Gheorghe Cretu: iga koondisega liituv noormängija annab mulle motivatsiooni Eestis tööd jätkata

Suure intervjuu viimane osa: kas Eestil on suurklubi vaja?

credit24.eeAdvertisement
Gheorghe Cretu on triumfeerinud Eestiga mitmetel turniiridel, ent unistab juba uutest ja suurematest saavutustest. | Fotod: CEV

Eesti võrkpallikoondise peatreener Gheorghe Cretu tunnistab, et Maarjamaa paremate mängijate juhendamisel on tal veel nii mõnigi unistus täitmata. 

Äsja 50. sünnipäeva tähistanud rumeenlane rääkis suure juubeliintervjuu kolmandas ja ühtlasi viimases osas muuhulgas nii psühholoogiast, religioonist, maailma võrkpalli arengust kui ka Eesti koondise- ja klubivõrkpallist.

Loe ka: Intervjuu I osa: Gheorghe Cretu: Rumeenia revolutsiooni õudustest päästis mind sport – olin kuulus ja teenisin isast mitu korda rohkem
Loe ka: Intervjuu II osa: Gheorghe Cretu: kui tekib tüli ja mind aetakse endast välja, võin olla väga kuri pool tundi

Gianni, üha enam räägitakse spordis psühholoogia rollist. Kui tähtis on see pallimängudes?

Ma toon selle teema kohta alati ühe näite. Koolis on palju kõrgelt haritud õpetajaid, kes tunnevad oma valdkonda läbi ja lõhki. Aga lõpuks suudavad vaid vähesed neist viia teadmised lasteni. Hea ja tavalise õpetaja eraldavadki mitte teadmised, vaid õpetamise nüansid. See on andmise ja tagasi saamise kunst. Ja minu hinnangul on selline oskus jumala and. Igaüks lihtsalt ei suuda kirjutada sellist muusikat nagu Richard Wagner.

Küsisid varem minult treeneri vanuse kohta (intervjuu I osas – toim.). See teema haakub vanusega. Arvan, et 50+ vanuses treener ei tohi jääda oma teadmiste ja kogemuste peale puhkama, vastupidi – ta on suure surve all end arendada! Sellises eas oled sa sunnitud teistest rohkem õppma, et ala arenguga kaasas käia. Seepärast ma ütlengi, et tasemevahe otsutab tihti just vaimne valmisolek.

Kas tippu pürgival treeneril peab olema mängijana kogemus all?

Ühtpidi ütleksin ma, et sel pole mingit tähtsust, kuna kõik oleneb sellest, kuidas sa oma hoolealuseid treenid. Teisalt pean ma aga ütlema, et kui sa oled ise väljakul olnud viiendas geimis seisul 16:16, tunnetad sa ilmselt mängijate seisundit paremini kui keegi, kes pole kunagi ise sellises olukorras olnud.

Psühholoogia lainel jätkates on paslik küsida: kui tähtis on sinu jaoks religioon?

Olen Kreeka ortodoks. Aga minu religioon asub minu südames ega ole seotud templitega. Ma vajan lihtsalt kohta, kuhu vahel minna ja küünlaid panna. Võin siseneda ükskõik millisesse kirikusse, teadmata isegi seda, millise usundiga on tegu. See pole minu jaoks üldse oluline, sest usun millegisse, mis on suurem kui mõni tempel või kirik.

Tuleme nüüd tagasi võrkpalli juurde. Kui palju on võrkpall viimaste aastakümnete jooksul muutunud?

Minu hinnangul oli üks murdemomente aeg, mil ameeriklased tulid välja kalkuleeritud mänguga. See oli 1986. aasta, kui nad võitsid Pariisis MMi finaalis Nõukogude Liitu. Ameeriklased harutasid mängu täielikult lahti. Nad hakkasid näiteks vastaseid põhjalikult uurima ja tegid lihtsaid järeldusi – kui ühte nurka tõsteti 10 ja teise 25 palli, siis oli selge, kuhu keskmine blokeerija pidi reeglina liikuma. 1988. aasta Sõuli olümpiamängude finaalis võitsid nad venelasi juba millegagi, mida ei olnud palja silmaga näha.

1990ndatel aastatel viisid kalkuleeritud võrkpalli uuele tasemele itaallased. Nende mäng oli imeline. Sel ajal kujunesid välja fenomenaalsed blokeerijad, tõelised temporündajad. Itaallaste blokk-kaitse-mäng oli uskumatu. Nad surusid kogu ülejäänud maailma selja vastu seina. See oli tõesti imeline generatsioon, keda kõik üritasid jäljendada. Selge on ka see, et libero positsiooni tekkimine on mängu oluliselt muutnud.

Kas ka kujud on võrkpallis märgatavalt suuremaks muutunud?

Ma ei toonitaks seda tegelikult, sest koljatid mängisid tippmeeskondades juba ammu. Pigem on muutunud see, kuidas mängijaid kiiremaks ja tugevamaks tehakse. Mängijate treenimise oskusteave on jõudnud täiesti teisele tasemele. Nüüd suudavad sportlased väga pikka aega heas vormis püsida. Vaata kasvõi NBAd – kui kiireks ja plahvatuslikuks sealne mäng on muutunud.

Intervjuu viimaste küsimustega tuleksin sümboolselt Eesti riigi ja Eesti võrkpalli juurde. Oled korduvalt öelnud, et tunned end siin väga hästi. Kas see võib olla tingitud tõsiasjast, et nii sinu sünnilinn Constanta kui meie pealinn Tallinn asuvad mere ääres?

Jah! Olen ka ise sedasi mõelnud, sest meri oli üks osa minu lapsepõlvest. Mul on alati olnud raskusi kohaneda paikadega, kus merd pole lähedal. Mererand on koht, kuhu saab minna mõtteid mõlgutama, olgu ilm milline tahes.

Kas tead, mõni aeg tagasi, kui olime perega koos Viinis oma korteris süüa tegemas, ütlesid mu naine ja laps, et igatsevad Eestit. See koht on meile eriliseks saanud, sest meid võeti siin avatud ustega vastu. Eesti inimesed on andnud meile nii palju ja me oleme neile selle eest tänulikud. Nii mina, mu naine kui mu tütar tunneme end Eestis hästi. Meil on siin palju sõpru ja ükskõik, mis tulevik toob, hakkame siin igal juhul aega veetma ka hilisemas elus.

Minu kodu on mõistagi Rumeenias, kuid seal on riik käest lastud. Kui ma lähen koju pere juurde mõneks päevaks, on kõik hästi, aga kui ma olen seal pikemat aega, siis saan aru, kui palju valesid otsuseid on meil tehtud. Me hävitame selles imeilusas riigis jätkuvalt asju, mis on üliilusad. Meil küll on reeglid, kuid neid ei järgita. Ilmselt on see Balkani karakter, mis on elu ja suhtumist Rumeenias nii kardinaalselt muutnud.

Eesti koondise juhendaja sai sinust 2014. aasta kevadel. Nagu teame, tõi sind siia Kert Toobal, keda olid varasemalt juhendanud Poola klubis Alstynis. Ole hea, meenuta siia jõudmist.

Kert mängis tõesti Alstynis minu all hooajal 2010-11. Kui hooaeg läbi sai ja ma klubist lahkusin, hoidsime mängijatega tihedalt kontakti. Kuna meeskonnas oli hea atmosfäär, üritasid mitmed mängijad sama grupi mõnes uues klubis kokku tuua. Kert oli üks neist mängijatest, kellest sai nii minule kui Mirko Fasinile lähedane isik.

Hetkel, mil sain Eesti võrkpalliliidu toonaselt peasekretärilt Tarvi Pürnilt kõne, olin Kataris ja otsisin võimalust Euroopasse naasta. Ta küsis, kas oleksin ideest huvitatud. Tarvi palus mul panna kirja kõik nõudmised, mida koondises toimetamiseks vajan. Panin kirja oma plaani, kus põhirõhk oli suunatud noortele.

Kert rääkis mulle kohe, et Eestis on targad ja kõvasti tööd rügavad inimesed, kes armastavad võrkpalli. Kuna ta kinnitas, et siin ollakse valmis midagi suuremat üles ehitama, oli otsuse langetamine minu jaoks lihtne. Vastasingi võrkpalliliidule, et ma annan endast parima ja vaatame, kuidas kvalifikatsiooniturniir välja kukub.

Ma ei andnud ühtegi garantiid tulemuse osas. Ütlesin, et mul on klubis töö olemas ja kui te pole minuga rahul, siis ainult öelge seda. Suhtlen siiani võrkpalliliiduga väga vabalt. Ma ei pea midagi allkirjastama, et asi oleks selge. Minu ja alaliidu vaheline usaldus on olnud selline, et käesurumisest on kokkulepete tegemisel piisanud.

Oled Eesti koondise juurde jäänud neljaks ja pooleks aastaks. Ühegi teise meeskonna juhendaja pole sa nii kaua olnud. Ka see räägib ilmselt midagi?

Jah, olin kolm ja pool aastat Viinis, kolm Lubinis ning kaks ja pool Itaalias. Eesti koondis on minu jaoks emotsionaalne projekt. Ma olen kindel, et saabub ka see aeg, mil see meeskond vajab midagi uut. Meie koostöö ei pea venima nii pikaks, et on näha mängijate tüdimust. Praegu jagub meil veel ühiseid eesmärke, mida täide viia. Näiteks tuleva aasta EM-finaalturniiril lõpuks millegi suurema kordasaatmine. Seejärel tuleb olümpiaperiood, mille kohta mul täit kindlust veel pole. Muidugi tahaksin ma proovida nende poistega ka olümpiale pääseda, aga kõik sõltub sellest, millises seisus järgmisel aastal oleme. Võimalik, et näiteks pärast Tokyo olümpiat olekski meeskonnale vaja uut treenerit ja motivatsiooni. Minul endal pole siiani motivatsiooniga probleeme tekkinud, sest ma näen igal aastal uusi mängijaid peale kasvamas. Iga nooruk, kes koondisega liitub, muudab seda kooslust ja toob uut verd. See on mulle piisav motivatsioon. Aga kui see motivatsioon peaks mingil hetkel kaduma, oleks kindlasti aeg lahkuda.

Eestis on räägitud palju ühe suurklubi loomisest. Varasemalt arutati seda pigem korvpalliringkondades, kus kõigil on hästi meeles Kalevi Nõukogude Liidu meistritiitli võitmine, aga Saaremaa klubi ilmudes on nüüd päevakorda tekkinud taas ka sama küsimus võrkpallis. Kuidas sina sellesse ideesse suhtud?

Esiteks, et annaks välja Meistrite liiga tasemel meeskonna, oleks vaja vastaval tasemel mängijaid nii Eestist kui välismaalt. Ent üksi on ühes riigis suurklubina ellujäämine pea võimatu, sest mängijatele pakuks sel juhul emotsioone vaid Meistrite liiga, mitte kodused mängud, mida on arvuliselt hoopis rohkem. Taoliseid projekte ähvardab seetõttu ühe aastaga piirdumine. Ma ütleksin, et suurklubi on Eestis hetkel isegi võimatu luua.

Mul on kogemus Austrias oldud ajast. Seal on klubivõrkpall kõrgel tasemel nii kaua eksisteerinud vaid tänu sellele, et neil oli pikalt kaks tugevat meeskonda, kes igal aastal meistritiitli eest suuri lahinguid pidasid. Nüüd, mil üks kahest tugevast ehk Innsbruck otsustas liituda Saksamaa liigaga, hoiab austerlasi veel elus Kesk-Euroopa liiga, mis on oluliselt tugevam kui Balti liiga. Eestis on raske suurklubi luua, sest keskmine tase pole piisavalt kõrgel.

Teine variant oleks Venemaa superliigaga liitumine. Olin eelmisel aastal Belgorodis ja sain sealse liigaga lähemalt tuttavaks. Belgorodist lendasime me näiteks Krasnojarskisse üheksa tundi. Üksnes lennureiside tõttu peaks klubi oma eelarvet kahekordistama. Oskad sa mulle öelda, mis mõte oleks Eesti klubil nii suur summa reisimiseks maha põletada? Ma leian, et selle meeletu raha võiks hoopis suunata oma liiga tugevdamiseks, noorte kasvatamiseks ja paremate leegionäride palkamisest. Üks-kaks leegionäri meeskonna kohta oleks täiesti piisav, mitte rohkem. Samuti on oluline treenerite arendamine ja neile parema palga maksmine. Ja et noortel ei jääks midagi selle taha, et pole spordihalli, kus mängida, või võrkpalli, millega mängida. Sellised asjad ei tohi saada takistuseks.

Üleüldiselt oleks Balti liiga tasemetõusu eeldus see, et iga meeskonna treeningutel osaleks 12 mängijat. Siis saaks kogu aeg mängida kuus-kuue vastu. Viia trenne pidevalt läbi 9-10 mehega… Sedasi on treeneritel väga raske meeskonda paremaks teha. Aga olukorra muutmiseks peab kuidagi klubidele raha juurde leidma.

Seega, jah, võib-olla Tallinnas oleks suurklubi loomine kunagi reaalne eesmärk, aga mitte veel täna.

Lõpetuseks, ees ootab uus hooaeg, aga sul pole tänaseni koduklubi. Kas kuulad maad?

Ma olen ootel. Sügisel tekib tihti huvitavaid olukordi, kui tippklubid hakkavad äkitselt otsima uut treenerit. Just nii õnnestus mul eelmisel aastal asuda ju ka Belgorodi peatreeneriks. Seetõttu pole ma siiani ühelegi pakkumisele ka „jah“ öelnud. Minu jaoks pole probleem ka näiteks tervet klubihooaega vahele jätta, sest sel juhul on kergem mõne klubiga järgmiseks sügiseks lepingut sõlmida. Mul pole kuhugi kiiret. Kui ma õiget klubi ei leia, siis saan Eesti koondisele keskenduda ja ringi reisida. Praegu on käsil ajad, mil saan veidi rohkem muudele asjadele keskenduda.

Jaga postitust

Lisa kommentaar