hingav mees kokku rannavõrkpalli valdkonnas.

Enam kui kahetunnine vestlus kahe Ramsi alevikust pärit võrkpallisõbra vahel on purgis. Kõigi eelduste kohaselt ei jää see jutuajamine viimaseks, sest Taunol on suured plaanid.

Tauno, sinu paremal käel olev tätoveering kannab tähendust “austus teiste inimeste vastu“. Millest selline sõnum?

Mäletan, et olin alaealine ja vajasin tätoveeringu tegemiseks ema allkirja. Juba tol hetkel tundus põhimõte teisi inimesi austada minu jaoks oluline. Tavaliselt selles vanuses tehtud tätoveeringuid kahetsetakse, aga mul on see nüüd umbes 15 aastat olnud ning järgin seda põhimõtet siiamaani.

Mida sa ise inimestes enim hindad?

Hindangi ausust. Kõige hullem on see, kui inimesed ei räägi asjadest nii, nagu need tegelikult on ja kui saad ringiga midagi teada. Kuidas ma tean, mida teised mõtlevad, kui nad ei ütle mulle seda otse. Proovin ka treenerina väga palju rõhuda sellele, et tuleb suhelda. Kui midagi on, siis rääkige ausalt ja nii, nagu asjad on.

Seega oled ka ise väga otsekohene.

Jah, paljudele see ei meeldi, et ütlen asjad otse välja. Seetõttu on mul esinenud probleeme, aga samas on tänu sellele paljud situatsioonid lihtsamad.

Milline on su parim iseloomuomadus?

Ma arvan, et töökus. Ma olen võrkpalli kaua mänginud, aga tegelikult polnud mul midagi peale töökuse antud. Olgu, mängu oskan lugeda ja tajuda, aga vastus on ikkagi töökus.

Milline sinu iseloomuomadus või harjumus vajaks veel lihvimist?

Hoolikus. Mul on ülihalb komme – tahan hästi palju teha, aga samas teen asju kohati lohakalt. Peaksin suutma keskenduda ühele konkreetsele sihile. Kui ma hakkan seina värvima, siis ma ei suuda vasakult paremale värvida. Ma pean vahepeal suunda ja kohta vahetama. Kaotan tegelikult selle tõttu aega.

Liigume nüüd sinu võrkpalluriraja algusse. Kuidas sinu teekond võrkpallurina alguse sai?

Minu võrkpalliteekond algas siitsamast, kümme meetrit eemal asuvast fuajeest. Oli Viljandi Spordikooli vastuvõtt ja tulin korvpallitrenni, aga trenniajad ei sobinud Ramsi bussi aegadega. Egon Edo oli samal ajal kõrval, ütles, et võrkpall hakkab kella kolmest ja jõuaksin täpselt bussile. Läksingi võrkpallitrenni ja neli või viis päeva hiljem olid mul juba D-klassi võistlused. Platsile ma loomulikult ei pääsenud, aga diplomi ometi sain. See oli mu elu päris esimene diplom ja sellega oligi laps müüdud. Sellest ajast, kui trenni tulin, sai kogu aeg võrkpalli mängitud – kõikides tingimustes ja igal ajal. Kodu juures tagusime kummipalliga üle vaibakloppimise toru. Seal ma tundsin end meistrina, sain ju ülevalt alla vajutada. Mäletan hästi, et oli kadripäev, kindad käes mängisime palli, panin huuled vastu raudtoru ja jäin kinni. Ja ma ei saanudki kadrit jooksma minna, huuled olid läinud (Naerab.). Mõtlesin väiksena isegi voodivolle välja. See käib nii, et teed tekkidest ja patjadest võrgu ja siis kolme puutega mängid. Spordikoolis käisin kõik vanusegrupid läbi. Viljandil oli tol hetkel hea järg, meie vanuses olid head poisid, alati olime medalitel.

Kuivõrd oluline oli sinu jaoks noortekoondisesse pääsemine?

Kui noortekoondis tuli välja, siis esimene ring mind ei võetud. Olin sel hetkel 15-aastane nurgaründaja. Koondise treener oli Aksel Saal. Mäletan ehedalt, kui ta mulle ütles, et kui sa oled homme viis sentimeetrit pikem, pääsed koondisse. Mingid asjad jäävad noorena meelde. Usun, et sellisel hetkel peab treenerina mõtlema, mida noortele öelda. Ise treenerina ei pruugigi hiljem mäletada, aga poisil jääb see eluks ajaks meelde. Ma olen 30-aastane, see oli 15 aastat tagasi, aga mul on ikka meeles. Jah, ma olin nurgaründaja, ma olingi lühike, aga selliseid asju ei saa treener öelda.

Kas tema sõnad võtsid sellel hetkel sinult motivatsiooni maha?

Kindlasti. Pole võimalik saada oma bioloogilise keha vastu. Küsimus pole selles, kui pikk sa oled. Küsimus on selles, milline on sinu sisu ja mida sa suudad platsil teha. Kui treener vahetus ja tuli Raul Reiter, siis ta helistas ja ütles, et kui tahad pääseda koondisesse, pead hakkama sidemängijaks. Vot see on konkreetne. Ta ütleb ära, et see pikkus on ohtlik nurgaründaja positsioonil ja ta näeb, et meeste mängus, kus võrk ja blokk lähevad kõrgemaks, pole mul ründajana midagi teha.

Seega oli Raul Reiteril väga suur roll sinu karjääri kujunemisel.

Absoluutselt. Raul on üks neljast treenerist, kes on mänginud minu karjääris ja edasiminekus olulist rolli. Esimene on Egon Edo, kes pani mind võrkpalli armastama ning kes tõi mind mängu juurde. Teine on Raul, kes muutus spetsiifilisemaks, suunas mind meeste mängu poole, kolmandaks Soomes Loimaa Hurrikaanis Ville Kako, kes jättis väga sügava mulje ning õpetas mind palju. Neljandaks nimetaksin Rainer Vassiljevi, keda pean siiani enda mentoriks. Suhtlen temaga väga palju.

Rainer Vassiljev ja Raul Reiter moodustasid Tallinna Selveris Tauno karjääri tippaegadel treeneriteduo. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Millist hetke või hooaega pead oma mängijakarjääri kõrgpunktiks?

Kaks kõrghetke. Üks oli see, kui mängisin Soome meistriliigas. Mul polnud klubisse minnes mänguaja suhtes suuri ootusi, aga ühel hetkel avastasin end nii mõnelgi mängul põhikoosseisus. Minu pluss oli mängijana see, et suutsin teisi mängijaid panna paremini mängima. Tippaasta mänguliselt oli siis, kui võitsime Selveriga meistritiitli (2016-2017). Kolm-neli kuud ma ei saanud ukrainlase (Dmitri Dolgopolov – toim) kõrvalt üldse mänguaega. Ja siis läks punn maha, päästsin mingisuguse tähtsa mängu ja sellest hetkest hakkas Rainer Vassiljev mind usaldama. 2016-2017 hooaeg Selveris oli mu kõrghetk.

Austris Stalsi peatreeneri-aastal lahkusid sa Selverist keset hooaega. Millest see otsus tekkis? Kas lahkusid, kuna ei saanud piisavalt mänguaega ja ootasid rohkem, kui sellel hetkel võimaldati?

See on tegelikult see, mida väga paljud arvasid ja meedia üles puhus. Stalsiga olid meil lahkhelid, aga me rääkisime need selgeks. Igas trennis on mängijate ja treenerite vahel konflikte. See on normaalne suhtlus. Kui seda pole, siis vanker edasi ei liigu. Aga minu otsus polnud mitte kuidagi seotud meeskonna ega treeneriga. Ma töötasin tollel hetkel klubi mänedžeri ja mängijana, panustasin kogu oma füüsilise ja vaimse ressursi klubisse. Otsus lahkuda jäi klubi finantside taha. Kirjutasime küll lepingule alla, et me ei räägi sellest, aga nad pole siiamaani oma kohustusi minu ees täitnud. Ja see oli kaks ja pool aastat tagasi.

Seega ei saanud sa mängijana seda tasu, mida pidid saama?

Mängija ja mänedžerina. Klubil olid minu ees võlgnevused ja need olid juba üle pea kasvanud. Mul oli poeg sündinud ja mul olid kohustused, mida pidin täitma. Küsimus oligi puhtalt selles, et kaua võib. Sain teada, et kõik mängijad on juba mitu päeva tagasi saanud palka ja kõikide võlgnevused on kaetud. Välja arvatud mina, kellel ees olid võlgnevused suurenenud. See oli hetk, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik.

Lisaks võlgnevustele tundsid, et teised pandi esikohale, aga sina jäid tagaplaanile.

Mina, kes ma panin kaks või kolm ühes, jäin tagaplaanile. Sealt käis lihtsalt must kass läbi ja seda oleks väga keeruline olnud taastada. See, et mul Stalsiga mingi jama oli, on üles puhutud teema. Inimesed võib-olla nägid, et meil oli mingi konflikt ja seostasid selle lahkumisega. See otsus jäi puhtalt finantsi, mitte millegi muu taha.

Edasi liikusid TalTechi. Miks selline valik?

Üleminekuaken hakkas kinni minema ja neil läks tollel hetkel sidemängijat vaja. Ma olin küll esimene mängija Eestis, kes on vahetanud hooaja sees klubi, aga neid asju juhtub.

Tõstetöö nõuab täpsust. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Milline oli sinu jaoks karjääri kõige raskem hetk?

Kui liitusin 2008. aastal Tartu Bigbankiga. Kert Toobal oli tol hetkel sidemängijana ees, võisin mänguajast ainult unistada. Mõtlesin, et ülikihvt, sain võistkonnalepingu, aga mul jäävadki need kaks aastat kripeldama. Ma ei teinud piisavalt tööd ega näinud piisavalt vaeva, et iseennast tõestada ja edasi minna. Ma ei andnud endast 110 protsenti. Koos nende mängijatega, kes Tartus ees olid, oleksin saanud areneda ainuüksi trenni tehes. Edasi läksin mänguaja saamiseks kaheks aastaks Võrru (Valio Võru VK – toim). Seal tuli uus hingamine. Tartu- ja Võru-aastad olid ülirasked, aga õpetlikud. Tartu-aeg sellepärast, et ma ei pingutanud piisavalt, Võru-aastatel pingutasin küll täiega, aga lihtsalt ei õnnestunud.

Mis ajendas sind tegema otsust liikuda edasi välisklubisse?

Läksin Taani selleks, et välja saada (Holte IF; 2012–2013 – toim.). Tundsin, et ma ei suuda kogu aeg ühes kohas mängida. Sealtmaalt tundsin, et trepp hakkab üles minema. Taanist liikusin Soome esiliigasse. Teadsin, et kui tahan meistriliigasse saada, pean esmalt tegema sammu esiliiga suunas. Sellele järgnes Soome meistriliiga (2014-2015 Loimaa Hurrikaani – toim).

Mainisid, et sinu tugevus mängijana oli see, et panid teised mängijad paremini mängima. Mida sa selleks tegid?

Ma arvan, et andsin positiivset energiat. Ma olin meeskonnas tulekustutaja nimega. Tekitasingi sellise lõbusa meelolu ja arvan, et mängijad tunnetasid ja nägid seda. Olin Selveris küll pingimängija, aga ometi valis meeskond mind hooaja eel kapteniks. Nad usaldasid mind.

Mis oli sinu suurim puudujääk sidemängijana, et sa päris tippu ei jõudnud?

Füüsilised eeldused, eriti pikkus. Väga palju võis jääda ka noorena tegemata jäänud töö taha, sest keskkoolis mängisin võrkpalli ülivähe. Olin Viljandis, aga kõik minuvanused või vanemad mängijad olid kas lõpetanud või läinud Audentesesse. Igasugune motivatsioon kadus ära. Keskkooliajal tegin keskeltläbi nädalas ühe või kaks pallitrenni. Ma arvan, et seal jäi väga palju tööd tegemata.

Miks otsustasid profisportlase karjäärist loobuda?

Nägin, et olin saavutanud selle, mida suutsin. Ma ei suutnud end motiveerida mängijana paremaks saama. Minu parimad aastad jäid Selveri-aega. Rainer Vassiljev, kellega mulle väga meeldis koostööd teha, läks ära. Ma ei näinud, et oleks enam sellist võistkonda ja sellist treenerit, kellega suudaksin järgmise sammu paremuse poole astuda. Teadsin, et tahan treeneriks saada ja soovisin perele rohkem aega pühendada.

Miks alustasid treeneritööd just Viljandi Spordikoolis?

Tahtsin suurest melust ära. Viljandi on mu sünnilinn, tean, mida siit oodata. Mul on siin tugivõrgustik, et pakkuda lapsele kvaliteetset kasvamist. See tundus loogiline. Loomulikult ka missioonitunne. Poeg on täielik pallifanatt – et tal oleks tulevikus süsteem, kus võrkpallis edasi liikuda. Teine põhjus on see, et soovin end treenerina arendada. Kui alustasin, küsisin üheteistkümnelt trennipoisilt, et öelge mulle üks võrkpallur. Nad suutsid öelda ainult minu nime, sest nad lugesid, et neile tuleb treeneriks Tauno Lipp. Ma ei alustanud nii, et muru oli madal, alustasin täielikust heinamaast. See on huvitav projekt. Praegusel hetkel pean olema treenerina kõik – mentor, psühholoog, vend, isa. See ongi hea treeneri omadus, et ta ei ole lihtsalt treener. Treener on sügavam persoon.

Milline treener on ikkagi Tauno Lipp?

Olenemata probleemist soovin poiste jaoks olemas olla. Proovin aidata ning hoolitseda selle eest, et ükski mure ei jääks lahendamata. Nõudlik. Ma nõuan, aga samas pean aru andma, kellelt ma nõuan ja kui palju ma nõuan. Nõuan iseendalt ja läbi selle soovin, et ka poisid panustaksid ja annaksid oma parima. Kui juba midagi teha, siis mõttega. Mulle pole kunagi meeldinud niisama kohalkäimine. Loomulikult peab olema lõbus ning fun-factor ei tohi ära kaduda, aga võrkpall ei tohi tööks muutuda.

Raske treeningul, kerge lahingus. | Foto: erakogu

Millised on sinu eesmärgid treenerina?

Kõige suurem eesmärk on panna püramiid paika. Järgmisel hooajal on Viljandi Võrkpalliklubisse planeeritud kaks rahvaliiga meeskonda, rahvaliiga naiskond ja meeste esiliiga võistkond. Kuna mudilased kasvavad peale, siis on vaja luua neile võimalused. See tühimik, mis praegu on jäänud, täitub ajaga. Tahan luua terviku, et kui noor tuleb trenni, siis ta juba teaks, et ta tahab olla esindusmeeskonnas ning on valmis sinna püüdlema. Kui noor spordikooli lõpetab, liitub ta ideaalis kõrgliiga võistkonnaga. Oluline ongi, et need, kes lõpetavad spordikooli, ei läheks võrkpallle kaduma. Osad ei tahagi pärast lõpetamist mängida, aga oleks hea nad ikkagi suurde ringi jätta. Saab temast siis toetaja, treener, klubijuht või keegi muu. Viljandi Võrkpalliklubi juhatusse kuuluvad vanad mängijad. Pole selliseid inimesi, kes pole alaga kokku puutunud. Niimoodi see ala areneb. Seda peab armastama.

Kuhu sa treenerina tahad jõuda?

Ma ei karda oma unistusi kõva häälega välja öelda. Tahan jõuda maailma tippklubide või rahvuskoondiste juurde. Ma olen selle välja öelnud ja mu pere on sellest teadlik. Mul on ambitsioonid, et olla tulevikus peatreener, aga samas tean, et sinna saamiseks pean kõik eelnevad etapid läbi tegema. Mind ei mõjuta see, mida keegi arvab. Praegu on 2020. Loeme sama artiklit 2030 ja siis vaatame. Ühel hetkel tahame perega kolida välismaale. Millisesse riiki – see pole veel teada. Jälgin väga palju maailma tippliigasid – Venemaa, Poola, Itaalia, Prantsusmaa. Suhtlen palju rahvuskoondise mängijatega. Naljakas on mõelda, et 2020 istun siin Viljandi Spordikoolis ja lähen kohe 7-9-aastaseid poisse treenima, aga sisimas tegelikult unistaksin olla Itaalia klubi juures. Loomulikult on praegusel hetkel mu kindel projekt Viljandi Võrkpalliklubi, aga mõne aasta lõikes ei saa ma öelda, kus ma tollel hetkel olen ja mis keeles ma juustušnitslit tellima pean. See mulle meeldib.

Mainisid eelnevalt, et järgmisel hooajal on Viljandi Võrkpalliklubisse planeeritud kaks meeste rahvaliiga meeskonda ning esiliiga võistkond. Mis on viie aasta perspektiiv?

Plaan on kolm aastat esiliigat arendada ja seejärel järgmine samm astuda. Viie aasta pärast on Viljandis meistriliigaklubi. Selleks, et seda eesmärki täita, peab palju asju kokku langema. Väga väikeste sammudega tuleb edasi liikuda, aga pikk perspektiiv peab olema. Selleks hetkeks on kindlasti noortesüsteem üles ehitatud. On olemas võistkonnad igas vanuseklassis ning A-klassi ja B-klassi võistkondadel on olemas väljund rahvaliiga või esiliiga näol.

Kas kinnitad juba täna, et 2020. aasta sügisel on Viljandis meeste esiliiga klubi?

Soov on luua selline klubi, praegu on lihtsalt finantsiline pool vaja paika saada. Kui selle saame paika, siis mingit probleemi pole, sest mängijatebaas on aasta aega tagasi lukku pandud.

Kes on Viljandi Võrkpalliklubi esiliiga kandidaadid?  

Kui Meelis (Meelis Kivisild – toim.) ei otsusta järgmisel või ülejärgmisel aastal tagasi meistriliigasse minna, siis tema, aga ta võib vabalt tagasi minna.

Meelis ütles hiljutises intervjuus, et kui meistriliigasse, siis ainult Viljandisse.

Ei, ta ei tea veel nii täpselt, kuidas asjad on (Muigab.). Ta võib vabalt tagasi minna, ta on töökas mängija. Kui Meelis meistriliigasse järgmisel hooajal ei lähe, siis oleksid meil mõlemad Kivisillad. Kaupo (Kaupo Kivisild – toim.) hakkab panustama Tallinna poolt nii palju kui võimalik. Las teised jäävad lahtiseks. Ma ütlesin kaks kõige kuumemat nime välja. Ülejäänud mehed teavad ise, kes nad on. Jätame enda sotsiaalmeedia postitusteks ka midagi (Naerab.).

Millised on takistavad tegurid meistriliiga loomisel?

Vaja on mängijate- ja finantsbaasi. Kui need on olemas, pole muret klubi luua, aga kui sul pole oma kasvandikke, kes täidaks pingipoiste kohad, on vaja mängijaid sisse tuua. Siis on vaja finantspool kahega korrutada.

Kuivõrd reaalne on saada Viljandi Võrkpalliklubile aastast eelarvet vahemikus 150 000 – 200 000 eurot?

Need summad on reaalsed ning nende summadega on võimalik luua klubi, aga mitte medalitele mängiv klubi. Just väiksesse linna. Tallinnas ja Tartus on see reaalne, sest väga paljud mängijad lõpetavad keskkooli, lähevad ülikooli edasi ning seeläbi saab klubi pakkuda neile väljundi. Oleks Viljandis ülikool, siis oleks hoopis midagi muud.

Tauno, lisaks Viljandi Võrkpalliklubile oled põhitööna tegev ka Eesti võrkpalliliidus, kus täidad rannavõrkpalli projektijuhi rolli. Milline on sinu töö olemus ja peamised tööülesanded?

Korraldan rannavolle Grand Prix’ sarja. Sinna sisse kuuluvad kõik etapid: karikafinaal, Eesti meistrivõistlused, Ida-Euroopa meistrivõistlused. Eelmisel aastal tekitasime naistele esmakordselt võimaluse EEVZA etapil mängida. Heleene Hollas ja Liisa Soomets suutsid selle võita ja see võis anda lükke, miks nad hakkasid professionaalselt toimetama ja aastaringselt rannavõrkpalli mängima. Kindlasti ka teised võidud, aga kuna me suutsime sellise etapi neile koju kätte tuua ja nad suutsid selle võita, siis järelikult liigume õigus suunas. Projektiga „Võrguplatsid korda“ oleme suutnud teha korda üle saja võrkpalliväljaku. Lisaks Grand Prix’le on plaan tuua Eestisse rahvusvaheline turniir. Mis see on, selgub jooksvalt. Eesmärk oli ka Continental Cup sellel aastal Eestisse tuua, aga meie asemel valiti teine korraldajariik. Lisaks olen rannavolle rahvuskoondiste mänedžer olümpiakvalifikatsioonidel.

Millised on eesmärgid?

Muuta sari professionaalsemaks, et tekiksid mängijad, tekiks huvi ja et tase muutuks tugevamaks. Muutused ei saa toimuda üle öö, palju seisab majandusliku poole taga. Liigume nii saali- kui rannavõrkpallis ülesmäge. Mingil perioodil oli Eesti rannavõrkpall oluliselt populaarsem kui saalivõrkpall. Ajad muutuvad. Paljuski sõltub see mängijatest ning sellest, kes millise suuna võtab. Noor rannavõrkpallur peab ise toetajad leidma. Saalivõrkpallur võib aga lepingule alla kirjutada ja hakkab igakuiselt palka saama. See on noore võrkpalluri jaoks mõttekoht.

Kuivõrd reaalne on see, et meil on ühel päeval toimiv rannavõrkpalli süsteem, sealhulgas koondiste treenerid?

Kui saame öelda, et meil on kaheksa meesmängijat ja kaheksa naismängijat, siis tuleb ka süsteem. Kuus aastat tagasi polnud meil ühtegi professionaalset rannavõrkpallurit. Tänasel päeval on meil neli professionaalset meest ja kaks naist. Loodetavasti tekib nüüd Timo Lõhmuse ja Dimitri Korotkovi varjust ka järgmine paar. Liigume selles suunas.

Kuidas peaks toimima, et rannavõrkpallipaare juurde tuleks?

Eeskuju on vaja. See teekond, mis võtsid Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar ette, on uskumatu. Ma arvan, et nii mõnigi hoidis hinge kinni, kui sai teada, millega nad tegelema hakkavad. Nad on kindlasti Dimale ja Timole suured eeskujud, nüüd peavad nemad omakorda endavanuseid ja endast nooremaid motiveerima. Samuti peaks valmima üks rannahall mingil hetkel Tallinnasse juurde. Argo Arak viib noorte rannavõrkpallitreeninguid läbi. Sealt kasvavadki väiksed rannavõrkpallurid peale.

Aga kuidas on võrkpall sinu elu rikastanud?

Võrkpall on andnud mulle kõik – perekonna, sõbrad, töökoha, hobi. Mul ei ole reaalselt sellist hetke, et ma ei taha ärgata või tööle minna. Loomulikult on raskuseid, aga need on hetkelised. Ma olen läbi võrkpalli leidnud endale naise, tänu sellele on mul laps. Mu poiss käib iga päev saalis. Meie kõige suurem kriis tekib siis, kui laupäeval ja pühapäeval trenne pole.

Johannes, Britt ja Tauno kodulinnas Viljandis. | Foto: erakogu

Temast tuleb siis kindlasti Viljandi Võrkpalliklubi kasvandik.

Selleks ma võrkpalliklubi lõin. Ma ei hakka oma unistusi tema peal välja elama, aga loomulikult tahab üks võrkpallile elav inimene, et tema lapsest tuleb võrkpallur. Tähtis ongi see, et ta tahaks seda teha ja ta saaks 30-aastaselt öelda, et armastab võrkpalli.

Mis su kaheaastasel pojal Johannesel kõige paremini välja tuleb?

Ta ise ütleb, et on õhupallur.

Mida see tähendab?

Ta mängib õhupalliga võrkpalli. Ma ei tea, kas see on suur saavutus, aga suutsin temaga kahe ja poole aastaselt kummipalliga kümme korda sööta. Eks ma tegin musta tööd ka, poiss mängis sinna, kuhu jumal juhatas, aga ta käib minuga iga päev võrkpalli mängimas.

2-aastane õhupallur Johannes. | Foto: erakogu

Kuidas oled suutnud töö- ja pereelu ühildada?

Pere on mulle kõige olulisem. Õnneks tuleb perekond mu lollustega kaasa. Britt tuleb iga päev lapsega saali. Ma ei veeda otseselt nendega aega, aga olen ikkagi nendega koos. Minu kaasa on mulle selle võimaldanud ning minu unistustega kaasa tulnud.

Millise jälje sa endast Eesti võrkpalli jätta tahad? Kui valmib järgmine film „Eesti võrkpall 200,“ siis mis sinu nime taha kirjutatud võiks olla?

Ilmselt hakkan sellele mõtlema, kui olen vanem. Ma olen nõus tööd tegema ja vaeva nägema. Tahan jõuda nii kaugele kui võimalik – see sõltub sellest, kui palju on mul õnne, kontakte, teadmisi ja töötahet. Ma arvan, et kui sa küsid minult 50-aastaselt sama küsimuse, siis mul on kindlasti mingi unistus veel, sest 50-aastane treener pole vana treener.

Mis on Eesti võrkpallis hästi?

Alustame sellest, mis pole hästi. Tänasel päeval võiks olla rohkem meistriliigaklubisid. Viis klubi tundub natuke liiga vähe, aga arvestades seda, kui raske on meistriliigaklubi luua ning milliseid finantse ja mängijaid selleks vaja on, siis on see mõistetav. Tänasel päeval võime öelda, et Eesti on võrkpallimaa. Hästi on see, et oleme pidevalt ja kogu aeg edasi arenenud.

Mis on Eesti võrkpalli potentsiaal ja mis on tänasel päeval veel realiseerimata? Kuhu edasi?

Kuna nüüd tulid itaallane ja prantslane rahvuskoondiste treeneriteks, siis eks me Itaalia ja Prantsusmaa poole hakkame vaatama. Sinnapoole me peamegi arenema, et Eesti mängijaid rohkem välisklubidesse saada. Sellised väikesed kohad nagu Viljandi võiksid areneda veel rohkem, aga eks see jääb ka rahaliste võimaluste taha. Põhitööna ma treenerina ilmselt tänasel päeval ära ei elaks. Noortreenerid on fanatid, aga vaja on ka ressursse. Mina teen treeneritööd, sest ma armastan võrkpalli.

Tauno Lipp. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Mida ütlevad treener Tauno kohta tema hoolealused Siim ja Kaarel?

13-aastane Siim: „Tauno on lõbus treener, ta teeb alati nalja ja temaga on väga lõbus. Mulle väga meeldib trennis käia. Vahel harva ei viitsi trenni tulla, aga ainult siis, kui mul on vigastus. Kõige rohkem meeldib mulle trennis lüüa ja tõsta. Võrkpall on lahe, sest saan võistlustel käia ning mulle meeldib kõige rohkem, kui teen mõne väga ilusa löögi.”

13-aastane Kaarel: „Tauno on parim treener üldse. Ta oskab meid õpetada nii nagu keegi pole veel kunagi õpetatud. Ta on meile kogu aeg toeks, sest ta räägib hästi palju enda kogemustest, see aitab meid väga palju.“

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar