Võrkpall24 valis oma esimese persooniloo peategelaseks Eesti koondise peatreeneri Gheorghe Cretu. Rumeenlane, kelle sugupuust leiab palju erinevaid rahvusi, kuid mitte tilkagi Eesti verd, on võetud Maarjamaa spordisõprade seas nelja ja poole aastaga täielikult omaks ja kuulub kahtlemata kõige huvitavamate vestluspartnerite hulka.
Augusti alguses 50. sünnipäeva tähistanud Cretu nõustub intervjuupalvega hetkegi mõtlemata, sest ta on alati rõhutanud: võrkpall saab Eestis veelgi populaarsemaks juhul, kui sportlased teevad meediaga tihedat koostööd.
Olgugi et Cretuga on tehtud Eesti meedias aastate jooksul palju huvitavaid intervjuusid, pole kordagi puudutatud sügavamalt tema enda kasvamise lugu. Et rumeenlase otsuseid ja valikuid paremini mõista, parandame nüüd selle vea.
Usutlus Cretuga, kelle hüüdnimi Gianni on sulandumas kenasti juba ka keskmise võrkpallisõbra keelekasutusse, leidis aset Rakveres, kus sinilõvid valmistusid suve tähtsamateks mängudeks juba mitmendat aastat.
Gianni, alustuseks, tähistasid äsja 50. sünnipäeva. Kas sinu kohta peab ütlema 50 aastat noor või 50 aastat vana?
(Muigab hetkeks ja jätkab seejärel tõsisemal toonil.) 50 aastat noor, sest elu koos spordiga on olnud minu jaoks hea. Sport on olnud kingitus ja ma tänan iga päev jumalat, et ta andis mulle võimaluse olla atleet ja saada seejärel treeneriks. Olen olnud ümbritsetud heade inimestega.
Kuidas aastad treenerit muudavad?
Ta hakkab oma emotsioone kontrollima ja lahendama paremini olukordi. Ent tegelikult ma arvan, et heal treeneril on algusest peale see n-ö miski olemas, mida kõrgele tasemele jõudmiseks vaja on.
Vanusest tähtsamgi on kogemuste arv. Loeb see, kui palju sa oled võrkpallis ja elus üleüldiselt erinevaid momente läbi elanud ja nendest õppinud. Vanus kui number ise polegi oluline.
Läheme nüüd ajas pool sajandit tagasi. Sa sündisid Musta mere ääres Constantas. Oled seega linnapoiss?
Jah, täielik linnapoiss. Elasin Constantas kuni 16. eluaastani, kui siirdusin Bukaresti, et alustada sealses suurklubis Dünamos profikarjääri. Bukarestis lõpetasin ka gümnaasiumi.
Millises perekonnas sa üles kasvasid?
Mul oli väga ilus lapsepõlv. Meie perekonna peamine meesfiguur oli emapoolne vanaisa. Ta hoidis aastaid kogu pere koos: saime laupäeva ja pühapäeva hommikuti alati vanavanemate majas kokku. Me ise elasime isa ja emaga korteris.
Mu isa oli meremees, mis tähendas seda, et ta oli meist eemal kolm-neli kuud, vahel kauemgi. Ma mäletan, et ta vaatas kodust merele minnes alati kaks-kolm korda tagasi minu ja ema poole. Elus ei tea ju kuidagi, mis paari kuuga juhtuda võib. Aga kui isa oli kodus, üritas ta võimalikult palju minuga koos olla, et kaotatud aega tasa teha. Ta viis mind kooli ja tõi sealt tagasi, lisaks mängisime kõiksugu mänge koos. Talle meeldis väga minuga tegeleda.
Ema oli seevastu väga nõudlik. Tema jaoks pidi elu olema organiseeritud. (Muigab.) Tal oli selline saksapoolne nägemus elust. Tänu tema kasvatusele õnnestus mul profisportlaseks saamisest hoolimata gümnaasium probleemideta lõpetada. Ta oli üleüldiselt alati minu taga, toetas ja aitas. Isegi siis, kui ma Bukaresti läksin, käis ta minimaalselt 3-4 korda kuus mul külas, tõi süüa või aitas pesu pesta. Constantat ja Bukaresti lahutab 250 kilomeetrit.
(Muigab.) Ema polnud ema ainult mulle, vaid kogu Bukaresti Dünamo spordiperele. Ja meil oli seal 26 spordiala! Dünamos kutsusid kõik teda „Mama Dünamoks“, sest ta hoolitses meie kõigi eest. Selline suhtumine on kestnud tänaseni, sest alati, kui mõnd endist dünamolast näen, küsitakse minult esiteks, et kuidas emal läheb.
Sinu ema ja isa elavad tänaseni koos, aga vanaisaga oled nüüdseks jätnud hüvasti.
Ta suri siis, kui ma olin 18-aastane. See oli minu jaoks väga raske aeg, sest ta oli tõesti väga tähtis inimene meie peres. Teda huvitas väga ka minu sporditee. Mäletan, et vanaisa ütles mulle Dünamosse mängima pääsedes nii: „Jumal on andnud sulle võimaluse, nüüd sõltub kõik sellest, kuidas sa selle ära kasutad. Meie oleme sinu jaoks alati olemas, ükskõik, mis ka ei juhtuks.“
Sain alles kümme aastat pärast vanaisa surma aru, et pean tal minna laskma ja eluga edasi liikuma.
Kellelt sa oma emotsionaalsuse oled pärinud?
Raske öelda, aga kui ma praegu vaatan, kuidas mu isa televiisorit vaatab – kas siis jalgpalli või midagi muud -, siis ilmselt temalt. (Puhkeb naerma.) Ütleme nii, et ta ei hoia emotsioone tagasi. Temaga ei saa näiteks avalikku kohta sedasi minna, et kõik teda ei vaataks. Ta on kõvahäälne ja jutukas mees.
Kuidas su lapsepõlv 1970ndate Constantas möödus?
Nagu toona kombeks – me mängisime väljas väga palju kõiksuguseid mänge. Kuna autosid polnud tol ajal linnapildis veel nii palju kui nüüd, olid kõik kortermajade esised alad ja pargid enamjaolt tühjad. Mängisime jalg-, võrk- ja korvpalli. Jooksime. Möllasime nagu hullud ja ei pidanud kartma, et auto alla jääme. Minu majast kolme kilomeetri kaugusel oli suur park koos suure järvega. Jooksime ja sõitsime rattaga sinna väga palju. Mäletan, et jooksime tihti ka aja peale – mul läks 10-12 minutit järveni jõudmiseks. Rannas mängisime samuti kõiki pallimänge, ka tennist näiteks. Ema pidi tihti õhtul kümne ajal välja tulema ja mind koju tooma.
Meil oli ka üks väga huvitav strateegia- ja täpsusmäng, mida kõik Rumeenias mängisid. Seal tuli ehitada kividest torn, mida kaks viieliikmelist võistkonda viskama asusid. Lisaks osavusele oli selles mängus vaja ka kavalust ja kiirust, sest pärast viskamist tuli olenevalt tulemusest oma ala kaitsma asuda või teise oma rünnata. (Cretu selgitab põhjalikult, kuidas mäng käis ja mis selle nii põnevaks tegi. Tema kõnemaneerist ja silmadest kumavad läbi soojad mälestused, mis mälusoppides aastatega üha kaugemale olid vajunud, ent nüüd taas üles kerkivad.)
Kuidas juhtus nii, et sa hakkasid üldse võrkpalli lõpuks tõsisemalt mängima? Rumeenias peaks ju jalgpall olema A ja O.
Ongi jalgpall, siin pole mingit kahtlust. Rumeenias ei saa selleta üles kasvada. Võrkpalli juurde jõudsingi alles hiljem. Kui hoovisport kõrvale jätta, siis esimeses klassis läksin samaaegselt ujumise ja kergejõustiku trenni. Neljandas või viiendas klassis läksin üle korvpalli ja käsipalli peale. Võrkpallitrenni jõudsin alles 13-aastasena. Võlgnen tänu oma esimesele treenerile, kes kutsus mind võrkpallitrenni. Ta näitas üles elavat huvi minu vastu ja ütles, et teeb minust väga hea võrkpalluri. See aitaski käsipallist, kus treener niivõrd palju meiega vaeva ei näinud, loobuda.
Seega, kui poleks olnud ühte inimest, võinuks sa täna olla hoopis käsipallitreener.
Väga suure tõenäosusega küll, jah. Tema süstis minusse usku, mida teised treenerid ei olnud teinud. See ongi laste kasvatamisel ja treenimisel võtmehetk – kuidas panna neid millessegi jäägitult uskuma.
Kas nii hilja võrkpallitrenni minnes oli algus keeruline või oskasid seda tehniliselt üsna keerulist ala hoovis mänginuna juba piisavalt hästi?
Oli tõesti keeruline. Meil oli grupis 15 poissi ja kõik teised olid 2-3 aastat juba mänginud. Mäletan, et kolmandasse trenni ma enam ei läinud, sest kõik olid minust paremad. Aga nädal aega hiljem tuli juba mainitud treener koos mu kehalise kasvatuse õpetajaga minu juurde ja ütles, et ma pean andma endale võimaluse. Ma tulingi tagasi ja poolteist aastat hiljem mängisin juba oma klubi esindustiimis, kus kõik olid minust mitu aastat vanemad. Ma ei osanud siis, 15-aastasena, korralikult servidagi. Kui treener ütles näiteks, et suuna serv paremale, siis ma lõin vasakule. Ent ma jooksin, hüppasin ja võitlesin iga palli eest nagu hull. Mul õnnestus tänu heale hüppevõimele ka palju blokke panna, olgugi et ma ei vaadanud, kuhu vastane lööma hakkas, vaid panin silmad kinni ja pea alla. Kergejõustikutaust andis mulle füüsilise põhja, tänu millele minust mängija sai.
Sinu täiskasvanuks saamine sattus ajale, mil Ida-Euroopa oli muutuste keerises ja kommunistliku Rumeenia juht Nicolae Ceaușescu hukati. Kas sel ajal oli noorel mehel raske hakkama saada?
Mõned sportlased on öelnud, et neil oli sel ajal raske, aga mina seda küll öelda ei saa. Mängisin Rumeenia revolutsiooni ajal ühes riigi tugevamas klubis ja kuulusin Rumeenia koondisse. Mul oli oma kodu ja ma olin kuulus – minust kirjutati ajalehtedes. See kõik tähendas, et ma teenisin 1980ndate lõpus mitu korda suuremat palka kui mu isa, kes oli 25 aastat rasket tööd teinud. Ma elasin paremini kui tavainimesed, kuigi polnud elus veel midagi tõelist saavutanudki. Seega, jah, samal ajal kui riigis sündis palju õudusi, oli sportlaste elu väga hea.
Cretu intervjuu teine osa ilmub Võrkpall24 lehel homme.
