fbpx
Close

INTERVJUU | Robert Täht: andsin endale vigastuspausi järel lubaduse

Reijo Mälton
Robert Täht. | Foto: Assecco Resovia

Poola kõrgliigas Rzeszowi Asseco Resovia värve kaitsev Robert Täht on naasnud pärast pikka kõhulihase rebendi tõttu peetud mängupausi edukalt platsile. Laupäeval pääses ta esmakordselt algkoosseisu ja aitas oma koduklubil alistada Renee Teppani endise leivaisa, Meistrite liigas veerandfinaali jõudnud Belchatowi Skra, kindlustades tabelis neljandat kohta. Võrukas tõi antud kohtumises Resovia ühe resultatiivsemana 16 punkti (+13).

Võrkpall24 võttis 27-aastase ja 191-sentimeetrise nurgaründajaga ühendust, et uurida Belchatowi alistamise, vigastusperioodi ja tuleviku kohta.

Robert, ole hea, võta kõigepealt paari päeva tagune esitus mõne sõnaga kokku.

Meile oli see väga vajalik ja oluline võit. Resovia ja Belchatowi vahel on läbi aegade põhimõtteline vastasseis olnud. Ma usun, et tegime rünnakul igati kena partii ja tegelikult domineerisime tervet mängu. Pärast mängu jäi vägev emotsioon sisse.

Kas uskusid, et suudad pärast nii pikka mängupausi nõnda hästi esineda?

Okei, meil polnud palju mängulisi trenne, aga olgem ausad – võrkpalli on juba mängitud nii palju, et on tekkinud kogemused, mis lihtsalt ära ei unune. Selline esitus ei tulnud lihtsalt õhust. Liigutused ja füüsis on olemas, aga need pidi mänguks kokku vormistama. See tõmbas korralikult negatiivset survet maha. Siit on väga hea edasi liikuda. Kuna ees on ootamas play-off”id, siis oli viimane aeg end klubi silmis tõestada.

Kui vaadata puhtalt viimast mängu, siis võib vist öelda, et vorm on hea?

Jah, võib vist öelda küll. Nagu ma juba ütlesin, siis füüsiline pool on mul hea, sest vigastuspausi ajal ma sisuliselt jõusaalis elasingi. Ma ei saanud teha kõiki harjutusi, aga tahtsin säilitada seda, mida olen siiani teinud. Põhieesmärk oli see, et kui kõht palli katsuda laseb, et siis kõik muu oleks juba paigas.

Sattusin lugema fännide poolt kirjutatud mängujärgseid kommentaare ja nii mõnegi arvates olid sina selle kohtumise parim.

Olen kindlasti meelitatud, aga pärast sellist meeskondlikult ilusat mängu on väga raske seda ühte auhinda välja anda. Põhjus, miks just mind mainiti, oli ilmselt see, et ma olin pikalt eemal ja siis tuli mitte kusagilt igati okei mäng. Minu jaoks pole MVP-ks saamine omaette eesmärk. Kõige tähtsam on hea emotsioon, mõnus platsitunnetus – et kuulud sinna – ja tasuks võit väga tugeva konkurendi üle.

Kui keeruliseks vigastusperiood kujunes ja mida sa sellelt õppisid?

Mis siin salata – väga keeruline oli. Enesekindlust tuli alles viimastel nädalatel, kui tundsin, et olen füüsiliselt väga heas olukorras. Samuti olid trennis liigutused korralikud. Ma pole enam vigastusele mõelnud. Olen selle täitsa peast välja visanud. Pärast seda kolme kuud andsin endale lubaduse – nii kaua, kuni mul on kaks kätt ja jalga, ma enam stoppi ei pane.

Mida sa ütleksid nurgaründajate vigastuste tõttu meeskonda võetud endise Itaalia koondislase Simone Parodi kohta?

Seda, milleks ta siia võistkonda võeti, ta ka teeb. Mängida ta väga palju pole saanud, pigem käib vajadusel tuld kustutamas. Peatreener tunneb teda väga pikalt ja teab, millise mehega on tegu. Ilmselgelt on vanust peale tulnud ja teravust tal täna pole, kuigi mängust arusaamine on tal täiesti paigas. Aga teda ei toodudki siia põhimeheks.

Milline on sinu klapp sidemängijatega?

Kuna olin pikalt eemal ja tiheda mängugraafiku tõttu on mängulisi trenne vähe, siis olen enamasti teise sidemängija (Pawel) Woickiga koostööd teinud. Temaga on mul klapp hea ja kui vaadata viimast mängu, siis võib öelda, et ka Fabianiga (Drzyzga) olid asjad paigas, kuigi ta harrastab mängida ülikiiret võrkpalli. Üldiselt ma pole selline mängija, kes väga täpset tõstet küsib või tahab, seega sidemängijatega mul probleeme pole.

Milline on meeskonnas sisekliima?

Eks see on selline nii ja naa asi. Kui läheb hästi, siis on hea ja kui ei lähe hästi, siis enam nii hea pole. Aga üldiselt sisekliima üle kurta ei saa.

Kui me sinuga hooaja alguses vestlesime, siis ütlesid, et klubi pole hooaja eesmärke selgelt välja öelnud. Kas nüüd on selles osas olukord muutunud?

Ei ole. Nad ei taha meile endiselt mingeid lisapingeid peale panna. Minimaalne eesmärk ehk play-off hõigati välja, aga teatavasti süües kasvab isu. Ma olen täiesti kindel, et iga mees on oma peas mõelnud, et hooaja lõpus võiks midagi kaela saada, aga seda lihtsalt ei öelda välja. Oleme viimasel ajal saanud häid võite, aga ei taha südmustest ette rutata.

Kui koroona kõiki plaane sassi ei löö, peaks selle aasta septembris toimuma EM-finaalturniir, kuhu Eesti on ühe korraldajamaana pääsme juba taganud. Oled sa sellele juba ka mõelnud?

Kui ma sulle ausalt ütlen, siis ei ole. Kui vigastasin kõhulihast, hakkasin võtma päev korraga. Pole üldse mõelnud, mis koondisesuvest saab, vaid üritan igast päevast maksimumi kätte saada. Minu eesmärgiks on hetkel platsil mugav olemine üles leida. Et ikka oskan võrkpalli mängida.

Ning lõpetuseks: kas uueks hooajaks on plaanid juba tehtud? Sooviksid võimaluse korral Poolasse mängima jääda?

Rääkisin mänedžeriga ja ütlesin talle sellise lause, et hetkel on täiesti ükskõik, mis järgmisest hooajast saab. Praegu tahan korralikult jalgu alla saada. Nende lepingutega on kord nii, et võid mõelda üht, aga reaalsus võib olla teine, seega on veel vara midagi mõtlema hakata.

scroll to top