fbpx
Close

INTERVJUU | Panustamiseksperdist kommentaator Martin Kukk: jalgpallile panustatakse ka Eestis tuhandeid kordi rohkem kui võrkpallile

Martin Kukk koos vanema poja Lukase ja oma sportlikku armastuse ehk võrkpallidega. | Foto: erakogu

Eesti võrkpallimaastikule, täpsemalt Pärnumaale, on tekkinud viimastel aastatel uus meeldiv kommentaatorite-duo Martin Kukk – Tamar Nassar, mis heidab helivõngetega oma kuulajaskonna kodudesse parajal määral nii asjatundlikkust kui ka huumorit.

Kui Kukk ja Nassar talveõhtutel Pärnu spordihoones kommentaatorilaua taha istuvad ja klapid pähe panevad, pole stsenarist seekordse etenduse süžeega veel kohale jõudnud. Ja ei jõuagi, sest iga mäng ja iga geim on omamoodi ning seda, mida taustaks rääkima peab, ei saagi keegi ette kirjutada. Spordireportaaž on tegelikult improteater, kus, justkui spordiski, tuleb otsused vastu võtta sajandiksekundite jooksul. Ja vahel saab kommentaator juba sekundiga aru, et viimane sadade spordisõpradeni kostunud lause ei kukkunud välja sugugi nii, nagu soovinuks, kuid otsereportaažis vigadeparanduseks ruumi pole. See kõik teebki kommenteerimise nii huvitavaks ja nauditavaks väljakutseks.

Kui Nassari nimi pikemat tutvustamist ei vaja – tegu on endise temporündajaga, kes lõpetas karjääri 2019. aastal Pärnu kullavõiduga -, siis 33-aastase Kuke võrkpalliteest paljud suurt miskit ilmselt ei tea. Duo saab nüüd aga esmakordselt mikrofonide taga kokku ka väljaspool Pärnu spordihoonet, sest nädalavahetusel kommenteerivad just Kukk ja Nassar Postimehes Jõekääru Rannakeskuses toimuvat Valeri Maksimovi mälestusturniiri ning selle raames peetavat sõumängu ja King of The Court võistlust.

33-aastane Kukk töötab juba aastaid Coolbeti kihlveokontoris, ametinimetuseks tennisetiimi juht. Kuke esimeseks armastuseks on aga võrkpall ning seda, et kommentaatoriamet talle sobib, näitavad ilmekalt ka tema vastused värskes usutluses Võrkpall24’le.

Martin, millal ja kuidas sa kommenteerimise juurde jõudsid?

Esimest korda juba siis, kui kolisin Pärnust pealinna ja asusin TTÜ-sse õppima. See võis olla siis 2009. või 2010. aasta. Käisin TTÜ toonaseid mänge vaatamas ja sain ühel ülikooli peol tuttavaks toonase TTÜ volleklubi fännipresidendiga. Tema kutsuski mind.

Sa olid siis järelikult Eesti volleliiga veebi-otseülekannete sünni juures?

Just nii, neid ülekandeid hakkas tegema Tipikas TV (tänane Baltic Broadcasting, mille loomise taga on Taavi Lüütsepp – toim.).

Mulle tundub, et kui muus osas on tehnikamaailm selle 13-14 aasta jooksul meeletult arenenud, siis veebiülekandeid tehti siis ja tehakse ka nüüd minimaalsete vahendite, aga maksimaalse tulemusega.

Ma olen nõus. Kui alustasin kommenteerimist, oli TTÜ-s täpselt samamoodi nagu praegu – kommentaatorite kõrval seisis üks inimene, kes ise mängu filmis ja ka ülekande eetrisse jõudmiseks vajalikke nuppe vajutas. Kindlasti on ülekannete kvaliteet kõvasti selle aja jooksul tõusnud, aga mudel on sama. Ja see töötab.

Kui kaua sa TTÜ mänge kommenteerisid? Ma pean päris ausalt tunnistama, et mina sind sellest ajast veel ei mäleta.

(Muigab.) Kommenteerisin mänge nii kaua, kuni ülikoolis vastu pidasin. See tähendab, et umbes aastakese.

Ja kuidas sa kommenteerimise juurde tagasi jõudsid?

Pärast 10-aastast pausi leidis mu üles Pärnu mänedžer Reio Tilk. Ja nüüd olengi vist kaks või kolm hooaega uuesti kommenteerinud.

Mis sulle selle ameti puhul meeldib?

Mis siin salata, mulle hirmsasti meeldib rääkida asjadest ja oma arvamust avaldada. Vahel ei pruugi see küll kõigile meeldida, mida ütlen, aga mis teha – elu on selline.

Ja ükski kommentaator ei saa meeldida kõigile inimestele, sest maitsed on nii erinevad. Aga milline on su taust võrkpallurina?

Võrkpall on mu esimene eelistus olnud algusest peale. Läksin neljandas klassis Johannes Noormägi treeningutele. Ta oli tõeline vana kooli treener, kes rääkis, kuidas omal ajal olid asjad paremad kui praegu. Aga mina ütlen, et ta oli ikkagi väga hea treener, kes ütles, et kõik võrkpallurid peavad kõiki elemente oskama. Et ei saa kohe temporündajast temporündajat teha, vaid tuleb esmalt mitmekülgne põhi luua. (Tervitame siinkohal Johannes Noormägi, kes sai tänavu 88-aastaseks! – toim.)

Ja sa mängid siiani?

Olin sel aastal Neemeco meeskonna sidemängija rahvaliiga A-tugevusgrupis. Ühtegi trenni ma ei jõudnudki talvel, aga mängudel vahel käisin. Kukkusime veerandfinaalis välja ja jube valus oli! Pärnumaa meistrivõistlustel tulime Häädemeeste tiimiga aga hõbedale.

Aga tuleme tagasi kommenteerimise juurde. Paarimeheks on sul Tamar Nassar. Võrumaa mees, kes mõistab, kuidas hääd nalja teha ja kuidas hää nalja pääle ka naerda!

Oo, jaa, temaga on mul küll hästi läinud! Kui ma esimest korda Tamariga Pärnu mängu kommenteerisin, siis ei osanud midagi oodata. Ta oli hästi rahulik ja aeglase jutuga. Kolm punkti oli mängitud, aga Tamar seletas veel esimest punkti lahti. (Naerab.) Mõtlesin, et, pagan, Tamar, räägi ometi kiiremini! Aga õppisime seda ametit töö käigus ja koostöö hakkas üha paremini sujuma. Täna on Tamariga mängude tegemine puhas nauding. Klapime omavahel hästi.

Sa pole harrastajana küll Tamarile palli ette tõstma sattunud, aga kui see juhtuks, siis millise tõste sa sidemängijana Tamari poole teele saadaksid?

Ma arvan, et Tamar pole nii head tõstet enne saanudki!

Martin, sul sujub jutt hästi ka intervjuud andes. Aga räägime su naisest ka. Mida tema ütleb, kui nädalavahetusel jälle mõnd mängu kommenteerima lähed ja tema üksinda lastega koju jätad?

Mul on Tamariga vedanud, aga mul on ka naisega vedanud. Naine küsib vaid, kas tuleb pikk või lühike mäng, et saada aimu, millal ma naasta võiksin. Aga jah, ta teab, et sport on minu elu ja minu töö. Ta pole kunagi minu spordiasjadele vastu olnud.

Teie peres kasvab ka kaks väikest last. Kas nendest tulevad võrkpallurid?

Eks me laseme neil endil ikka valida, aga ma usun, et päris mööda neist võrkpall ei lähe. Kui Lukasest ja Patrikust tulevad jutukad mehed, siis võivad samamoodi kommenteerima sattuda. Aga äkki lähevad hoopis rannavollepaarina koos olümpiale!?

Enne veel, kui me rannavõrkpallini jõuame, siis räägime mõne sõna ka sinu põhitööst ehk spordiennustamisega seonduvast. Mida see tähendab, et sa juhid Coolbetis tennisetiimi? Mängite kõik kontoris tennist ja sina organiseerid, mis kell ja kes kellega mängima hakkab?

Mitte päris nii! Juhin tiimi, kes tegeleb tennise-koefitsentide panemisega.

Nüüd, mil Anett Kontaveit lõpetab karjääri ja ilmselt pole kaugel ka Kaia Kanepi sarnane otsus, hakkab tööl igav?

Oi, ei, seda kindlasti mitte. Kuna meie kliendibaas on põhiliselt väljaspool Eestit, siis Anett ja Kaia liiga palju meie igapäevatööd ei mõjuta.

Kõigil, kes Eestis mõnd võrkpallivõistkonda on vedanud või võrkpallivõistlust on korraldanud, teavad omast käest, kui keeruline on spordipanustamisega tegelevaid ettevõtteid punti saada. Põhjus on samuti kõigile teada: võrreldes jalgpalli ja ka näiteks korvpalliga on võrkpallile tehtavate panuste maht olematu. Kui suur see vahe on? Tuhat korda?

Ma ei oska täpseid numbreid öelda, aga, jah, kindlasti ennustatakse jalgpalli nii maailmas kui ka Eestis tuhandeid kordi rohkem kui võrkpalli. See vahe on ülisuur. Ja spordipanustamisega tegelevad ettevõtted ei paku Eestis ka eriti palju võrkpallimänge oma keskkonnas, kuna väikestest aladest teatakse vähe ja sinna koefitsentide loomisega tekitatakse endale riske. Üldiselt tahetakse aga riske ikkagi vältida või hajutada. Aga kuna Coolbetis töötan mina ja töötab veel üks võrkpalliga kursis olev inimene, siis pakume me võrkpallimänge ikkagi oluliselt rohkem kui keskmised teenusepakkujad. Meil on seisud võrkpalliga hästi.

Huvitav teema! Aga tuleme lõpetuseks veel rannavõrkpalli juurde, sest sõidate Tamariga nädalavahetusel Valeri Maksimovi mälestusturniiri kommenteerima ja rannavolles oma debüüti tegema. Kui palju sa liivavõrkpalli jälgid?

Tead, üha rohkem olen hakanud jälgima. Mul on Volleyball Wordis kasutaja, et MK-sarja jälgida. See on selline mäng, mis haarab üsna kergelt endaga kaasa. Ja ta on keskmisele pealtvaatajale lihtsamini arusaadav kui saalivõrkpall. (Intervjueerija on teadlik ka faktist, et Kukk sõitis mõne aasta eest suvel päris tihti Pärnust Kloogaranda vollevõistlustele osalema.)

Ja päris lõpetuseks: millised on su unistused kommentaatorina?

Ma ei pea veel ennast kommentaatorikski! Ma pean ennast inimeseks, kes teab võib-olla keskmisest rohkem võrkpallist ja kellele see ala pakub pinget. Ja kui saan veel rääkida sellest koos Tamariga, siis on super. Unistusi mul sel teel pole, aga olen pakkumistele alati avatud!

Nädalavahetusel toimuva Valeri Maksimovi mälestusturniiri kohta leiab rohkem infot Facebookist.

scroll to top