SUUR LUGU TŠEHHIST | Robert Viiber kasvust, suurimast soovist, pilvedel hõljumisest, Eesti võrkpallist ja treeneritest

Robert Viiber loo autorile Praha kesklinnas asuvas kohvikus intervjuud andmas. | Foto: Võrkpall24

Tšehhi kõrgliigaklubis Odolena Voda Aeros teist hooaega mängiva Robert Viiberi suur soov on murda end ühel päeval Eesti koondise põhisidemängijaks. “See on minu jaoks olulisem kui näiteks Itaalia liigasse pääsemine,” ütleb tänu pikale kasvule juba lapsest saati nii võrkpalliväljakul kui ka tavaelus teistest selgelt eristuv Viiber.

Võrkpall24 lendab Tšehhisse novembri teisel nädalavahetusel, mil Odolena võõrustab üht oma peamist rivaali Kladnot. Esialgu paistab, et reisi ajastus ebaõnnestus, sest Viiber on paar nädalat varem väänanud hüppeliigese välja ning treenerid otsustavad, et teda veel väljakule ei panda. Ühele korralikule muinasjutule kohaselt jääb Odolena aga kohtumises raskesse seisu ja peatreener Jiri Šiller saadab viimases hädas eestlase tuld kustutama. Plaan tasubki end ära: Viiber lööb kolm ässa, teeb tõstetööd eeskujulikult ja aitab meeskonna 1:2 kaotusseisust magusa 3:2 võiduni, seejuures viimases vaatuses alistatakse vastane juba kindlalt 15:9. 730 saalis viibivat inimest jäävad etendusega silmanähtavalt rahule ja lähevad õlut rüüpama.

22-aastane ja 205-sentimeetrine Viiber on algklassidest saati olnud diabeet, ent sporditegemise isu pole suhkruhaigus temalt kunagi röövida suutnud. Kui siinkirjutaja rakverelasega Odolenast vaid pooletunnise autosõidu kaugusel asuvas Prahas ühes kesklinna hubases kohvikus istet võtab, selgub, et Viiber on viimastel aastatel ka tervislikult toituma hakanud, et sportlasena veelgi kaugemale jõuda. “Tunnen end oma kehas sedasi hoopis paremini. Tervislikule toitumisele aitas mind suunata üle-eelmisel hooajal Portugalis mu meeskonnakaaslane, endine Pärnu mängija Aleksandrs Kudrjašovs. Nüüd ei teki mul isegi ahvatlust, kui tüdruksõber õhtul kodus kõrval midagi näksib,” räägib Viiber, kui ta esimese lonksu oma äsja tellitud teest, mõistagi suhkruta, rüüpab.

Robert, võrkpall võib tunduda väikese lapse jaoks väga keeruline mäng, kuna pall ei taha kuidagi õhus püsida. Millised on sinu esimesed mälestused seoses võrkpalliga?

Oeh, ma ei teagi. Ma sattusin ju suhteliselt noorelt võrkpalli juurde, kuna isa käis hobikorras Rakveres ja Haljalas trennis ning mina olin temaga alatihti kaasas. Ka mu onu mängis võrkpalli.

Kas pikk kasv võib olla just sealt tulnud?

Täiesti võimalik, sest isa on 197-sentimeetrine ja onu 196-sentimeetrine. Aga võrkpallitrenni pandi mind kohe esimeses klassis, treeneriks oli Mari Ani (endise tipptennisisti Maret Ani ema – toim.).

Tennisetrenni ta sind ei suunanud?

Ei, seda mitte. Ma tean vaid, et Ronald Järv käis noorena mingi aja tennisetrennis. Aga meil oli esimesed üks-kaks aastat rõhk ikkagi rahvastepallil, kullimängul ja niisama võrkpalliga ringi jooksmisel – nii palju ma mäletan. Aga ega ma otseselt ei mäleta, kas võrkpallimänguga esmatutvuse tegemine oli minu jaoks väga raske või mitte. Kuna ma selle ala juurde pidama jäin, siis järelikult meeldis.

Kas sa oled mõelnud, et jõudnuks sa võrkpalli juurde hiljem, pikemana, poleks sa üldse sidemängija ametit proovida saanud?

Ma pole nii mõelnud. Pigem olen mõelnud, et kui isa poleks võrkpalli mänginud ja ma poleks automaatselt just selle ala juurde jõudnud, siis mänginuks ma ehk hoopis korvpalli või jalgpalli. Need alad on ju viimastel aastakümnetel olnud noorte seas märksa populaarsemad kui võrkpall. Tõsi, nüüd, tänu võrkpalli edukusele, on ka ala noorte seas rohkem pildis.

Kui palju sa teiste aladega üldse lapsena kokku puutusid?

Olen igasuguseid alasid teinud! Käisin samaaegselt võrkpalliga pool aastat jalgpallitrennis, seejärel proovisin korvpalli, kergejõustikku. Mulle on ka ujumine meeldinud, kuigi otseselt trennis ma ei käinud. (Muigab.) Ju mul oli lihtsalt jalalaba nii suur – 48,5 -, et õpetajatel tasus mind kooli võistkonda võtta.

Millal sa pikkust hullult viskama hakkasid?

Ma olen juba lapsest saati teistest pea jagu pikem olnud. Oma praeguse kasvuni jõudsin vist 17-aastasena.

Oled sa õnnelik, et 205 sentimeetri peal kasv pidama jäi?

Natuke ikka, sest tavaelus on ka 205 sentimeetriga kohati üpris raske näiteks riideid ja jalatseid leida. Pole nii lihtne nagu näiteks sul, et lähed poodi ja ostad, mida vaja. Pean tellima paljud asjad internetist. Aga võrkpalli osas poleks mingit probleemi ka 210-sentimeetrine olla.

Odolena Voda meeskond. | Dominika Holčíková/Odolena Voda

Kas oled oma pikkuse tõttu elus ka midagi negatiivset läbi elanud?

Pigem on see ikkagi elu kergemaks teinud. Mind pole pikkuse pärast noritud ega midagi negatiivset öeldud. (Muigab.) Ainult see on negatiivne, et kui uutes kohtades ringi kõnnin, siis võin pea ära lüüa. Aga muud küll ei meenu.

Seoses kasvuga veel: palju seda imeks on pandud, et 205-sentimeetrine mängija on sidemängija?

Kusjuures ma ei mäletagi, kuidas Portugali siirdudes sellesse suhtuti, aga Tšehhis pole küll selle üle väga imestatud. Ju siis on mujalgi riikides pikki sidemängijaid omajagu. Pigem üllatuti siis, kui ma Eestis noorteklassides mängisin. Siis toodi küll teemaks, et Viiber on pikk ja sidemängija.

Kas sa ise pole kunagi mõelnud, et asuks ehk selle tõstmise asemel hoopis rünnakuid lahendama?

Ei, ei ole. Ma pole eriline hüppaja ja mulle meeldib just see, mida teen. Ma pole ründamisest huvitatud. Mu vend ja tüdruksõber on küsinud, et miks ma isegi mängueelsel soojendusel kunagi ise erinevalt teistest sidemängijatest ründama ei lähe. Mind see ei huvita, et minna võrgu kohale ja see üks pall maha lüüa. Ma tegelen oma asjadega.

Kui palju see sinu sporditegemist lihtsamaks või keerulisemaks tegi, et sinust hakati paljuski just tänu su kasvule varakult artikleid kirjutama?

Minu arust neid artikleid nii noorena ka ei tehtud. Juttu hakati tegema minust siis, kui ma liitusin Tartu Bigbankiga. Meeskonna põhisideks oli võetud bulgaarlane Georgi Topalov ja mina pidin olema selge varumees. Olin ka ise teadlik, et lähen Tartusse lihtsalt tuleviku perspektiiviga treenima. Aga kui selgus, et Topalov polegi nii hea mees, siis pääsesin ise põhikoosseisu. Siis tuli teemaks, et näe, Viiber mängis välismaalase üle. Ja eks siis tekkis mingi uhkusetunne küll, et pandi tähele. Pigem andis see motivatsiooni juurde. Raskemaks ta olukorda küll ei teinud. Pealegi pole võrkpall nii populaarne nagu korvpall või jalgpall ning seda, et inimesed oleksid tänaval ära tundnud ja pilti teha tahtnud, küll ette ei tulnud.

Robert Viiber Balti liiga finaalis aktsioonis. | Foto: volley.ee

Kas sinu esimene aasta täismeeste hulgas, kus te võitsite Kristo Kollo õnneliku peapuutega Balti liiga, seejuures sina olid ka finaalis põhimees, on tänaseni su karjääri üks tipphetki?

Kindlasti! Mul läks päev-kaks aega, enne kui aru sain, mis nüüd korda on saadetud. Kui viimane punkt sai läbi, siis ikka hüppasin rõõmust üles, aga see polnud selline emotsioon, kui nüüd ilmselt tekiks. Ma ei adunud saavutuse kaalu.

Kas suutsid pärast sellist debüüthooaega kahe jalaga maa peal püsida?

(Muigab.) Ega ei suutnud küll. Ma mäletan, et seejärel ilmus artikkel minust ja Kertu Laagist pealkirjaga “Teemandid Laak ja Viiber ootavad briljandiks lihvimist” (Mariel Gregor, Postimees). Siis ma mäletan küll, et hõljusin pilve peal. Olin tol hetkel selline hõlmad lahti vend. Aga mingil hetkel toodi jälle maa peale tagasi.

Kristo Kollo, Henri Treial, Rait Rikberg, Robert Viiber ja Argo Meresaar hetk pärast Balti liiga finaali viimast pallivahetust. | Foto: volley.ee

Vahelepõige: Viiber oma treeneritest.

Mari Ani (Rakvere). “Põhitõed. Väga abistav ja südamlik inimene. Alati, kui me näeme, räägime pikalt. Saame väga hästi läbi.”

Mati Merirand (Rakvere). “Eks ta on paljuski oma liistude juurde jäänud vana kooli mees. Ta õpetab noortele ilmselt praegu samu asju nagu mitukümmend aastat tagasi. Ka tema on väga tark inimene. Ta oli ju enne võrkpalli juurde jõudmist jalgpallitreener. Vaevalt näiteks mõni jalgpallitreener oskaks rääkida midagi täpsemalt midagi võrkpallist. Mati oli otsekohese ütlemisega ja karmipoolsem treener.”

Raul Reiter (Audentese spordigümnaasium). “Teda teavad kõik võrkpalliinimesed. Samamoodi, kui talle midagi ei meeldi, siis ta ütleb selle välja. Raul on läbi aegade noori mängumeesteks vorminud. Olgu siis Selveri aegadest või Audentese kaudu. Siis, kui mina tema käe all treenisin ja mõned aastad pärast sedagi, tuli sealt igatahes kogu aeg uusi mängumehi peale. Praegust seisu ma ei tea.”

Andrei Ojamets (Tartu Bigbank). “Karm ja tark mees. Vene verd on ju sees. Minule väga tähtis treener. Olin Tartusse minnes puberteedieas, pättuseid täis, mitte kõige parem suhtleja ja natuke ülbe. Ma pole nooruspõlves kõige parem poiss olnud. Kui saaks aega tagasi kerida, siis teeksin nii mõnegi asja teisiti. Andrei tõi mind siis maa peale. Ma olen väga õnnelik, et sellisesse perioodi sattus just temasugune treener. Kuna tegu oli mu esimese aastaga meeste seas, andis see juba iseenesest palju juurde.”

Oliver Lüütsepp (Tartu Bigbank). “Oliver oli juba Andrei ajal meil abiks. Tegin nendega palju individuaaltrenni – rõngastesse tõstmist ja muud sellist. Eks sealt algas tõsisem õpe pihta. Jalgade töö ja muu selline, kuigi ka Raul õpetas seda juba. Kui Andrei ja mitu põhitegijat Tartust ära läksid, oli Oliveril keeruline juhendamine üle võtta. Aga ta on hästi-hästi põhjalik treener. Ma arvan, et ta mõtleb ka vabal ajal ainult võrkpallist. Selles suhtes suur au ja kiitus talle.”

Urmas Tali (Eesti B-koondis). “Ma olen temaga kogu elu hästi läbi saanud, kuigi ta pole mind klubides kunagi juhendanud. Urmas saab mu isaga hästi läbi ja minagi suhtlen temaga kui sõbraga. Ma arvan, et ta on treeneritest üks mu lemmikuid. Ta on õigel ajal karm, aga teeb palju asju ka läbi nalja. Ja saab ise ka naljast aru.”

Gheorghe Cretu (Eesti A-koondis). “Mind kutsuti koondise neljandaks sidemängijaks siis, kui Balti liiga võitsime. Aga siis tuli paus sisse. Ja pärast Andres Toobali vigastust olen nüüd kaks suve kolmanda sidemängijana pundis olnud. Eks Giannit teavad kõik. Tema on mind kõige rohkem õpetanud, sest temaga on olnud trennid kõige individuaalsemad. Koondisega koos olen trenni teinud ju vähe. Tema õpetas liikumist, kehaasendit, platsinägemist, otsuste vastuvõtmist jne. Ta on hästi palju rõhutanud ka seda, et ma pean leidma endas liidriomadused, sest see on sidemängija puhul väga oluline. Seda on tunda, et ta teab, kuidas tippmängijaid vormida. Tšehhissegi pääsesin Cretu kaudu. Tema tunneb mu siinset peatreenerit ja suhtles temaga.”


Mis sind paar aastat tagasi Eestist Portugali viis?

Mul oli vaja vaheldust. Tundsin, et mida varem saan välismaale, seda parem. Samas olen tagantjärele mõelnud, et oleksin ehk pidanud ühe aasta veel Tartus mängima. Tegin kõik Tartu-aastad sporti kooli kõrvalt ja hommikuti trennis käia ei saanud. Aga kuidagi need läbirääkimised läksid Tartuga nihu – tekkis väike vimm. Seejärel mõtlesingi, et mis seal siis ikka, lähen välismaale, kui võimalus tekib. Ja võimalus tekkis. Lepingus polnud küll kirjas, et peaksin saama mänguaega, aga hooaja eel tundus seis 50-50. Lõpuks mängisin aga vaid umbes kümme protsenti ajast. See oli kõik peatreeneri, endise tippmängija Joao Jose taga. Ka klubijuhid soovisid, et oleksin mänginud rohkem. Pärast seda hooaega oli Tšehhis väga keeruline eelmisel hooajal mängima hakata. Kulus kolm-neli kuud, kui taastasin enesekindluse. Pingil istumine pani mulle kõva põntsu. Jose õpetas mulle ka väga erinevaid asju tõstmise osas võrreldes sellega, mida Cretu õpetab. Suvel koondisse minnes pidin kõik uuesti ümber õppima. Õnneks sain Tšehhis oma esimesel hooajal mängida palju, kuna mind oli võetud siia põhimeheks. Teise sidemängijana on meil meeskonnas tänaseni üks lühem tšehh.

Robert Viiber Assooridel. | Foto: erakogu

Sinu kõrval tunduvad kõik sidemängijad lühikesed.

(Muigab.) Seda küll. Aga jah, mind võeti esimeseks sidemängijaks, kuigi ma tundsin, et tema oli eelmise hooaja alguses minust parem. Tundsin, et siin võib raskeks minna, aga treener usaldas mind ja lõpuks kandis see vilja. Hooaja teises pooles tegin väga häid esitusi ja enesekindlus taastus.

Niisiis hooaeg Portugalis Fonte de Bastardo nimelises klubis kujunes huvitavaks eelkõige asukoha tõttu – meeskond baseerus Assooridel.

Jah, elukoht oli huvitav ja liigat näha oli huvitav. Kuna elasime saare peal, siis lendasime igale poole kaks ja pool tundi. See oli hästi õpetlik aasta. Ma ei kahetse mingil juhul, et sinna läksin.

Robert Viiber Portugali liigamängus servimas. | Foto: Carlos do Carmo

Kui sa võrdled Eesti liigat Portugali ja Tšehhi omaga, siis milliseid järeldusi teeksid?

Ma pole Eestis mõned aastad mänginud, aga ta on paremaks läinud nüüd, mil ka Saaremaa pundis on. Portugalis on esinelik tugev, tagumise otsa klubidega olid sellised lõbumängud, kus sai varumeestega peale minna. Tšehhi liiga muutub iga aastaga üha paremaks. Võrreldes eelmise aastaga on tase sammu võrra edasi läinud. Siin on hästi palju välismängijaid, igas meeskonnas keskmiselt neli-viis. Ja mulle tundub, et liiga on hästi jõuline võrreldes Eesti liigaga. Hästi palju tugevaid mängijaid on.

Ja mis mulle eriti meeldib, on see, et nädalas on üks mäng. Seda siin pole, et nädalavahetusel mängiks nii laupäeval kui ka pühapäeval. Keskendume terve nädala oma järgmisele vastasele. Esmaspäevast hakkame õppima, kuidas vastaste ründajate vastu blokis ja kaitses tegutseda. Tänu sellele on nädalavahetuseks kõik kenasti pähe tuubitud. Lisaks saab igale mängule minna puhanuna. Otseselt halbu asju ma Tšehhi liiga kohta ei oskagi öelda – taset on, saalid on korralikud ja publikut käib ka.

Sind juhendab Odolenas kohalik mees Jiri Šiller. Kas sa oled tema stiiliga rahul?

Jah, kuigi ta on hästi karm treener ja vahepeal läheb võib-olla asi käest ära, sest ta teeb pigem asju üle. Kui trenni kvaliteet näiteks langeb, siis ta ei mõista seda alati, et me väsinud oleme, vaid surub veel rohkem peale. Aga kui ta poleks mulle sobinud, siis ma poleks siia jäänud, olgugi et ega mul pärast eelmist hooaega polnud ka kerge mujalt välisklubi leida. Lõpetan koostöö peagi oma agentuuriga ära, kuna tunnen, et mu sealne agent ei viitsi minuga tööd teha. Arvan, et see näitab ka mängijat heast küljest, kui ta on ühes meeskonnas mitu hooaega mänginud.

Peatudes veel korra peatreener Šilleril. Tegu peaks olema sinu positsiooni mehe ehk endise sidemängijaga?

Jah, ta oli kuuldavasti väga hea sidemängija. Muide, ta käib siiani 3-4 korda nädalas jõusaalis ja püsib seeläbi väga heas vormis, olgugi et vanust on üle 50 aasta. Lihas punnistab igalt poolt välja. Selles suhtes on ta ka autoriteet mängijatele.

Millised on su ootused ja lootused järgmise hooaja osas?

Üks variant oleks Tšehhi liigas mõnda tugevamasse meeskonda liikuda. Mulle siinne liiga väga sobib. Teine variant oleks Saksamaa või Prantsusmaa kõrgliigasse minek. Mul on ühe Bundesliga klubi abitreeneriga tegelikult ka kontakt olemas tänu isale, kelle klassiõde on selle treeneri naine. Ta ütles, et hoiab mul silma peal ja räägime hooaja lõpus edasi. Võib-olla läbi selle kontakti võiks Saksamaale pääseda.

Palju sinu vastu Eestist on viimastel aastatel huvi tuntud?

Ei ole, kuna olen varakult uued lepingud ära sõlminud. Sel aastal tegin ju viis päeva pärast hooaja lõppu Odolenaga uue lepingu.

Aga palju sa Eesti liigat jälgid?

Meil on samadel aegadel üldiselt mäng või trenn, aga nii palju, nagu vaadata saan, nii palju jälgin.

Kellele sa tänavu pöialt hoiad?

Mul pole otseselt lemmikut, aga eks ikka pooldan natuke Tartut, kuna olen ise seal mänginud. Mulle meeldib lihtsalt see, et nii palju põnevust ja 3:2 mänge on liigas. Kõige huvitavam on praegu see, mida Pärnu tegema hakkab. Nad on meeskonna nüüd viimaks komplekteeritud saanud ja eks ole näha, kui hea “tuhhi” nad üles saavad. Hooaja alguses oli neil ikka väga kehva seis – ainult noored ja vigastatud mängijad.

Kes kevadel Eesti meistriks tuleb?

Ma miskipärast arvan, et Saaremaa võtab lõpuks ikkagi oma, kuna neil on pikem pink. Nüüd, mil nad (Keith) Puparti ka endale said, on neil juba nurgameestega nii suur eelis teiste võistkondade ees. Ka temporündajad on neil kollid. Aga ma loodan, et läheb teisiti ja keegi üllatab. Miks mitte näiteks Selver. Kõige tähtsam on minu jaoks see, et tuleks pikk ja huvitav finaalseeria.

Robert Viiber Eesti B-koondises. | Foto: Siim Semiskar

Millised on su enda eesmärgid pikemas perspektiivis?

Koondise põhikoosseisu koht. See on mu kõige-kõige suurem soov. See on minu jaoks olulisem kui näiteks Itaalia liigasse pääsemine. Kuidagi läheb koondis mulle rohkem hinge kui klubivõrkpall.

Eks Eesti koondis ole ka hetkel tipptasemel meeskond.

Jah, seda ka. Eesti koondis on silma paistnud ja seda jälgitakse. Aga karjääri osas on plaan lihtsalt igal aastal sammu võrra edasi minna ja lõpuks leida koht, kus endale meeldib. Nagu näiteks (Ardo) Kreek on Pariisis endale sobiva meeskonna ja keskkonna leidnud ning mängib seal juba üheksandat hooaega.

Kas sa näed ja tunned ka seda, et sidemängija jõuab küpsesse mängijaikka oluliselt hiljem kui näiteks ründajad?

Jah, kui vaadata seda, kes ja kuidas välisliigades mängivad, siis ikkagi jäävad silma vanemad sidemängijad. Noori tuleb ja selliseid andeid nagu Simone Gianelli leiab, aga sidemängijal võtavad need arenguetapid vist ikkagi kauem aega, kuni stabiilsus ja enesekindlus tekib.

Kas sa tunned, et sul endal on veel palju arengupotentsiaali?

Jah, kindlasti. Ma tunnen, kui palju mul veel õppida on. Kõige rohkem ma õpin ikkagi mänguliselt. Kui saan mängupraktikat, siis kasvab ka enesekindlus ja mängutunnetus. Teine asi oleks see, kui ma pääseksin mõnda maailma tippklubisse, kus on ka treeningutel iga päev väga kõrge kvaliteet. Aga kui olla keskpärases meeskonnas teise sidemängijana, siis ma ei usu, et areng tuleb nii kergesti kui mängides.

Mis su suurim nõrkus täna on?

Ma arvan, et enda kasvu kohta blokeerimine. Ma pole üldse hea blokeerija. Olen sellega hetkel väga hädas. Tahaksin selles aspektis palju juurde saada.

Robert Viiberi (paremal) blokitöö vajab parandamist. | Foto: Dominika Holčíková/Odolena Voda

Ja sidemängijana võiks see olla tänu pikale kasvule ka üks sinu eeliseid.

No täpselt. See võiks olla see, mis mind teistest sidemängijatest eristaks.

Aga suurim tugevus?

Servimine ilmselt. Näitasin seda ka koondisemängudes. Minu jaoks oli suur üllatus, et (Gheorghe) Cretu mind ametlikes mängudes servima pani. See tähendab midagi. Ja teiseks tugevuseks on tõstmine. Tunnen, et lähen selles iga hetkega paremaks ning loodan, et arenguprotsess jätkub veel väga pikalt.

Kui sa vaatad täna oma positsioonil teisi eestlasi, siis kes on sulle noortest parima mulje jätnud?

Kindlasti Markkus (Keel). Ta on nüüd koondisega kolm-neli aastat koos olnud. Cretu on teda kõvasti õpetanud ja ta on ka palju mängupraktikat saanud. Praegu on ta ka väga heas meeskonnas (Belgia pronksiklubi Aalst – toim.) ja kuigi ta võeti sinna vist pigem teise sidemängijana, siis näe, ta saab seal ka mänguaega. Talle on see suur pluss. Markkusega tuleb mul kindlasti suur madistamine. Lisaks on meil Renet (Vanker) – neil pidi Selveris tänavu väga hea treener olema (Alessandro Piroli – toim.). Aga teisi ja eelkõige just nooremaid ei oska rohkem nimetada.

Kas sa oled mingitel hetkedel ka pettunud olnud, et koondises on Keelt sulle eelistatud?

Eks ma olen pettunud olnud küll. Seda just seepärast, et Cretu on mulle öelnud, et ma saan mänguaega, aga lõpuks pole ikkagi saanud. Kui ta poleks seda maininud, siis ma poleks nii löödud olnud. EM-ile läks ta ju Kerdi ja Markkusega ning olnuks täiesti arusaadav, kui ta keskendunuks terve suve ainult neile. See poleks probleem olnud. Aga kui ta ütleb, et mulle on planeeritud pool mängu või terve mäng, aga siis seda mängu ei tule, siis just see paneb põntsu. Aga muidu ma küll pettunud pole. Olen väga õnnelik, et olen saanud pikad suved koondisega tugevalt trenni teha. Kui ma koondises poleks, oleks väga keeruline leida võimalus suvel korralikult saalis treenida. Tänu sellele sain ka Tšehhisse tulla heas vormisega pidanud nullist alustama.

Robert Viiber. | Foto: ekraanitõmmis

Kas see, et koondisel peatreener vahetub, paneb sind veidi ebakindlalt tundma? Keegi ei tea hetkel ju täpselt, mis järgmine aasta toob.

Ei, seda muret pole. Ma ootan huviga, mida uus treener tegema hakkab. Kas ta plaanib näiteks noorenduskuuri teha või kuidas ta käitub. Olen väga uudishimulik. Eks ma arvasin, et see asi nii läheb (Viiber peab silmas Cretu lahkumist – toim.), nii palju kui ma meeskonna sees olin ja nägin. Seda oli natuke näha.

Millest sa seda nägid?

Ma polnud kogu suve koondises, aga seal tekkisid mingid ebakõlad. Ma järeldasin seda ka sellest, et ta oli meiega nii kaua koos olnud ja tundis, et tal pole meile enam midagi juurde anda. Ta oli andnud oma maksimumi ja võib-olla olid ka mängijad temast väsinud. Vaheldus oli vajalik, et samm edasi astuda.

Tuleme Tšehhi elu juurde. Kas õlu on siin igapäevaelu lahutamatu osa?

Tavainimestel küll. See on täiesti uskumatu, kuidas lõunat sööma minnes on igal pool õlu laual. Mängijatel pole päeval siiski õlut juua lubatud, kuna õhtuti on treeningud. Aga pärast mänge ikka juuakse. See käib siin nagu Saksamaal – tegu on õlleriigiga.

Robert Viiber tegemas seda, mida ta kõige paremini oskab. | Foto: Odolena Voda Aero

Ühiskonnas suhtutakse õllesse teistmoodi kui Eestis.

Just, pärast mängu öeldakse ikka klubi poolt, et võta üks või kaks õlut. Õllekultuur on siin ka tõesti kõva. Ja kui õlu on siin odavam kui vesi, siis sellest võib juba omad järeldused teha.

Kas Odolena asumine Praha külje all tähendab seda, et igavust pole siin võimalik tunda?

Jah, Odolena ise on väikelinn, aga Praha on kohe kõrval. Mul on kohaga tõesti vedanud. Mulle just meeldibki vaikses kohas elada, aga samas tegevusi on tänu Prahale küllaga.

Mida sa siin vabal ajal peamiselt teed?

Kuna ma tulin sel aastal Tšehhisse autoga, siis igal vabal päeval oleme üritanud tüdruksõbraga ringi sõita ja riiki näha. Talveperioodil mul aga otseselt mingeid lemmiktegevusi pole. Ma ei suuda lihtsalt korteris püsida. Pean ringi liikuma, kasvõi jalutama. Tervet päeva kodus olla mulle ei meeldi.

Palju sa sporti vabal ajal jälgid?

Nagu varem rääkisime, siis tihti on mul endal trennid või mängud samal ajal, aga näiteks sinu artikleid Võrkpall24’s loen alati. Ja kui on võimalik mõne meie klubi või välismaal mängiva mehe kohtumisi netist vaadata, siis üritan seda teha.

Aga muid spordialasid?

NBA-d vaatan.

Jeerum! Nüüd on küll aeg intervjuu ära lõpetada.

(Naerab.) Korvpall on mind terve elu huvitanud! Jalgpalli vaatan vähem, siis, kui Meistrite liigas tähtsamad mängud kätte jõuavad.

Aga korvpalli Euroliiga?

Jah, seda vaatan ka.

Siis pole olukord kõige hullem.

Aga NBA-d vaatan ikkagi rohkem kui Euroliigat.

Mida Tšehhi elu sulle on näidanud?

Hästi lahked ja viisakad inimesed on siin. Ka noorte inimeste seas. Võib-olla see on väikelinna asi ja inimesed tunnevad mängijaid natuke, aga enamik inimesi, kes tänaval vastu tulevad, ütlevad ikkagi “tere”. See on mind üllatanud.

Kui tähtis ala on võrkpall Tšehhis laiemalt?

Meil on nädalas üks telemäng, mis peetakse erinevalt teistest kohtumistest nädala sees. Lisaks on kõikidest mängudest otsakaameraga veebiülekanne. Igal nädalal valitakse liigas ka n-ö dream team. Aga hoki on siin ikkagi ala number üks. Ja seejärel tuleb Praha Slavia jalgpallimeeskond, kes teeb praegu imesid ja mängib Meistrite liigas.

Kas Odolenas on võrkpall kõige tähtsam ala?

Nad mängivad ka jalgpalli mingis madalamas liigas, aga võrkpall on, jah, kõige tähtsam.

Ja saal on publikust tulvil?

Jah, linnas on 4000 elanikku ja neist umbes iga kümnes käib meie kodumänge vaatamas.

Aga kui suur on huvi Praha meeskonna vastu?

Seal on väike saal ja vähe publikut. See meeskond ei kõneta eriti kedagi. Mõtled küll, et Praha meeskond, järelikult on mingi suur asi, aga tegelikult mängivad kuskil äärelinnas ja publikut ka pole.

Mitu leegionäri Odolena meeskonnas tänavu mängib?

Mina, lätlane Toms Vanags, USA tempo- ja USA diagonaalründaja ning Kanada temporündaja.

Vanagsiga vaatate siiani koos Eesti-Läti liiga mänge?

Jaa, vaatame ja arutame. Eelmisel aastal oli mul tänu temale siia palju kergem tulla, kuna tundsin teda Tartu-hooajast, mil koos mängisime. Tartus suhtlesime temaga vähem, kuna ma olen temast ikkagi nii palju noorem, aga siin suhtleme ja käime läbi igapäevaselt.

Robert Viiber ja Toms Vanags – tuttavad juba Tartu Bigbanki aegadest. | Foto: Võrkpall24

Mainisid varasemalt oma eestlasest tüdruksõpra. Millega tema siin tegeleb?

Ta õppis juuksuriks, aga pole siiani veel tööd leidnud. Nüüd on tekkinud üks variant, et äkki saab ühes kohas tööd, aga ei tea veel.

Sinu võõrsil elamise ja olemise teeb ta aga ilmselt igal juhul lihtsamaks.

Muidugi! Ta annab palju enesekindlust juurde. Ma mäletan, et Portugalis oli ikka väga keeruline, eriti alguses. Esimesed kuu aega mõtlesin, et miks ma sellise otsuse tegin. Teine välishooaeg Tšehhis oli juba lihtsam, kuna paljud käisid tänu heale lennuühendusele külas. Aga mulle tõesti meeldib, et tüdrukusõber siin on. Lihtsalt ma ei taha, et ta terve hooaja korteris oleks. Loodame, et ta leiab töö.

Robert oma tüdruksõbra Marttaga. | Foto: erakogu

Mida klubi sulle peale palga pakub?

Korteri ja lõunasöögi kohalikus pubis. Eelmisel hooajal oli meil kodusaalist 300 meetri kaugusel lennukijuppide tehas – klubi nimi Aero sealt ju tulebki – ning me käisime seal söömas, aga nüüd tulid sinna uued bossid ja midagi tehakse ümber. Nii et praegu oleme pubis.

Kas korter on korralik?

Jah, täiesti korralik. Ühetoaline küll, aga täpselt paras kahele inimesele. Ei tahakski suuremat.

Lõpetuseks, kuidas sa hiljuti blokis maandumisel saadud hüppeliigesevigastusest oled taastunud?

Pidin mängujärgsel päeval juba kell kuus ärkama, et minna kohaliku mehe juurde, keda ma kutsun wudu-füsioks. Ta mudis mu jalga kolmel päeval järjest. Kui ma esimesel päeval ta juurde läksin, siis olin karkudel. Tema ütles aga juba esimesel päeval, et proovi kõndida nii palju kui saad, isegi läbi tugeva valu. Ja kolmandal päeval ütles ta, et ma võin juba hüpata ja kõike teha, kuna tema töö on tehtud. Ma kõndisingi kolmandal päeval juba sisuliselt ilma valuta.

Ta on Tšehhis kuulus mees. Ta isegi rääkis, kuidas ta taolise ravi juurde jõudis. Ta olevat lapsepõlves lugenud üht India raamatut, kus õpetati, kuidas jalgadel erinevaid punkte vajutades tervisemuresid lahendada. Ja nii ta siis neid meetodeid oma õdede peal katsetas.

 

Jaga postitust

Lisa kommentaar