fbpx
Close

Rauno Haidla – Selveri 17-aastane põhimees, kelle edasised valikud sõltuvad sentimeetritest

Karl Rinaldo
Rauno Haidla on põhilibero nii Eesti U20 koondises kui ka juba Tallinna Selveri esindusmeeskonnas. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti noortekoondise 17-aastasest liberost Rauno Haidlast on saanud tänavu Eesti kõrgliigaklubide noorim põhitegija. Oluline roll pole võrkpalliperest pärit noorukil seejuures kanda mõnes juhuslikus võistkonnas, vaid Credit24 Meistriliigas põhiturniiri põhjal medalikursil liikuvas Tallinna Selveris.

Võrkpall24 uuris keskkoolis käivalt Haidlalt nii tema kujunemisloo kui ka tulevikuplaanide kohta.

Pidid laupäevast kohtumist lätlaste Jekabpilsiga vaatama kodust, kuna olid haige. Kui raske oli nõnda mängu kõrvalt jälgida?

Eks ikka oleksin tahtnud kohal olla ja mängus osaleda. Jälgisin, kuidas erinevaid olukordi lahendati. Hoidsin omadele kõvasti pöialt. Emotsioonid olid kodus olles samasugused, nagu olnuks saalis viibides.

Oled tõusnud väga noorelt ühe Eesti tugevama klubi põhiliberoks, mängides üle Sten Vahtrase. Kuidas iseloomustad koostööd itaallasest peatreeneri Alessandro Piroliga?

Olen tõesti palju arenenud sel hooajal. Aga eks need tulemused tulevad sellest, et treener on meiega palju harjutanud ja üritanud meid kõiki arengus edasi viia.

Kuidas sa tunned end sellises rollis? Arvestades, et oled veel 17-aastane – on see hea algus võrkpallikarjäärile?

Noorteklassides mängisin tegelikult nurgaründaja kohal, mis on hetkeseisuga mulle meelepärasem. Noormeeste U20 koondises, kus mängin Märt Tammearu, Timo Lõhmuse, Tony Tammiksaare ja teiste eakaaslastega koos, olen ma siiski samuti libero. Aga meeste seas on ka liberot väga hea mängida, kuna tean, et nurgas ma veel nii hea pole. Praegune olukord sobib mulle kenasti, kuna saan liberona kõrgel tasemel mängukogemust.

Kas jalg värises ka esimestes meistriliiga mängudes?

Muidugi, pisut ikka. See on minu meelest loomulik, et natuke värinat on, aga sellest peab üle olema ja julgelt peale minema.

Kas ja kui palju sa noorteklassides veel mängid?

Üritan omavanuste A-klassi võistlustele ikka jõuda. Eks muidugi, kui mängud on samal ajal, tekib probleem, aga hetkel pole sattunud sellist olukorda. Selles suhtes on hästi olnud ja olen saanud mõlemas sarjas korralikult osaleda.

Tuleme tagasi sinu positsioonivaliku juurde. Omaealiste seas mängides oled sa nurgaründaja, meeste seas aga libero. Millisel positsioonil näed sa end mängimas tulevikus?

Ma ütleks, et see suuresti oleneb hetkel füüsisest, et kas tuleb veel natuke pikkust juurde. Hetkel olen 186-sentimeetrine ja sellega on pisut keeruline nurka mängida, aga liberoks sobib päris hästi. Aga kui tuleb kasvu viis sentimeetrit juurde, siis oleks kindlasti nurgana huvitavam platsil olla.

Kas sa oled juba mõtetega ka Eesti koondiseni jõudnud? Kas sooviksid tulevikus Eesti meeste koondist esindada?

Oi, kindlasti oleks see väga huvitav ja põnev. Saaks kogemusi, mängides nende meestega, kes hetkel välismaal kõrgemates liigades mängivad. Kindlasti oleks see mõte väga ahvatlev.

Milliseid õpetussõnu sinu isa, endine võrkpallur ja nüüdne võrkpalliliidu toetaja Jaano Haidla sulle jagab?

Kui ta mänge vaatab, siis räägime läbi olukordi ja mõtleme, mida oleks saanud võib-olla paremini teha. Aga ta väga toetab mind ning kui vaja, siis aitab, kuis oskab. Temast on mulle palju abi olnud.

Kas sul on olnud teekonnal võrkpalluriks ka siin- või sealpool piire mõni iidol?

Kui aus olla, siis otseselt iidolit ei olegi olnud. Hetkel on mu rõhk ka õpingutel võimalikult hästi hakkama saada ja muu eluga toime tulla. Ei ole jõudnud nii palju välismaale vaadata. Et võib-olla ongi see, et ma üritan hoopis anda endast parima ehk olla parim mina.

Kas võrkpall on esimesel kohal sinu tulevikuplaanides?

Hetkel on mu prioriteet õppimine. Ehk et õppimine ja siis tuleb võrkpall kohe järgi. Eks tulevikus kõik oleneb sellest, kuidas selle võrkpallikarjääriga läheb.

Eesti koondise temporündaja Andri Aganits on sinu õemees. Kui palju satute temaga nägema ja millistel teemadel räägite?

Jõulude ajal käisin õel ja Andril Belgias külas. Seal saime natuke ka koos palli puudutada ja trenni teha. Palju küll näost näkku me ei näe, aga kui koos oleme, siis eks teemaks on ikka võrkpall. Kuna meil tegelevad peres kõik võrkpalliga, on see tuntud teema.

Kes on siis su õe lemmikvõrkpallur – kas sina või Andri?

(Naerdes.) Sellele ma kahjuks ei oska vastata, aga tahaks loota, et hetkeseisuga on selleks Andri. Arvan, et temal on selleks rohkem lootust.

Loo autor: Pille Saks

scroll to top