Eesti naiskonna peatreener Andrei Ojamets tundis EM-finaalturniiril oma mängijate üle uhkust, kuid valutab südant koondise tuleviku pärast.
“Tahaksin naiste ees teha sügava kummarduse ja öelda, et treenerina oli see mu elu parim kogemus. Avo Keele kõrval oli mugav meeste koondisega kaasa sõita, aga nüüd on vastutus ja ka kõik muu teistsugune. Nagu naised avastasid siin EM-il uut taset, nii ka mina,” rääkis Ojamets pärast viimases voorus saadud 2:3 kaotust Aserbaidžaani vastu.
“Iga naiskonnaliige andis selles mängus oma panuse, ükskõik, kui suur see oli. Selleta poleks me suutnud täna nii hästi aseritega mängida. Mul on kahju, et me oma võimeid päris õigel hetkel näidata ei suutnud, aga midagi pole teha. Meil polnudki veel sellist kogemust. Ja esimesed mängud läksid just selle nahka. Me nägime siin turniiril maailmataset. Ja me ise pole enam Euroopa keskmikest kaugel.”
Millise hinde Ojamets naiskonnale annaks? “Emotsiooni pealt on nii keerulisele küsimusele raske vastata. Kui me oleks kasvõi ühe mängu võitnud, saanuks kindlasti “5” panna. Aga kokkuvõttes võib pärast sellist viimast mängu “4” küll anda.”
Ojametsa hinnangul sõltub Eesti koondise tulevik paljuski sidemängijate edaspidistest otsustest.
“Siin on nii palju küsimusi. Kes jääb mängima ja kus jääb mängima… Kui meie sidemängijad (Julija Mõnnakmäe ja Kaisa Bahmatšev – toim.) näiteks ei jätka välismaal mängimist, siis on meil suur probleem. Ilma sidemängijata ei toimi väljakul miski, see on selge.”
Kas järelkasvu on sidemängija positsioonil peale tulemas? “Me võtsime sel suvel ühe noormängija Karolina Kibbermanni näol koondisse. Aga ta on nii noor ja roheline, et isegi noortetreenerid ei rääkinud temast veel eelmisel sügisel. Jah, füüsilised eeldused on tal olemas, aga ta on nii vähe aega võrkpalli mänginud, et midagi prognoosida on keeruline. Ega meil kahjuks laia valikut pole. Pigem pole valikut üldse. Ja see on tõsine probleem.”
EM-finaalturniiriga sai läbi ka Ojametsa leping Eesti koondise peatreenerina. Kas Ojamets, kes asub kodumaale naastes Tartu Bigbanki meeskonda juhendama, sooviks naiskonna treenimist tulevikus jätkata?
“Praegu on segased tunded. Pean iseendaga maha istuma ja rääkima. Mul oleks väga hea meel, kui meil oleks Eestis kasvõi kolm poolprofessionaalset naiste klubi. Aga naiste võrkpallis paraku rahasid ei liigu ja palka ei maksta. Seis on keeruline. Loodan, et vähemalt koondis jätkab sarnasel moel nagu viimastel aastatel.”
“Naised astusid pooleteise aastaga arengus sammu edasi. Kõik algas Euroopa liigas osalemisest. Jalgratast polnud vaja leiutada. Kunagi hakkasid mehed Euroopa liigat mängima ja tase tõusis. Siin ongi küsimus, kas sa oled karusselli peal või mitte. See oli väga oluline,” lisas Ojamets.
