Elu tippvõrkpallurina, I päev | Kriitiline kaalumine, allveelaev, Bocelli. Ja muidugi need trennid

Alles soojendus. | Foto: Võrkpall24.ee

Võrkpall24.ee portaali peatoimetajal, harrastussportlasel Karl Rinaldol on jäänud seljataha esimene päev Saaremaa Võrkpalliklubi liikmena. Siin on avapäeva kokkuvõttev blogi.

Esiteks, olgu ära öeldud, et Saaremaaga võtsin eksperimendi tegemise osas ühendust ise. Kõne klubi tegevjuhile Hannes Sepale tegin eelmise nädala keskel, kui selgus, et meeskonnaga liitub Kuuba koondise endine kapten Javier Jimenez. Et Saaremaal on erinevalt mitmest teisest klubist sisuliselt kogu meeskond juba koos – vaid Rauno Tamme ja austraallane Beau Graham on rahvuskoondiste esindamisega veel mõnda aega seotud – ning kuuldavasti pidi Mirko Fasinit asendav Daniele Capriotti olema tõeliselt hea üldfüüsilise ettevalmistuse coach, võtan seda kui huvitavat ajakirjanduslikku eksperimenti, aga ka head võimalust ennast harrastussportlasena harida.

Muide, olen tänaseni võlgu Rainer Vassiljevile, kes mind kolm aastat tagasi ühe juhusliku telefonikõne ajal Tallinna Selveriga suvist ettevalmistust tegema kutsus. Kui esialgu oli plaan käia Eesti meistriga trennis nädal aega, siis lõpuks venis see periood kolm korda pikemaks ehk kuni pallitrennide alguseni. Toonasest trenniskäigust valminud loo leiab Eesti Päevalehe laupäevalehest (LP): “Kolmenädalane ellujäämiskursus Eesti meistritega”. Eraldi saan tänada ka Selveri tolleaegset üldfüüsilise ettevalmistuse treenerit Indrek Verrot, tänu kellele tänaseni taas tihedalt sporti teen.

Ja enne veel, kui blogiga alustan, ütlen tuhat tänu Spaa Hotell Merile, kes nõustus mulle neil päevil Kuressaares tippsportlasele kohase ööbimispaiga pakkuma.

Blogi esimene päev: rasvaprotsent, jõutreening, ujumine, kalamees Vahter, saunamees Maciel ja klaverimängija Giger

7.00 Äratuskell. Ärkan üles ja otsustan iseendaga pidada maha kiire koosoleku. Kinnitan endale, et tegelikult ei juhtu midagi ka siis, kui pool tundi hiljem ärkan. Keeran teise külje ja magan edasi.

7.30 Äratuskell. Seekord jään vaidluses iseendale alla ja leian, et nüüd on aeg üles tõusta. Unetunde kogunes seekord kuus ja pool.

7.45 Teen arvuti lahti ja hakkan uudiseid vorpima. Saabuva kolme päeva jooksul olen küll justkui profisportlane, ent keegi peab ikkagi ka portaali elus hoidma. Õnneks olen eelseisvateks päevadeks natuke valmistunud ja mitme loo põhjad eelmisel nädalal valmis kirjutanud. Nüüd jääb üle vaid vead ära parandada, vormistada ja avaldada. Esimesena lendab üles Andrus Raadiku tagasivaade kevadel Soomes juhtunule.

9.00 Tunnike tööd tehtud, sean sammud esimesele korrusele, kus pakutakse hommikusööki. Saiakesed, pannkoogid, šokolaadiküpsised. Neid asju ma täna ei söö… Tunnen end niigi esmaspäeva hommikul Kuressaares erilisena – ümber minu laovad taldrikule toitu sisuliselt eranditult kesk- või pensionieas soomlased -, kuid söögivaliku tõttu ei tunne ma end nüüd isegi ära. Meenutan hiljutist vestlust Eesti koondise üldfüüsilise ettevalmistuse treeneri Mirko Fasiniga ning tõstan taldrikule hoopis mitmeviljaputru, muna, tomatit, kurki, oliive ja salatit. Olen nimelt otsustanud, et üritan neil päevil mitte ainult tippvõrkpalluri moel treenida, vaid ka elada. Kogu kasuliku “materjali” kõrvale võtan täpselt ühe viineri ja ühe lihapalli, et iseendaga rahu säilitada. Liigun seejärel vaba laua poole, võtan istet ja vaatan veel korra taamal asuvate pannkookide poole. Vähemalt silmad said pannkookidest nüüd isu täis. Kõht on silmade peale aga selgelt kade ja hakkab korisema. On aeg sööma hakata. Söömise ajal hoian näpud nutitelefonist eemal ja kaen hoopis aknast välja, kuis Suur Tõll ja Piret parasjagu hea kalasaagiga koju on saabumas.

Suur Tõll ja Piret õhtupimeduses mere ääres. | Foto: Võrkpall24.ee

9.20 Naasen hotellituppa ja avan taas arvuti. Uurin nädalavahetusel toimunud OM-kvalifikatsiooni kohta ja valmistan ette põhja, et lugu täna-homme avaldada.

9.40 Viskan kümneks minutiks voodisse pikali, sest mulle meenub, et seda vist tippsportlased teevad. Kas need kümme minutit mind füüsiliselt treeninguks paremasse konditsiooni viisid? Raske öelda, aga vähemalt platseeboefekt tekkis küll – olen valmis! Hetk enne toast lahkumist vaatan veel üle, kas mäletan õigesti, et “mi chiamo Rinaldo” tähendab itaalia keeles “minu nimi on Rinaldo”. Kuidagi peab ju meeskonna itaallasest üldfüüsilise ettevalmistuse treenerile Daniele Capriottile (edaspidi lihtsalt “Daniele”) hea mulje jätma!

10.00 Kuna peatun Meri hotellis, mis asub hommikuse treeningpaiga ehk Spordikomitee kõrval, astun toast välja viimasel hetkel. Tõestan siingi, et olen tõeline sportlane – naljaga muidugi – ja suudan lühikesest distantsist hoolimata vale jõusaali üles leida. Hilinen trenni seega kolm minutit. Hannes Sepp naerab, kui mind viimaks näeb, ja ütleb, et paneb paarieurose trahvi pärast meilile.

10.05 Treeningu tegelikuks alguseks on märgitud kavas 10.30. Viieaastase pausi järel Eestisse mängima naasnud Daniel Maciel on kohal enne mind, teised mängijad saabuvad peagi.

10.10 Mina tulin varem, sest ega tänapäeval enne trenni ei lasta, kui keha rasvaprotsent pole kindlaks määratud. Selgub, et regulaarsetest kergejõustiku-, võrkpalli-, jalgpalli-, korvpalli- ja jõusaalitreeningutest on pigem kasu kui kahju olnud. Klubi toitumisnõustaja Marit Berendson mõõdab 190-sentimeetrise mehehakatise kaaluks 85,2 kilo. Rasvaprotsent tuleb 12,3. Mängijad viskavad nalja, et Eesti koondise statistik Alar Rikberg ütleks selle peale ainult ühe sõna: “Paks!”. Teatavasti pidid koondislased augustis laagrisse naasmisel olema väiksema rasvaprotsendiga kui 10. Nagu selgub, olen oma rasvaprotsendi (12,3) ja lihasmassi (71,1) poolest Saaremaa meeskonnas harju keskmine. “Võistlushooajal võiks rasvaprotsent olla alla 10, aga praegu on 12 okei,” ütleb heas tujus Sepp ja annab loa trennis osalemiseks. Spordientsüklopeedia sugemetega nurgamees Helar Jalg lisab omalt poolt: “Koondises kasutatakse n-ö näpitsaid, mis näitavad rasvaprotsenti veidi täpsemalt kui meie (Saaremaa) masin. Koondises olnuks sul umbes kaks protsenti madalam see number ehk täitsa piiri peal.” Oleksin seega oma kehakaaluga võib-olla napilt koondisse mahtunud, aga mänguoskuste poolest kuulun jätkuvalt rahvaliigasse, seega pole vaja sel teemal pikemalt peatuda.

Kuna Tallinna Selveriga koos treenima asudes olin pea 15 kilo raskem, siis täna võib kergema südamega ekraanile kuvatavaid numbreid vaadata.| Foto: Võrkpall24.ee

10.20 Kui libero Johan Vahterit kümme minutit enne trenni algust veel näha pole, lõõbivad poisid, et ilmselt läks hommikul jälle kalale. Muide, see pole mingi nali. Vahter elab Kuressaare külje all Nasvas ning käib vahel võrkudega kalal tõesti enne hommikust treeningut. “Kell 6 lähen, tunnike olen merel ja siis jõuan kodus veel tunni magada ka enne esimest trenni,” ütleb põline saarlane, kui lõpuks uksest sisse astub. Kui eelmisel nädalal Kuressaares merepäevi peeti, tuli Vahter mere kaldal asuvasse jõusaali paadiga, täna otsustas auto kasuks. Kohale on saabunud ka Alver Kivi, kohalik multiajakirjanik, kes teeb kõike samal ajal: küsib küsimusi, aitab vastajatel iseenda küsimustele vastuseid leida ja võtab fotosid.

Trennis osalevad vaid need, kes kannavad meeskonna vormi, ütleb Hannes Sepp. Nii saab minustki Saaremaa VK värvides mees. | Foto: Võrkpall24.ee

10.28 Mängijad on kohal. Treenerid samuti. Kui Danielele end itaalia keeles tutvustan, kerkib tema niigi tugev loomulik naeratus veelgi kõrgemale ning kuulen soravat itaaliakeelset lauset. Puhken naerma ja ütlen nüüd juba inglise keeles, et minu seotus itaaliaga piirdub lõunamaise nime ja paari-kolme sõna oskamisega. Daniele muigab ja liigub järgmiseid mängijaid kättpidi tervitama.

10.30 Need, kes saabusid jõusaali varem, on nüüdseks personaalsed soojendusharjutused ära teinud. Vaid peatreener Urmas Tali pole hommikul kohal, sest viibib pealinnas võrkpalliliidu koosolekul. Algab trenni ametlik osa. Daniele kutsub mehed enda juurde, käed pannakse kokku. Koos öeldakse justkui “Özil”. Londoni Arsenali jalgpallimeeskonna pühendunud toetajana läheb hetkeks juba süda päris härdaks, sest Mesut Özil on Inglise klubi üks säravamaid mängijaid. Hetk hiljem tõmbab kohalik mees Alari Saar mu ideedel hoogu maha ja tuletab meelde, et Rootsis on Saaremaa kandnud iidsest ajast “Öseli” nime. Sealt ka meeskondlik hüüd.

10.31 Treening algab tunniajase “soojendusega”. Soojendus on jutumärkides asja pärast, sest reaalsuses kujuneb sellest trenni tempokam osa. Kõik algab võimlemisega, käes viiekilosed kettad. Daniele kui treeneri vastu tekib austus loetud hetkedega, sest harjutustel seab ta keskmesse tehnika ja rühi. “Sa pead kontrollima oma keha,” ütleb itaallane, kes kõigi tegevust kiivalt kontrollib.

11.00 Võimlemise lõpuks on koht, kus mina harjutusi tegin, mattunud umbes sellise vee alla, nagu nähti Kuressaaret viimase uputuse ajal. Higistamine tuleb mul hästi välja, harjutustega saan samuti hakkama, sest sarnaseid asju olen teinud palju ka kergejõustiklasena.

11.10 Algab soojenduse teine osa. Kükid, küljele astumised, seljatõmme, kätesirutus ja muud jõusaalitreeningu elementaarsed asjad. Raskus on minimaalne (5-15 kilo), ent tempo korralik. Teeme seitse harjutust neli korda läbi. Esimest korda trennis olijal aitab järge pidada Henri Treial, kes on vähemalt väljanägemise poolest meeskonna kõige võimsam kuju. Koondisekogunemisel saatuslikuks saanud mõned ülekilod on kahe nädalaga maha treenitud ning 202-sentimeetrise võrulase kehal ei näi olevat kohta, kus lihased välja ei pressiks.

Javier Jimenez ja Reto Giger teevad soojendust tõsiselt kaasa. | Foto: Võrkpall24.ee

11.30 Veepaus. Pooled mängijad, kes saalis ringi liikudes vastu tulevad, muigavad kavalalt, küsivad, kas ajakirjanik on veel elus, ja ütlevad, et nüüd tegelik trenn alles algab. Saan Danielelt kiita, et tegin harjutusi eeskujulikult. Ta on suur motivaator, kes suunab ka mängijate nõrkustele tähelepanu sõbralikult, nagu hiljem märkan.

11.35 Daniele läheb suure tahvli juurde, kus on kirjas kõik tänase päeva harjutused, alustades soojendusest ja lõpetades põhiosaga. Ta selgitab kõik harjutused lühidalt läbi ja rõhub taaskord korrektsele tehnikale. Mängijad on juba varem jagatud kolme gruppi. Mina satun samasse seltskonda Šveitsi ja Läti sidemängija ehk Reto Gigeri ja Artis Caicsiga, kohalikest jõmmidest ühinevad pundiga kalamees Vahter ja Alari Saar. Vaid nooruke nurgaründaja Robin Alba jääb edasisest treeningust kõrvale, sest õlavalu ei luba harjutusi kaasa teha.

Saaremaa klubi mänedžer, antud juhul fotograafi ametis olev Hannes Sepp oskab mängijate nägudele voolida ruute, aga ka muud virvendavat, nagu see foto tõestab. | Foto: Võrkpall24.ee

11.40 Kui kõik kangid, hantlid ja kettad on õigetesse kohtadesse paigutatud, kõlab “start” ja pukile asetatud IPadil läheb käima stopper. Rinnalevõtt, rebimine, rinnaltsurumine, kükk. Need on baasharjutused. Kõrvale teeme kõhulihaseid ja võrkpallurite n-ö spetsiaalharjutusi. Suur rõhk on õlgade tugevdamisel. Tempo pole küll enam nii kõva nagu soojendusel, ent “rahulik” oleks toimuva iseloomustamiseks samuti vale öelda. Harjutusi tehakse järjest – kui üks mees lõpetab, siis teine alustab. Eemalt vaadates jääb mulje, justkui oleks tegu sipelgapesaga. Kõik teavad täpselt, mida tegema peavad. Korduste arv läheb iga seeriaga väiksemaks ning raskused suuremaks. Maksimumsoorituseni üldjuhul ei jõuta, vaid rinnaltsurumises on viimane seeria 80 kiloga mitmele mehele liiast. Näiteks Reto Giger jääb pidama 70 kilo peal – 80 enam üles ei lähe -, kuid sidemängija ei peagi olema jõujuurikas, pigem on tema ülesannetes tähtis täpsus ja elastsus. Seeriate vahel uurin Gigerilt, mis keeli ta šveitslasena peale saksa ja inglise keele veel räägib. Selgub, et sõjaväes sai selgeks ka prantsuse keele, mis kooli ajal ei tahtnud kuidagi külge jääda. Giger uurib seejärel minult, mis positsioonil ma mängin. Puhken naerma ja ütlen, et olen ajakirjanik, aga harrastajana üritan end nurgaründajaks pidada, kuigi välja ei taha mäng tulla ühelgi positsioonil. Giger muigab ja ütleb, et ta sai aru, et trenni alguses mängijatele tutvustatud ajakirjanik oli Alver Kivi. Rinaldo kohta arvas ta, et ju on mõni uus mängija.

12.00 Käib kõva töö. Õhkkond on töiselt meeleolukas. Hetkel, mil kangi parasjagu turjal pole, visatakse kiire nali või öeldakse lihtsalt kaaslasele paar innustavat sõna.

Daniel Maciel teeb ebastabiilse kangiga kükke. Raskused pole ka jõutõmbes (max 130 kg) ja rinnaltsurumises (max 80 kg) väga suured, ent maksimumi püüdmine polegi hetkel eesmärk.| Foto: Võrkpall24.ee

12.30 Kõik grupid on kolm n-ö baasi läbi käinud ja teine tund treeningust lõpeb. Olles harrastussportlasena harjunud jõusaalis viibima keskmiselt tunni, vöib öelda, et pingutus oli tavapärasest oluliselt pikem ja mitmekesisem, ent ometi talutav ja ka nauditav. Kergejõustiku lõigutrennidest tuttavaks saanud tunnet, kus juba kolmanda-neljanda jooksu järel hakkab paha, õnneks ei teki. Ja ei peagi tekkima, sest võrkpalluritel on keha arendamisel teised eesmärgid. Treeningu lõpus aitan venitusharjutusi teinud Treiali püsti ja kuulutan, et nüüd ei saa keegi öelda, et minust mingit abi poleks nende päevade jooksul meeskonnale olnud. Treial ja teised muigavad. Nüüd pessu!

Treeningu kvaliteet oli oluliselt kõrgem kui antud foto kvaliteet. Pildil lisaks minule Daniel Maciel ja Javier Jimenez. | Foto: Võrkpall24.ee

13.15 Kui pesus käidud ja üks artikkel kiiresti üles riputatud, ootab ees lõunasöök Saaremaa Veskis. Kuna jõuan kohale ühena viimastest, ei jõua uuridagi, mida söögiks pakutakse. Isu on suur ja võtan toidu lihtsalt ette. Päris täpselt lõpuks aru ei saanudki, millega tegu oli, aga liha ja salatit oli piisavalt ning maitses ka hää.

13.45 Naasen autoga Mere hotelli, ostan veel enne poest paar banaani (ja ei ühtegi šokolaadi ega suhkrujooki, kuigi tahaks!) ning asun päeva esimest poolt kirja panema. Õnneks üleliigset väsimust trenni järel ei tunne, kuid rõõmustada ka veel ei julge, sest pole kindel, kas see on tingitud enda normaalsest vormist või lihtsalt sellest, et tegu oli alles esimese trenniga. Õhtust ujumist ootan igatahes suure huviga, sest vett olen lapsest saati armastanud.

15.40 Lõpetan blogi kirjutamise, söön ühe banaani ja vorbin ühe uudise artikliks.

16.10 Viskan pikali ja proovin, kas õnnestub enne trenni pool tundi magada.

16.40 Kümme minutit õnnestub, aga siis helistab üks sõber, kes uurib, kas ma tahaksin õhtul Tallinnas rannavollet mängida. Ütlen, et ei jõua, kuna liitusin Saaremaa Võrkpalliklubiga. Sõber peab vestluses pausi ja ütleb seejärel kahtlase häälega “okei”. Vestlus lõpeb mõni hetk hiljem ja ilmselt sel suvel ta mind enam vollet mängima ei kutsu, sest arvab, et olen hulluks läinud.

16.50 Liigun Mere hotelli kõrval asuvasse Rüütli spaasse, kus toimub õhtune ujumistreening.

17.00 Peatreener on Tallinnast tagasi saarele jõudnud ja tervitab uut “leegionäri” koridori teisest otsast pika ohoo’ga. Kasutan Urmase tuleku kiiresti ära ja lasen tal oma telefoniga meeskonnast basseini kõrval pildi teha.

Rõõmsad delfiinid ja konnad enne basseini sukeldumist/kukkumist. Paremal treener Daniele.| Foto: Urmas Tali isiklikult

17.01 Treeningu alustuseks saab igaüks vabakava järgi viis minutit vees sulistada.

17.06 Nüüd algab Daniele sõbralike käskude täitmine. 12 ujulasse tulnud meest (3 mängijat läksid samal ajal pisikeste terviseprobleemide tõttu jooksma) okupeerivad paari hetkega kolm rada, spaa külastajad mahuvad aga kenasti ka allesjäänud neljandale rajale.

17.07 Treening algab 25-meetrises basseinis rahuliku soojendusega: minnes teeme vees erinevaid jookse, liikumisi ja hüppeid, tagasi tulles ujume rahulikult. Mõtlen endamisi: spaasse saabunud turistid oleks sattunud ühtäkki justkui teatrisse, kus kahemeetrised mehed nagu baleriinid vees üksteise järgi jalalt-jalale hüplevad. Ainult Tšaikovski muusika on puudu!

Esiplaanil seljaga allveelaev Johan Vahter. | Foto: Võrkpall24.ee

17.15 Kui soojendus on tehtud, asume vaikselt trenni põhiosa juurde. Esialgu tuleb vee all ujuda nii kaua, kui suudame. Võitjas pole kahtlust. Paistab, et Vahter käib hommikuti vee all kalu püüdmas isiklikult. Või oli ta eelmises elus allveelaev? Ühest otsast teiseni vee all ujumine ei valmista talle igatahes mingeid probleeme. Lõunamaalastel on Vahteriga vastupidine stiil – nemad ei armasta pead vee alla pista. “Mul pole hingamine paigas,” ütleb moodsate ujumisprillidega Maciel, kellega olen samale rajale sattunud. “Aga ma jään ellu,” jätkab ta entusiastlikult. Kehalise kasvatuse tunde on Brasiilia koolides Macieli sõnul viis korda nädalas, ent ujumist õpetatakse peamiselt maksulistes erakoolides.

17.25 Järgneb vahetustega ujumine. See tähendab, et ühel rajal ujub korraga üks mees, ülejäänud kolm puhkavad. Ent kui ujuma pääseme, siis liigume tempokalt. See on ettevalmistus treeningu järgmiseks osaks. Abitreener ja statistik Märt Pajusalu, kel endalgi volletaust, hoiatab, et ma energiat hilisemaks hoiaks. “Varsti on punases!” teatab ta ja liugleb oma kena, kuid mitte kõige kiirema stiiliga edasi. See “punases” väljend on üleüldse üks peamisi asju, millest trennis räägitakse. Juba jõusaalis oli punasest palju juttu, kuigi pulsikellasid, mis ekraanil mõne mehe seisundi tõepoolest punasena ekraanile kuvab, me täna kummaski trennis ei kasuta.

17.35 Kroolispurdid! Ujumine jätkub vahetustega, ent nüüd peab iga 25-meetrise otsa panema täiega. Saaremaa värskeim täiendus Javier Jimenez ujub juba teist nädalat ilma prillideta. Küsin, kas kloor silmi kipitama ei pane? “Ei pane! Mulle just nii meeldibki, ilma prillideta.” Jimenez ja Maciel pole kindlasti Kuuba ja Brasiilia ujumiskoondise kandidaadid, ent pingutavad trennis maksimaalselt. Nagu ka kõik teised. Viilijaid tõesti ei paista olevat! Aga kes teab, hooaeg on pikk ja inimese tõeline iseloom tuleb välja teatavasti siis, kui on rasked hetked. Eeldused tööka meeskonna tekkeks on Saaremaal esmahinnangu põhjal igatahes olemas.

17.40 Kui esimesed sprindid olid mõnusad, siis nüüd läheb iga korraga üha raskemaks. Baastreeninguna paistab tegu olevat tõeliselt hea valikuga, sest ühtpidi tuleb ujumises kõiki lihaseid kasutada, teiseks saab igaüks teha spurte täpselt sellise tempoga, nagu talle jõukohane on. Vahter ja ujumistrenni taustaga Markus Uuskari liiguvad vees kui kalad. Üritan Uuskarile väljakutse esitada ja ujun spurdina vahelduseks delfiini. Hiidlane on aga omaette klassist – ta võiks kasvõi otse Kuressaarest kodusaarele sedasi ujuda. Aga delfiin pole ainus basseini sattunud elukas, hoopis paremini meenutab mõni mees oma pikkade jalgade, rahuliku tempo ja lemmikstiiliga konna. Kui mitte-kahepaiksed ehk Vahter ja Uuskari kõrvale jätta ning lihtsurelikest rääkida, paistab kõige tublim olevat Treial, kes teeb kõik harjutused eeskujulikult kaasa ja ujub väga korralikult. Selliste gabariitidega võinuks varem ujumisega tutvust tehes saada Eesti endale hoopis kroolisprinteri.

17.55 Daniele käib trenni algusest lõpuni ühest otsast teise, innustab mehi, lööb neile plaksu ja teeb mõne mõnusa nalja. Nüüd ütleb ta, et ujuge rahulikult viis minutit peale ja siis on finito.

18.00 Mehed tulevad basseinist välja, mõned neist räägivad jälle “punasest”, aga teised venitavad kergelt. Nüüd sauna!

18.05 Kui ülejäänud leegionärid väldivad sauna või astuvad korraks sisse ja lähevad paar hetke hiljem sama targalt juba välja, siis Maciel naudib. Brasiillane saunas. Paistab olevat anekdoodi materjal, aga ei ole. Maciel ütleb, et naudib just Soome sauna, kus temperatuur kerkib tema kodumaa kliimast mitu korda kõrgemalegi. Brasiilias olevat saun samuti populaarne, ent eelkõige käiakse aurusaunas. Maciel lisab, et tunneb end Eestis mõnusalt. Ta eelistab ka siinset kliimat oma eelmisele peatumispaigale Indoneesiale, kus oli kogu aeg palav. “Eestis on isegi talvel palju mõnusam!” teatab ta. “Kui on külm ilm, siis tuledki sauna või spaasse. Aga Indoneesias pole kuhugi põgeneda, isegi merevesi on liiga soe.”

18.30 Pesus käidud. Lõunamaalased ehk Maciel ja Jimenez on kiiresti sõbrunenud ning räägivad riietusruumis juttu, teemaks parasjagu mega- ja gigabaidid. Millest täpsemalt jutt, jääbki seekord teadmata, sest kiirustan teistega sööma. Ilmselt väga olulisest infost ilma ei jäänud.

18.50 Kui hommiku- ja lõunasöögi eest hoolitseb klubi, siis õhtuti käib igaüks oma kuludega einestamas. Liitun Pajusalu, Mart Toomi, Gigeri ja Danielega ning sõidame linna teise otsa Auriga kaubanduskeskusse, sest oleme otsustanud einestada India söögikohas. Mereannipastat oodates lendab aeg kiiremini kui tavaliselt, sest Daniele jagab teadmisi magamise tähtsusest. Söögi saabudes ütlen, et kolm päeva on küll tore profisportlasena trenni teha, aga ei kujuta ette, kas ma suudaks sellist rutiini taluda ka aastate kaupa. Arvan, et see lööks vaimu kõikuma, kui ainult spordiga elu sisustada. Daniele nõustub – tuleb ka muid tegevusi leida. Giger ütleb, et õppis eelmisel hooajal Poolas nii poola keelt kui klaverimängu, et spordile vaheldust oleks. Sidemängijale kohaselt on tegu intelligentse mehega, see saab kiirelt selgeks. Kui söök söödud, jõuame jutuga Itaalia muusikani. Räägime Pavarottist ja Bocellist. Kui Giger kuuleb, et olen järgmisel nädalal minemas Tallinnas Bocelli kontserdile, uurib ta innukalt, kas see toimub nädalavahetusel. Kuuldes vastust, et hoopis teisipäeval, vaatab ta Danielele otsa. Siin pole sõnu vajagi – nad mõlevad teavad, et trenni ajal kontserditel ei käida.

19.45 Ühine päev on lõppenud, igaüks liigub koju. Kes elab korteris, kes hotellis. Plaanisin õhtul küll veel spaasse minna, aga et blogi vajab kirjutamist ja saunas sai juba käidud, siis mõtlen ümber.

19.55 Patust ma ikkagi ei pääse. Silmates Rimi poes vana head Baikali limonaadi, otsustan end meeleoluka päeva puhul premeerida. Võidan argumentatsiooni iseendaga, lubades, et lähen õhtul veel jalutama. Kuressaare lossi kaunis ümbruses asuva Meri hotelli külalisena pole seda lubadust just keeruline täita.

22.35 Blogi on viimaks valmis, vaid pildid on vaja veel lisada. Pikk päev on möödunud hetkega ja tervis on seni kenasti vastu pidanud. Pigem kardan, et homme ei suuda enam nii pikka blogipostitust kirjutada. Aga ehk nii ongi parem. Homme on hommikul kavas ujumine ja jooks/hüpped liival ning õhtul kergejõustik/ÜKE. Aga nüüd jalutama!

Õhtune Kuressaare. | Foto: Võrkpall24.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar