fbpx
Close

INTERVJUU | Cedric Enard: leidsin Pevkuriga peetud vestluse jooksul, et ma ei soovi jätkata Eesti koondise juhendamist

Karl Rinaldo
Cedric Enard ja Eesti rahvusmeeskond kodusel EM-il. | Fotod: Siim Semiskar/CEV

Eesti rahvusmeeskond alustab sel kevadel koostööd kolmanda järjestikuse välistreeneriga. Ent enne veel, kui Fabio Soli (42) ja Itaalia kööki tundma õppima asume, on paslik vaadata tagasi eelmisele kahele aastale prantslasest lootsi Cedric Enardi (45) silmade ja sõnade läbi.

Vahetult enne oma teist suve Eesti koondise eesotsas Berliiniga taas Saksamaa meistriks kroonitud Enard teenis meie meeskonnaga Euroopa Kuldliigas pronksi ega suutnud meeletut kodupubliku tuge pakkunud EM-finaalturniiril enamat ühest võidust ja D-alagrupi viimasest kohast. Mõlemas võistlussarjas oli Eestil šanss teha mitmete põhimängijate puudumisest hoolimata oluliselt parem tulemus, kuid kõige tähtsamad punktid läksid ikka ja jälle vastastele.

Enard tunnistab intervjuus Võrkpall24’le, et kaks aastat Eesti koondise eesotsas polnud kerged, sest meeskonnas tekkisid sisepinged, mis viisid lõpuks ka koostöö katkemiseni. Samas rõhutab ta, et ei soovi usutluse kaudu maalida võrkpallisõpradele nukrat pilti, sest jääb kokkuvõttes mäletama Eestit ja eestlasi hea sõnaga.

Cedric, ole hea, võta esmalt ise kokku kaheaastane periood Eesti rahvusmeeskonnas.

See oli segu kõigest. Kui me räägime võrkpallist, siis on märksõnaks frustratsioon. Esimesel suvel pidime hakka saama ametlike võistlusteta ja teisel suvel tulime küll Euroopa Kuldliigas pronksile, kuid võitlesime mitmete põhimängijate vigastustega ega suutnud seetõttu oma eesmärkideni jõuda. Mind segasid enim just vigastused. Juba Kuldliigas pidime hakkama saama Eesti parima võrkpalluri Robert Tähe ja koondise liidri Kert Toobalita. Ja see vigastusi puudutav teema on pikk. Kõige kohutavam oli koduse EM-i avamäng, kus lisaks juba varem viga saanud Tähele ja Toobalile langesid rivist ka Märt Tammearu ja Karli Allik.

Mul on kõige enam sellest kahju, et mul polnud nende kahe aasta jooksul kordagi võimalust juhendada parimas koosseisus Eesti koondist. Meil oli alati mitu tähtsat lüli puudu. Aga ma soovin siinkohal rõhutada, et kokkuvõttes oli see kaks aastat igal juhul positiivne kogemus. Töötasin ja tutvusin Eestis väga paljude väga heade inimestega.

Millest siis ikkagi need vigastused tekkisid? Kas osade mängijatega mindi suvel füüsilist ettevalmistust tehes üle piiri?

Ei, mina seda ei arva. Tean, et ka mõned mängijad on kurtnud suvise ettevalmistuse üle. Jah, kindlasti oli see üks osa probleemist, aga ma ei tahaks öelda, et kõik vigastused olid tingitud üksnes ettevalmistusperioodist. Seda on kerge meile ette heita, et ettevalmistusel pingutati üle ja kõik vigastused olid selle süü. Aga me peame aru saama, et uuel üldfüüsise ettevalmistuse treeneril (Andres Esper) oli keeruline võistkonna juurde tulla, sest mängijad olid harjunud Mirko Fasini käekirjaga. Ja vigastused ei tekkinud ainult meie ettevalmistuse ajal, osad mured olid juba varasemast.

Kes sind Eesti koondisest kahe aasta jooksul enim üllatas?

Kas just üllatas, aga ma sain kinnitust, et Olku (Oliver Venno) on jätkuvalt väga hea mängija. Ta näitas läbi möödunud suve täiesti uskumatut taset! Tal on oma stiil, aga ta oli kogu aeg olemas ja aitamas. Samuti oli mul hea meel näha noori peale tulemas, sest nemad on selle koondise tulevik. Ma võin öelda, et Eesti koondise noormängijad on motiveeritud ja töötavad kõvasti. Nüüd peavad nad lihtsalt kogemusi saama. Näiteks meie nurgaründajad ja sidemängijad – selles seltskonnas on mitu head mängijat. Ja mõlemal positsioonil on vaja heaks mängumeheks sirgumisel rohkelt kogemusi.

Oliver Venno oli läbi suve Eesti koondise rünnakuliider. | Foto: Siim Semiskar/CEV

Meie võrdlemisi noored sidemängijad Robert Viiber ja Renet Vanker said EM-i eel, ajal ja järel palju tähelepanu. Ja eks nende esitused kõikusid ka. Kas sa arvad, et mõlemal mängijal jäid paremad esitused kogemuste taha?

Neil polnud tõesti kerge suvi ja EM-finaalturniir, aga nad andsid endast parima. Mulle meeldis, milline oli nende hoiak ja tööeetika. Aga kui vanad on Renet ja Robert? Üks on 23 ja teine 24. Sidemängijad hakkavad reeglina end platsil mugavalt tundma umbes 27-28aastasena. Me peame olema selliste mängijatega kannatlikud, sest Kert ei mängi enam kümne aasta pärast. Või mängib? Ma elan talle kaasa ja loodan, et tema karjäär ei lõpe veel niipea ära, sest ta on jätkuvalt väga heal tasemel mängija.

Renet peab muutma üht asja. Ta peab olema enesekindlam. Ma mõistan, et see pole kerge, aga mul on üks hea näide: Prantsusmaa koondislane Antoine Brizard. Juhendasin teda Toulouse’is, kui ta oli napilt üle 20 aasta vana. Mäletan, et kui ta esimesi kordi algkoosseisu pääses, oli ta väljakul täiesti puntras. Ja tänaseks on sellest samast mehest saanud üks paremaid sidemängijaid maailmas. Ma ei väida, et Renetist saab varsti maailma parim sidemängija, aga ma ütlen, et teda ja Kert Toobalit ei saa võrrelda. Ka Kert polnud 23-aastasena selline sidemängija, nagu ta on täna. See on huvitav, et keegi üldse tahab võrrelda niivõrd erinevas eas sidemängijaid. See on võimatu. Renet peab veel nii sisemiselt kui ka väliselt kasvama. Hetkega ei muutu sellisel positsioonil midagi.

Kert Toobal oli esmakordselt Eesti koondise EM-finaalturniiride ajaloos meeskonnale abiks vaid vaimse toega. | Foto: Siim Semiskar/CEV

Mainisid, et sidemängija positsiooni kõrval valmistas sulle heameelt ka meie nurgaründajate tase. Kas see on hetkel meie suurima valiku ja tulevikupotentsiaaliga positsioon koondises?

Jah, ma arvan küll sedasi. Robi on meeskonna suur täht ja mind tegi väga kurvaks, et ta ei saanud üheski ametlikus mängus meid kahe aasta jooksul aidata. Aga õnneks tulevad peale uued mängijad. Märt Tammearu, Albert Hurt ja Karli Allik – see on äge trio! Karli sai EM-il küll raske vigastuse, kuid ta on tõsine võitleja ja tuleb kindlasti tagasi. Selliste mängijate kasvamist on huvitav vaadata. Mulle pakub suurt huvi, kuidas nad edasi lähevad.

Eesti võrkpalliliit otsustas sinuga pärast ebaõnnestunud EM-i koostöö lõpetada. Milliseid tundeid see tekitas?

(Mõtleb pikalt.) See on okei… Minu mitte jätkamine sai sisuliselt kindlaks juba pärast seda, kui Hanno Pevkur talve hakul Berliinis käis. Ma ei soovi minna detailidesse, aga see kohtumine oli mitmel põhjusel omanäoline. Kuulsin, kui inetult olid mõned käitunud. Mõnes koondise seest tulnud kommentaaris polnud austust. Ja tean, et nende sõnade autoritel oli Hanno otsusele tugev mõju. Ütlesin tollel kohtumisel Hannole vaid nii palju, et tegin suure otsuse, kui otsustasin Prantsusmaa koondise juurest enne olümpiat lahkuda. Soovisin Eesti koondist ja siinseid noori arendada. Aga tean, et mõned mängijad olid frustreeritud, et nad ei mänginud minu käe all nii palju, nagu oleksid soovinud. Leidsin Hannoga peetud vestluse jooksul, et ma ei soovi jätkata, sest ühed mängijad on minu taga ja teised mitte. Kui edasi võinuks minna, siis ainult üheskoos. Aga ma nägin tegelikult juba nende kahe aasta jooksul ka võistkonna sees, et oli neid, kes üritasid vastu võidelda. Paraku on elu selline.

Ent ma ei tahaks liiga negatiivsena kõlada taolises koondiseaega kokku võtvas intervjuus. Nagu ütlesin, õnnestus mul kohtuda väga paljude suurepäraste inimestega. Võtame kasvõi Robin Ristmäe, kes oli alati koondise jaoks olemas ja mängis nii hästi korraldatud EM-finaalturniiril võtmerolli. Ja mul oli treeneritetiimis väga hea läbisaamine nii Olla (Oliver Lüütsepp) kui ka Loiciga (Geiler). Need kaks abimeest olid lojaalsed ja aitasid alati. Ka Mirko Fasini ja Meribel Saar väärivad üksnes kiitust. Ma jään jälgima paljude Eesti koondise mängijate edasist karjääri suure huviga.

Cedric Enard, Oliver Lüütsepp, Robin Ristmäe ja Loic Geiler. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Ka koondise statistik Alar Rikberg on öelnud, et kehvasti alanud EM-il tekkisid koondises eriarvamused. Kas see on suurearvulises võistkonnas paratamatu ja käib asja juurde, kui tegu on suurturniiriga ja kaalul on palju?

Jah, eriarvamused on normaalne protsessi osa. Aga selle juures on oluline pidada meeles, et võistkond peab jätkama ikkagi ühiselt sama eesmärgi poole tüürimist. Ja inimesed peavad ajama oma asju võistkonna sees ausalt.

Mainisid, et sa jääd Eesti koondise mängijatele pöialt hoidma ka tulevikus. Kas võib juhtuda, et mõni eestlane mängib tulevikus sinu käe all mõnes klubis?

Tead, see oli veidi naljakas, et Hanno või alaliit – ma ei teagi, kumb – oli frustreeritud, et ma ei võtnud Andri Aganitsa Berliinis oma meeskonda. Pagan, ma olin siiski Eesti koondise peatreener! Berliinis on aga eraldi palgatud mänedžer, kes ehitab võistkonda. Minu ülesanne Eesti koondises oli töötada Eesti mängijatega suvel ja anda endast parim. Muidugi, kui mul olnuks võimalik tuua Berliini keegi Eesti koondislane, kes sobinuks võistkonda tol hetkel hästi, siis see võinuks tulla kõne alla, sest ma tundsin Eesti mängijaid nii nende oskuste kui ka iseloomu poolest.

Aga kui vastata küsimusele, siis ma ei välista seda võimalust. Miks mitte ühel päeval! Üleüldse võin öelda, et mängijatest 90-95 protsenti jätsid mulle ka inimlikul tasandil väga hea mulje. Vaid mõned inimesed ja mõned kommentaarid jäid negatiivsele poolele, aga ma püüan end mitte lasta sellest heidutada.

Cedric Enard ja Eesti koondise poolehoidjad. | Foto: Siim Semiskar/CEV

Kas sa oled pärast ametist lahkumist ka mõne Eesti koondislasega suhelnud?

Jah, mõnega olen rääkinud. Hindan seda kõrgelt, kui keegi ise ühendust võtab ja tänab. Rääkisin oma lähedasemate inimestega. Ja nüüd läheb elu edasi.

Mind huvitab ka sinu kui Kesk-Euroopast pärit inimese üleüldine hinnang Eestile. Kas sa tulid siia selle arvamusega, et tegu on endise Nõukogude liidu osaga, kus elu on hoopis teistsugune kui läänes?

(Naerab.) See on tõepoolest nii, et kui Eesti tuli esialgu jutuks, siis mu automaatne mõte oli see, et tegu on endise Nõukogude liidu osaga. Aga ei… Eesti on suurepärane riik ning teie inimesed on head ja avatud. Ja need fännid! Nad on täiesti hullud! Teadsin juba enne, et fännidega on Eestis lood head, sest Hanno ütles kohe, et Eesti on võrkpallimaa. Ja see osutuski tõeks. Tundsin EM-il kodupubliku tuge kogu turniiri vältel, kuigi see oli algusest peale üks ütlemata keeruline periood koondise jaoks.

Mida sa võrkpallisõpradele veel öelda tahaksid?

Jätkake täpselt samamoodi, sest te olete imelised! Sellest ongi mul enim kahju, et ma ei saanud taoliste fännide ees parima meeskonnaga mängida ja näidata, milleks Eesti koondis tegelikult võimeline on.

Lõpetuseks, oled tänaseks juba sõlminud lepingu Horvaatia koondisega, kellele Eesti viimatisel EM-il mäletatavasti napilt kaotas. Millal ja kuidas horvaadid sinu radalile sattusid?

Jäin pärast suve Eesti koondise osas ootele, sest Hanno ütles, et küsib meeskonna seest tagasisidet ja uurib, kas nad oleksid minuga jätkamisest huvitatud. Kulus tükk aega, kuni Hanno lõpuks Berliini saabus ja erinevad kommentaarid ilmsiks tulid. Siis oli tuleviku osas asi selge. Tunne polnud enam see, nagu ta oli enne. Horvaatiast võeti minuga ühendust detsembri lõpus. Nad tunnevad mind kui treenerit ning soovisid senisest rohkem ja tõsisemalt tipptasemel konkurentsis olla. Samuti on nende jaoks oluline töö noorte mängijatega. Nad kaalusid senise juhendaja Emanuele Zanini väljavahetamist. Asusime läbirääkimistesse ja jõudsime kokkuleppele.

scroll to top