INTERVJUU | Tamar Nassar: Pärnu peab nii palju leegionäre palkama, sest Cretu teeb siinse liiga eestlastest tühjaks

credit24.eeAdvertisement
Tamar Nassar. | Foto: Pärnu VK

Pärnu Võrkpalliklubi vanimaks ja kogu liiga üheks kogenumaks mängijaks on saanud Võrust pärit temporündaja Tamar Nassar. Hea huumorisoonega mängumees andis Võrkpall24’le intervjuu, kus rääkis nii Pärnu meeskonna tänavuse kehva vormi põhjustest, Eesti võrkpallist laiemalt kui ka isikliku karjääri kõrghetkedest ja madalpunktidest.

33-aastane Nassar, kelle “erialaks” on välismängijate nimede eestistamine, oskas siinkirjutajat mitmel korral oma läbimõeldud ja huvitavate vastustega üllatada. Nii pole ka ime, et esialgu vaid Pärnu hetkevormi iseloomustamiseks ette võetud telefonikõnest sai taaskord pikem vestlus.

Tamar, Pärnu on tänavu kaotanud juba kolmele Läti klubile. Ole hea, selgita, millest meeskonna hooaja alguse kehv vorm võib olla tingitud?

Seal poleks vahet olnud, kas vastane olnuks Läti või Eesti klubi. Lätlased lihtsalt sattusid mängugraafikus ettepoole. Nagu Avo (Keel) juba ütles: meil hakkab kõik servi vastuvõtust pihta. Pole kindlat liidrit välja kujunenud ja kuuik ei tunne end tugevana. Väike värin või miski kriibib kuklas. Ma ei kahtle absoluutselt meeste osavuses. Tegu on psühholoogilise probleemiga. Meil on enamik mängijad noored, kes pole meeste seas harjunud veel vastutust kandma.

Sa pead silmas eelkõige Pärnu praegust vastuvõtuosakonda ehk Atvars Ozolinši, Ilja Kovalovit ja Silver Maari?

Just! Pealegi pole Pärnu meeskond kunagi nii umbkeelne olnud nagu praegu. Meil tekivad väljakul kõige lihtsamad kommunikatsiooniprobleemid. Mängijad pole oma lausetki veel lõpetanud, kui juba kõlab kohtuniku vile.

Kui palju muudab keelebarjäär sisekliima parandamist keerulisemaks?

Sisekliimat ei mõjuta see üldse, muide! Ilmar ja Pablo (just nii nimetab Nassar Ilja Kovalovit ja Chizoba Neves Atut – toim.) saavad mingil imemoel kõik jutud omavahel ära räägitud, olgugi et mõlemad oskavad inglise keelt mõne üksiku sõna. Sisekliima loomisel võidki kasvõi käte ja jalgadega asju seletada ja kõigil on lõbus, aga kui on vaja tööd teha ning kiiresti ja konkreetselt millestki rääkida, siis jääme hätta.

Ilja Kovalov ja Chizoba Neves Atu saavad omavahel suurepäraselt läbi, olgugi et kumbki inglise keelt sisuliselt ei räägi. | Foto: Pärnu VK

Üks kehva hooaja alguse põhjuseid on kindlasti olnud ka Taavet Leppiku puudumine. Tema tooks meeskonda vajalikku kindlust eelkõige just vastuvõtul, aga ka rünnakul.

Kindlasti. Ainsas mängus, mille ta tänavu kaasa on teinud, võitsime võõrsil Saaremaad. Selles mängus oli ka Ilmar (Ilja Kovalov) hoopis teise näoga kui ilma Taavita (Taavet Leppik). Ühe mehe õnnestumine mõjub ka teistele. Aga kui ühel tekib ebakindlus, siis hakkavad ka teised eksima. Tekib paanika. Okei, võib-olla paanika pole õige sõna. Aga mängupildi parandamisel oleks Taavil oluline roll.

Kuidas tal hetkel seis tervisega on?

Ta võttis angiini tõttu kaks-kolm nädalat antibiootikume, aga see tähendab, et ta on oma treenitusega tagasi augustikuus, kus kõike tuleb nullist alustada. Eile naasis ta treeningutele.

Kas Pärnu tänavusest hooaja algusest midagi head ka välja oleks võimalik tuua?

Ei saa midagi head öelda, sest pärast tuleb Ilmar (jätkuvalt Ilja Kovalov) jälle minu juurde ja ütleb, et ma ära tõlgiks. (Muigab.) Kuna ma ei saa teda liiga palju kiita, siis vahel ma lihtsalt valetan tõlkides natuke. Tegelikult on positiivne see, mis paberi peal vastu vaatab. Meil on tugev meeskond ja, mis kõige tähtsam, ma näen seal erinevalt eelmisest hooajast spordimehi (Nassar vihjab mullustele leedulastele, kelle tööeetika polnud just kiita – toim.). See on positiivne.

Kuhu on Pärnul praegusest olukorrast võimalik põhiturniiri lõpuks veel ronida?

Mina isiklikult ei pea põhiturniiri võitu selles osas üldse oluliseks. Kui saame mängida nii nagu oleme suutelised, siis pole vahet, kus ja kelle vastu peama hakkama üles ronima. Meeskond on oma võimekuse poolest nii hea, et pole vahet, kas kohtume veerandfinaalis põhiturniiri võitja või kaheksanda meeskonnaga.

Oled mänginud kohalikus liigas tänaseks 15 aastat. Kas mäletad selle aja jooksul nii põnevat seisu, kus tabeli üheksas võiks näiteks esimest heal päeval näpistada?

Kuidagi on sedasi välja kujunenud, jah, et ühte kindlat favoriiti ei oskaks praegu välja tuua. Mõne võistkonna mängijatel võib olla küll hüppevõime selline, et johhaidii, aga kui ta seda mängus ei realiseeri, on kasu vähe. Mina pole Läti klubisid ammu nii tugevana näinud. Pean silmas eelkõige just Riia Tehnikaülikooli. Viimati olid nad sellisel tasemel vahemikul 2005-2007.

Tuleme sinu enda juurde. Kas Tamar Nassar on hetkel karjääri parimas vormis?

Ei ole. Minu paremad päevad jäid 2016. aasta aprilli, kui finaalseeria teises mängus Tallinna Selveri vastu hüppeliigest vigastasin. Enne seda olin vormis ja hea. Mul läks kaua aega, kuni suutsin vigastusest välja tulla. Veel 2016. aasta sügisel oli hooaja algus raske. Seejärel tekkis seljavigastus ning Toomas (Toms Švans) ja Harri (Palmar) hakkasid pead tõstma.

Tamar Nassar. | Foto: volley.ee

Harri Palmar tegi sulle omamoodi teene, kui möödunud suvel Saaremaale siirdus.

Jah, seda küll. Ta avas selle käiguga mulle uuesti ukse põhikoosseisu. Aga jah, ma ei saa öelda, et ma oleksin hetkel parimas vormis, küll aga näen päris kõvasti vaeva, et tagasi vormi jõuaksin. Avo tõi Pärnusse Läti koondise füsioterapeaudi, kelle juhendamisel teen iga päev enne õhtust trenni tund-poolteist personaalseid harjutusi, et tervena püsida. Tahan rumalate vigastuste tekkimist vältida, sest need on mind nii palju viimastel aastatel kimbutanud.

Sa alustasid karjääri 2003. aastal Võrus ja siirdusid oma tänasesse koduklubisse 2010. aastal. Kui professionaalne sportlane oled sa selle aja jooksul olnud?

Eks ma ole ikka paras hunt kriimsilm olnud. Võru ajal tegin trenni töö kõrvalt. Pärnus olen olnud küll profisportlane ja teinud kaks korda päevas trenni, aga samas olen pidanud ka näiteks treeneriametit ja töötanud rannastaadionil. Olen teinud erinevaid projekte, aga kõik on kokkuvõttes alati sedasi tehtud saadud, et ühtegi trenni pole pidanud vahele jätma. Alles kaks-kolm viimast aastat olen aru saanud, et kui sa tahad midagi väga hästi teha, siis pole võimalik kahte jumalat teenida. Peab keskenduma ühele asjale.

Lugesin, et kaks aastat tagasi võitsid sa koos Mirko Metsaoruga konkursi „Ettevõtlik pärnakas“.

Jah, grillisime jaanipäeval maja taga liha, kui tekkis mõte, et hakkaksime tegelema taimekasvatuse automaatika väljaarendamisele kasvuhoonetes. Kaks päeva enne tähtaega saatsime idee ära ja konkursi käigus jõudsime nii kaugele, et suutsime võistluse seni vist kõige ühepoolsema žürii otsusega ära võita. Sealtmaalt on nii ideed kui tegevused järjest paisunud.

See ei saanud ometi juhuslikult juhtuda, et sa hakkasid sõbraga maja taga grillides taimekasvatuse automaatika väljaarendamisest rääkima!

See tuli niimoodi, et mu sõber kasvatab hetkel ise ühehektarisel maalapil tomateid. Talle on alati meeldinud mehaanika ja elektroonika, aga arvutiasjad peale ei hakka. Mind jällegi on alati huvitanud just see pool. Nii me pead kokku panimegi.

Aastate eest mängis Tamar Nassar sellises Pärnu meeskonnas. | Foto: volley.ee

Oled täna 33-aastane. Kas ja kui palju mõtled sa karjääri lõpetamisele?

Ma tahaksin sedasi oma karjääri lõpetada, et mind mäletatakse korraliku mängijana. Sooviksin lõpetada ise, mitte olude sunnil mõne vigastuse või muu taolise asja tõttu. Tegelen hetkel oma ettevõttele elu sissepuhumisega, et üleminek spordist tavaellu oleks võimalikult sujuv. Aga seda, millal see juhtub, ei oska ma veel öelda.

Oled mänginud Võrus ja Pärnus mitmete erinevate treenerite käe all. Oskad sa tuua välja ka oma lemmiku, kes sulle enim sobis?

Mul pole kunagi olnud treenerit, kellega poleks klappi olnud. Aigor Kaibald, Andrei Ojamets, Urmas Tali, Marko Mett, Avo Keel… Ma pole neist kellegagi vägikaigast vedanud. Nii nagu igal inimesel on oma nägu, nii on igal treeneril oma käekiri. Nad kõik on mulle midagi juurde andnud. Kes on füüsilist poolt arendanud ja kes on kahe kõrva vahel midagi korda aidanud teha. Nendeta poleks ma nii kaugele jõudnud.

Tänu oma vanusele oled Eesti võrkpalli uut tõusu näinud küllalt lähedalt kogu selle perioodi vältel, olgugi et koondist pole sa esindanud. Kuivõrd eriline see aeg on olnud?

Uus etapp, mis algas Gheorghe Cretu tulekuga, on kindlasti jätnud Eesti võrkpallile suure jälje. Põhjus, miks Pärnugi peab nii palju välismängijaid sisse ostma, seisneb ju selles, et Cretu teeb Eesti eestlastest tühjaks. Ta soovitab meie noori välismaal igale poole ja tänu sellele tekibki erinevatel meestel võimalus end mujal proovile panna. See on väga positiivne, sest edasi arenemiseks on vaja keskkonnavahetust. Seda pole küll ilus öelda, aga kui kaua sa siin Eestis keskpunktist 200 kilomeetri raadiuses siputada jõuad? Siin ei arene piisavalt. Välismaale minek on vältimatu, kui soovid areneda. See on minu arust vägev, et meie poisid teevad välismaal ilma.

Kas sul endal pole kunagi olnud võimalust võõrsile mängima asuda?

Mul on kogu karjääri jooksul olnud üks variant. See oli 2011. aastal, kui üks Valgevene klubi oli huvitatud. Mul oli tol hetkel põlvedega mingi väike jama ja ma polnud piisavalt julge, et pakkumist vastu võtta. See on ka ainus asi, mis on karjääris kripeldama jäänud. Oleksin tahtnud lihtsalt teada saada, kas ma oleks saanud hakkama või mitte. Kuna ma pole agentide kaudu kunagi end reklaaminud, siis rohkem variante pole ka tekkinud. Välismaal on raske klubidel miljardite inimeste seast leida üles see üks eestlane.

Kaks aastat tagasi võitis Tamar Nassar Pärnuga Eesti karika. | Foto: volley.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar