fbpx
Close

Alar Rikberg võtab tippliigade hooajad kokku: Perugia põrus, üllatusi oli mitmeid

Reijo Mälton
Alar Rikberg. | Foto: Gertrud Alatare

Erinevates Euroopa tippliigades on tänavune hooaeg saanud oma lõpplahenduse. Oli oodatud tulemusi, kuid ka mitmeid üllatusi.

Selle puhul võtsime ühendust maailma võrkpallist sisuliselt kõike teadva ja oma esimesel peatreeneri-aastal Tartu Bigbanki Eesti meistriks tüürinud ning ka järgmisel hooajal taaralinnaklubis jätkava Alar Rikbergiga, kellel palusime viie tugevama liiga hooajad kokku võtta.

Poola meister: Jastrzebski Wegiel (finaalseerias alistati mängudega 2:0 Kedzierzyn-Kozle Zaksa)

Rikberg: Zaksa meeskonnas põles finaalis läbi nurgaründaja Aleksander Sliwka, kahvatu oli ka teine nurk Kamil Semeniuk. Läbi hooaja (sh Meistrite liigas) olid mõlemad enamasti väga heas hoos. Läbi hooaja valitses Zaksa kogu liigat muljetavaldavalt, seda üllatavam on finaalseeria suhteliselt kindel kaotus Jastrzebskile. Siin tuleb arvestada ka fakti, et mõlemad meeskonnad teadsid juba ette paljude mängijate lahkumisest pärast hooaega (Jastrzebskist lahkub koguni seitse meest), kuid tundub et Zaksale mõjus see rängemalt. Samas on neil Meistrite liigas ette näidata võimsad tulemused ja kirsiks tordil tänane (Meistrite liiga) finaal. Kaks suurklubi Belchatow ja Resovia jäid medalita, kuid järgmiseks hooajaks on mõlemad korralikult komplekteeritud ning usun mõlema võimalustesse täielikku tippu naasta.

Venemaa meister: Moskva Dünamo (finaalis alistati 3:1 Peterburi Zeniit)

Suurüllatus on vaid Kaasani Zeniidi alles viies koht, kuid samas soosis selliseid üllatustulemusi omapärane playoff-süsteem – kuue parima finaalturniiril oma alagrupis kaks nappi 2:3 kaotust ja see tulemus oli tõsiasi. Tõsine võitlus käis läbi hooaja Moskva Dünamo ja Peterburi Zeniidi vahel, kohtuti nii karikafinaalis, CEV Cup finaalis kui meistrivõistluste finaalis ja iga kord jäi peale Moskva. Väga hea hooaja tegi Moskva eest bulgaarlasest diagonaal Tsvetan Sokolov. Zeniidi tiitliteta jäämine oli üllatus, samas vaevasid neid läbi hooaja mitmed vigastused ( Dmitri Pašitskii, Viktor Poletajev ja Oreol Camejo olid kõik arvestatava osa mängudest eemal). Venemaa naiste hulgas tegi suurepärase üllatuse Kaliningradi Lokomotiiv (tuli Venemaa meistriks), kus on meilegi tuttav üldfüüsilise ettevalmistuse treener Mirko Fasini nii möödunud kui tuleval hooajal tööl.

Itaalia meister: Civitanova Lube (finaalis alistati 3:1 Perugia)

Perugia kokkuvõttes ikkagi põrus, arvatavasti jäädi treeneri vahetusega hiljaks (Lube võttis sama sammu ette varem). Suur kolmik Lube, Perugia ja Trentino eristus hooaja lõpuks selgelt ülejäänud meeskondadest, kuid järgmiseks aastaks ennustan juba rohkemate võistkondade heitlust medalitele (eelkõige Modena). Läbi hooaja oli suurepärane finaali parimaks mängijaks valitud Osmany Juantorena, kes tegi liigutava žesti ja andis auhinna oma meeskonnakaaslasele Yoandy Lealile (Lube). Üllatavalt kõikuva tasemega oli aga Wilfredo Leon (Perugia) – samas oli viimatinimetatud kuubakal kaaslaste abi paljudes mängudes vähem. Trentinol on täna veel ees Meistrite liiga finaal, kuhu jõudmine on juba saavutus, võit aga oleks supertulemus.

Prantsusmaa meister: Cannes (finaalseerias alistati mängudega 3:2 Chaumont)

Peeti tasavägine finaalseeria, kus eestlastelegi tuttava Lincoln Williamsi vedamisel kuulus võit Cannes’ile. Finaalseerias Chaumont’i  vastu jäädi esialgu mängudega 0:1 ja seejärel otsustavas kolmandas mängus geimidega 0:2 taha, kuid lõpuks võimas võit ja tiitel. Ardo Kreegi klubi Arago de Sete sai õige hoo üles liiga hilja ja jäi napilt kaheksa parima hulgast välja. Poole hooaja peal Nice’iga liitunud Markkus Keel sai mänguaega vähe (vigastatud põhisidemängija naasis), kuid nemad täitsid oma eesmärgi jäädes liigasse püsima. Esiliigas võib üllatuseks pidada Henri Treiali Saint-Naizaire’i kaotust finaalseerias – läbi hooaja näidati võimu ja mina pidasin neid kindlaks pretendendiks esikohale ja järgmiseks hooajaks Pro A-sse tõusmisele.

Türgi meister: Ankara Ziraat (finaalis alistati 3:1 Istanbuli Fenerbahce)

Veidi konarliku alguse järel sai suurepärase hoo sisse Ankara Ziraat, kes purjetas lõpuks välja meistritiitlini. Suurt rolli nende edus mängis õnnestunud välismaalaste kolmik –  Wouter Ter Maat, Maarten Van Garderen ja Martin Atanasov. Istanbuli klubid Fenerbahce ja Galatasaray olid läbi hooaja tipus, lõpuks võtsid n-ö kohustuslikud kahvatumad medalid ära. Üllatuseks võib pidada pikaaegse Türgi võrkpalli valitseja Ankara Halkbanki alles viiendat kohta. Türgi liiga näitas tänavu üllatavalt ühtlast taset, kus tavalise 4-5 tugeva meeskonna asemel oli hästi komplekteeritud tiime 7-8.

scroll to top