Eesti rahvusnaiskonna täna välja tulnud nimekirja suurimaks üllatuseks võib pidada uut abitreenerit Rainer Vassiljevit, kes pole varem naiste võrkpalliga tõsisemalt kokku puutunud.
36-aastane Vassiljev on tulnud nii Tartu Pere Leiva kui ka Tallinna Selveri peatreenerina Eesti meistriks, kahel viimasel hooajal töötas ta Poola kõrgliigaklubi Lubini Cuprumi abitreenerina. Eesti meeste koondise abitreenerina tegutses rakverelane alates 2012. aastast, mis tähendab, et ta töötas nii Avo Keele kui ka Gheorghe Cretu kõrval.
Võrkpall24 võttis Vassiljeviga ühendust, et uurida, kuidas temast Lorenzo Micelli kõrval naiste koondise abitreener sai. Teatavasti jõudsid sarnaselt Vassiljevile meeste võrkpallist naisteni ka koondise eelmised abitreenerid Oliver Lüütsepp ja Marko Mett.
Rainer, Eesti võrkpallisõbrad tunnevad sind seni kui treenerit, kes on saavutanud edu meeste võistkondadega. Kuuldavasti olid sa talvel suhtluses ka Cedric Enardiga, et jätkata tööd meeste koondises. Kuidas sa tänaseks naiste koondise juurde jõudsid?
Olen olnud kogu aeg pakkumistele avatud. Sain esmalt Cedriciga jaanuaris Berliinis kokku ja rääkisime võimalikest plaanidest. Seejärel tekkis aga kontakt Lorenzoga. Mulle väga meeldis, et Lorenzol oli konkreetne nägemus nii naiste koondise tulevikust kui ka minu kaasamisest. Kuna temalt tuli üsna pea ka konkreetne pakkumine, siis sai sellele “jah” öeldud. See otsus oli mul tehtud tegelikult juba mõnda aega tagasi. Ootasin ka ise, millal uued taustajõud avalikuks tehakse.
Millise mulje Lorenzo Micelli sulle jätnud on?
Meil on olnud mitmeid jutuajamisi. Tema plaan jättis väga hea mulje. Tegemist on igal juhul väga kõrgel tasemel treeneriga. Võtangi seda kui väljakutset töötada tipptreeneriga. Kuna tegemist on naiste koondisega, siis avastamist on enda jaoks kahtlemata palju. Olgem ausalt, olen senise elu jooksul vaadanud meeste võrkpalli oluliselt rohkem. Nüüd saan ka naiste võrkpallis kodusemaks. Nii palju, kui teised treenerid on rääkinud ja soovitanud, mõjub mõlema poole pealt vaatamine treenerile hästi. Ühtteist annab nii meestelt naiste treenimisele üle viia kui ka vastupidi. Võrkpallialast silmaringi avardab see väljakutse kindlasti.
Kas olete Lorenzo ja teise abitreeneri Andres Toobaliga ülesanded omavahel juba ära jaganud?
Ei ole veel. Eks see ootab ees. Nagu eelnevad kogemused teiste treeneritega on näidanud, suudan aidata mitme külje pealt. Kuna Lorenzo paistab olevat konkreetse ja kindla nägemusega, siis küllap on tal ka ettekujutus rollijaotusest olemas.
Kas ütleksid, et Lorenzo ja Eesti meeste koondise eelmine peatreener Gheorghe Cretu on pigem sarnased treenerid?
Seda on väga raske hinnata, sest ma pole Lorenzoga veel ühtegi päeva võistkonda juhendanud. Aga nende sarnasus on kindlasti see, et nad on mõlemad Itaalia koolkonna mehed.
Ole hea, selgita, mida see tähendab?
See tähendab, et võistkonnas on väga konkreetsed reeglid, mida mängija peab ja tohib väljakul teha. Jutt käib eelkõige bloki ja kaitse koostööst. “Kord” olekski iseloomustav sõna. Samas ei taha ma sellega öelda, et Itaalia koolkonnas poleks loovusele ruumi. Kindlasti on.
Sa oled Andres Toobalit juhendanud nii Tartu Pere Leivas kui ka Tallinna Selveris. Kas tema kaasamine oli sinu idee?
Ei olnud. See oli ikkagi Lorenzo soov.
Ometi, olles Andrest juhendanud palju aastaid nii klubides kui ka koondises, kas nägid juba siis, et temas on treenerina perspektiivi?
Mängijana oli küll Andres alati see, kes sai mängust aru ja tunnetas korra vajalikkust. Temaga oli selles suhtes väga hea koostööd teha. Sidemängija ja mängujuhina oli temaga suhtlust niikuinii rohkem kui keskmise mängijaga.
Kui koroonaviiruse pandeemia peaks lähiajal taanduma ja Eesti naiskond saab hakata koos harjutama, peaks meid juba sügisel ootama ees EM-valiksarja mängud. Kas sa jagad Micelli arvamust, uskudes, et meie praegusel naiskonnal on tõesti palju potentsiaali?
Nii palju, kui olen kõrvalt jälginud ja kuulnud, siis potentsiaali peaks olema küll. Materjal pole üldse paha. Seda on öelnud näiteks “Kuldse geimi” podcastis (Marko) Mett ja (Sten) Esna. Ma arvan, et ka alaliit näitas Micelli palkamisega oma suhtumist naiste koondisse.
Lõpetuseks, kuidas perekond sinu järjekordse koondisesuve peale vaatab?
Mu pere on alati toetav olnud, olgu siis tegu klubi või koondisega. Ilma nende toeta polekski see kõik võimalik. Mulle endale hakkab taoline asi juba rutiiniks muutuma. Ekstreemseid suvesid, kus puhkust oli vaid kaks nädalat, on olnud vaid kaks. Ülejäänud suved olen saanud ikkagi neli nädalat hinge tõmmata nagu tavalised tööinimesed. Olen kokkuvõttes ise endale selle töö valinud.
