INTERVJUU | Väikese pausi järel võrkpalli juurde naasnud Mõnnakmäe: kõik mu treeningud on suunatud ühele eesmärgile

credit24.eeAdvertisement
Julija Mõnnakmäe naudib Tartu Ülikool/Bigbanki rünnakute dirigeerimist täiel rinnal, olgugi et koduse liiga tase on viimaste aastatega selgelt langenud. | Foto: SK Duo

Eesti võrkpallinaiskonna kapten Julija Mõnnakmäe naasis novembris paariaastase vahe järel mängima kodumaale. Õnnelike juhuste kokkulangemisel liitus sidemängija meie esiklubi Tartu Ülikool/Bigbankiga, kelle ridades pälvis ta debüütkuul juba ka parima mängija auhinna. Seljataha jäänud sügis polnud Mõnnakmäe jaoks aga sugugi nii roosiline, nagu tema ja ta lähedased lootsid.

28-aastane Mõnnakmäe on Eesti naiste võrkpallis sarnases staatuses nagu Kert Toobal meie rahvusmeeskonnas – asendajaid küll leidub, ent keegi pole vajalikul tasemel. Just seetõttu elas kogu siinne võrkpalliüldsus sügisel kaasa Mõnnakmäe karjääri jätkamisele. Kui novembri alguses saabus lõpuks uudis tema liitumisest Tartuga, langes asjaosalistel eesotsas koondise peatreeneri Andrei Ojametsaga kivi südamelt.

Mõnnakmäe tunnistab, et pärast kogu sügise TalTechi ja Saaremaa naiskonnaga koos treenimist oli keeruline äkitselt nende suurima konkurendi Tartuga liituda. Ometi teab ta, et tegu oli tol hetkel ainuõige sammuga.

Võrkpall24.ee võttis Mõnnakmäega ühendust pärast tartlannade kolmapäevast 3:0 võitu Kohila üle. Kohtumine oli heledapäisele mängujuhile eriline, sest ta naasis pika pausi järel oma endise klubi kodusaali.

Julija, sa pole Tartu naiskonnas veel ühte kuudki olnud, kuid teenisid juba koduse liiga novembri parima mängija tiitli. Oli see sulle üllatus?

Natuke üllatav oli küll. Olen väga tänulik inimestele, kes selle valiku tegid. See oli hea üllatus.

Tuleme kolmapäevase mängu juurde. Mis tunne oli Kohilasse oma vanasse kodusaali naasta?

Kahjuks pole Kohila naiskond enam see, mis ta minu ajal oli. Mul on väga kahju, et Eesti parimast klubist on saanud see, mis ta hetkel on. Eelmisel hooajal olid nad viimased, nüüd on viimased… Ka pealtvaatajaid oli mängul väga vähe.

Kas liiga üleüldine tase on paari aasta jooksul samuti langenud?

Jah, paraku küll. Ma mõtlesin just täna (kolmapäeval – toim.), et seitsmest meistriliiga naiskonnast näen vaid kolme, kes võiksid medalitele mängida. Tabeli esimeste ja viimaste vahe on lihtsalt sedavõrd suureks kärisenud, et tihti tead juba enne mängu, milliseks kujuneb tulemus. Mängijaid on vähemaks jäänud, väga paljud on lõpetanud. Ja kellel tase vähegi kannatab, läheb välismaale, kuna Eestis ei saa naised professionaalsel tasemel võrkpalli mängida. Ka Balti liiga tase on langenud.

Milline kogemus Tartu naiskonnaga liitumine sinu jaoks on olnud?

Olen Eestis varasemalt alati mänginud koondislastega koos, olgu siis Viljandis, Kohilas või kuskil mujal. Tartus polnud ma aga sisuliselt mitte kellegagi varem kokku puutunud. Vaid Ingrid Kiisk kuulus suvel koondisse.

Kuidas sind seda kõike arvestades vastu on võetud?

Äärmiselt hästi! (Muigab.) Kuna Tartusse siidumine toimus nii kiiresti – ma polnud varem kaalunud nendega liitumist -, olid isegi mitmed tüdrukud mind esimeses trennis nähes üllatunud. Aga edasi on kõik laabunud kenasti, tunnen, nagu ma oleks siin juba palju kauem kui ühe kuu olnud. Sisekliima on tõesti hea. Lihtsalt kokkumäng vajab veel harjutamist, kuna töötan kõigiga esimest korda.

Kui palju Tartu noorel naiskonnal sinu hinnangul potentsiaali on?

Kindlasti on. Meil on noori, kellelt oodatakse tulevikus palju. Selle nimel tehakse nii palju trenni, kui on kooli või töö kõrvalt võimalik. Ka Kristjan (Tartu peatreener Kristjan Kais – toim.) näeb palju vaeva, et tüdrukutest head mängijad sirguks.

Keda noortest välja võiks tuua?

Jade (Šadeiko) kindlasti, kui ta ikka saalivõrkpalli juurde jääb. Ta võib ju veel rannavõrkpalluri tee valida. Ka Ingrid (Kiisk), kes ei pääsenud juhuslikult suvel koondisse. Aga ma ei tahaks eraldi mängijaid nii väga välja tuua tegelikult, kuna olen nii vähe aega võistkonnas olnud.

Kas sina saad treeningutel vajaliku koormuse ja piisava kvaliteedi kätte?

Jah, ma arvan, et Eestis on see hetkel parim variant. Saan oma asjad tehtud. Vahel teen hommikuti ka Andreiga (Eesti naiskonna peatreener Andrei Ojamets – toim.) eratrenne, et pallitunnetuse ja puudete arvu kätte saaksin. Kõik mu treeningud on suunatud ühele eesmärgile: jaanuaris naiskonnaga EM-finaalturniirile jõuda.

Seega, väga halvas vormis sa hetkel pole?

(Muigab.) Seis pole kõige hullem, jah. Eks tegelikult näitavad muidugi saabuvad koondisemängud, mis vormis olen.

Kuivõrd keeruline seljataha jäänud sügis sinu jaoks oli? Liitusid Tartuga ju alles novembri alguses, mil hooaeg oli täies hoos.

Mängupaus venis ootamatult pikaks ka minu enda jaoks. Iga päev küsis keegi, miks ma ei mängi kuskil. Võrkpalliringkondades saadi põhjusest aru, aga just tavainimestes tekitas see küsimusi. Välismaalt lihtsalt ei tulnud sellist pakkumist, mida olnuks mõtet vastu võtta. Seda ei pruugita mõista, aga ka välismaal on pakkumisel ja pakkumisel vahe.

Kust üldse huvi tunti?

Kevadel uuriti Terville’ist, kus täna mängivad nii Kristiine Miilen, Kristel Moor, Natalja Bratuhhina-Pitou kui Eliise Hollas. Aga tol hetkel ei soovinud ma Prantsusmaa esiliigasse minna. Teadnuks ma, et lõpuks mängivad seal suisa neli eestlast, oleks ma tagantjärele vaadates ilmselt teisiti otsustanud. Tšehhist uuris üks päris hea klubi, samuti Belgiast ja Rootsist. Sügisel käis läbi ka üks Poola kõrgliigaklubi variant, aga kahjuks jäi seal diil ära, sest nad valisid lõpuks ühe USA sidemängija. Kuna Poolas on kõva tase ja mul on nendega head kogemused, oleksin sinna hetkegi mõtlemata läinud.

Ütlesid Tartuga liitudes, et ei tahaks võimaluse korral kohe kommentaare anda. Kas selle tingis tõsiasi, et olid kogu sügise treeninud TalTechi ja Saaremaaga?

Ma pigem ei tahtnud kommentaare anda, sest see oli ootamatu otsus minu endagi jaoks. Vajasin veidi aega sisseelamiseks. Tartu variant tekkis minu jaoks niivõrd õigel hetkel. Keegi ei osanud ju ennustada, et Liis Noormets saab vigastada ja neil on äkitselt uut sidemängijat vaja. Samal ajal olid nii TalTech kui Saaremaa täielikult komplekteeritud. Samuti oli mul koondist silmas pidades viimane aeg hakata kuskil võistlusmänge màngima.

Tegelikult kaalusid sa pärast koondisesuve ju isegi sportlaskarjääri lõpetamist.

Jah, olen juba pool aastat otsinud n-ö tavatööd (Mõnnakmäe on lõpetanud riigiteaduste erialal bakalaureuseõpingud – toim.). Tegin sügisel trenni tööotsingute kõrvalt ja tegelikult ootan siiani paarist kohast vastust.

Mis saab siis, kui Liis Noormets terveks saab?

Seda peab küsima Tartu klubi juhatuse käest. Minul on Tartuga kokkulepe, et esindan neid kuni koondiseperioodini ehk 23. detsembrini (just sel kuupäeval mängitakse ka karikafinaal – toim.). Seejärel vaatan edasi. Ma ei välista praegu ühtegi varianti.

Kas karjääri lõpetamise idee on veel päevakorras?

Ma ei usu, et ma päris ära lõpetan. Seda otsust oleks väga raske teha. See tähendaks, et mul peaks tekkima mingi väga hea tavatöö variant. Eks kõik sõltub ka sellest, kas me pääseme EM-ile või mitte. Kui pääseme, siis pole küsimustki – tuleb täiega edasi panna ja aktiivselt välisklubi otsima hakata. Jaanuaris on ka kergem välismaale pääseda, sest siis võetakse klubidesse rohkem leegionäre.

Kui alustasime intervjuud kohaliku liiga tasemest rääkides, siis lõpetuseks võib vist tõdeda, et meie koondis on viimaste aegade parimal tasemel.

Jaa, ma arvan sama! Nii paljud Eesti naised on välismaal. See on tõstnud ka koondise taset. Ootan suure huviga jaanuarikuiseid mänge Rootsi ja Soomega.

Julija Mõnnakmäe ja Tartu Ülikool/Bigbanki peatreener Kristjan Kais. | Foto: SK Duo

Jaga postitust

Lisa kommentaar