Võtsime seekordseks ohvriks elupõlise pärnaka Taavet Leppiku, kes tavaliselt jookseb esimesena pärast mängu riietusruumi või peidab ennast ära, et ei peaks mõnele ajakirjanikule intervjuud andma. Seekord oli Taavet aga nii lahke, et meil avanes võimalus teda lausa pikemalt pinnida ja natukene paremini tundma õppida.
1. Taavet, alustame täiesti algusest. Paljud võib-olla ei teagi, et sa alustasid võrkpalli mängimist üsna hilja ja noorteklasse mängisid alates U20 vanusest. Vaatamata sellele on sul üsna hea tehnika. Räägi, kuidas võrkpall su ellu üldse tuli, kes oli su esimene treener ja millal sai sinust täieõiguslik Pärnu Võrkpalliklubi meeste võistkonna liige? Millega sa enne võrkpalli leidmist tegelesid?
Esimesed kokkupuuted võrkpalliga tekkisid kuskil siis, kui ma olin 12-aastane, aga see oli selline toksimine, kui sai isaga trennides kaasas käidud ja niisama palli lõhutud. Selle nii-öelda päris võrkpalliga alustasin siis, kui tulin Pärnusse trenni ja kuna kuulusin vanuselt juba A-klassi, siis võib öelda, et üsna hilja, jah.
Esimene treener oli mul Häädemeestel Lauri Lepik, kelle all sai vaikselt trenni tegema hakatud. Peale pikka koolipäeva läksin kella kolmest trenni, siis korra kodust läbi, väike söök ja uuesti saali tagasi, kas siis meeste kossu- või võrgutrenni. Pärnusse sattusin ma sõbra Heiki Hundi kaudu 2011. aastal, kes tol ajal käis juba Pärnus trennis ja kutsus mind ka, et tule proovi. Ise arvasin, et oskused ei kannata minna, aga pärast paari trenni öeldi, et ole mees ja hakka esindusmeeskonna trennides käima.
Enne võrkpalli kasuks otsustamist sai Häädemeestel ikka kõike tehtud – võrkpalli, korvpalli, jalgpalli. Võrkpalli juurde jäin lihtsalt sellepärast, et seal oli trennilisi kõige rohkem. Poleks eriti vahet olnud, millise ala peale jään, läbi oleks ilmselt löönud ikka (vähemalt omaarust).
2. Päris paljud võrkpallurid käivad suvel discgolfi mängimas. Sa oleksid sellel aastal peaaegu Eesti harrastajate meistrikad ära võitnud, kui viimasel päeval poleks väristama hakanud. Miks ja millal sa discgolfi mängima hakkasid? Mis on su lemmikrajad? Kuhu tahaksid jõuda ja kas sul on ka eeskujusid? Palju sa võrkpallihooaja sees mängimas jõuad käia? Kas ühel päeval riputad ketsid varna ja tõmbad kettakoti selga?
Esimest korda proovisin discgolfi Pärnu VK-ga Jõulumäel laagris olles, aga ausalt öeldes ei arvanud sellest mängust midagi, sest ketas ei teinud mingi valemiga koostööd ja lendas sinna, kuhu jumal juhatas. Pärast seda kuskil kolm aastat ma kindlasti ketast enam kätte ei võtnud, aga siis proovisin 2018. aasta suvel sõpradega koos uuesti ja vaatasin Youtube’ist, et teistel ketas lendab – miks ta mul siis ei peaks. Võtsin siis Paul McBethi (hetkel maailma TOP1 mängija – toim.) videod ette ja hakkasin teda imiteerima. Kui ketta juba õigesti lendama sai, siis ega enam metsast eemale ei saanud.
Lemmikrajad on kindlasti Jõulumäe metsade vahel, kuna seal on omajagu nikerdamist ja saab paljusid mänguelemente proovida. Eestis on eeskujud ikka meie ala parimad Silver Lätt ja Albert Tamm ning hea sõber Marthen Tasalain, kes hetkel talvel harjutab kõvasti, et suvel minu käest jälle pähe saada.
Võrkpallihooaja sees ma ei käi üldse mängimas, sest pole külmaga eriline mängumees (mitte et sooja ilmaga oleks). Nii et kuskil 7 kuud on kindlasti discist pausi. Discgolf on mul pigem ikka selline vabaaja fun tegevus – mis seal kodus ikka suvel passida, kui saab minna kettaid korvi (loe: vastu puid) loopima. Lisaks on see hea vaheldus võistkonnaalale, sest kõik sõltub sinust endast. Arvan, et kui seda täie tõsidusega võtaksin, siis võib-olla isegi saaks minust asja.
3. Sa oled terve oma elu Pärnus mänginud, pärit oled aga Häädemeestelt, kus väidetavalt pidid hääd mehed olema. Miks sa oled nii pikalt kodukohta püsima jäänud? Kas ükski teine klubi ei ole teinud ahvatlevat pakkumist või oled jäänud teadlikult turvalisse keskkonda, kus tead-tunned kõiki? Kui palju naudid sa suvepealinna mõnusid – peesitad rannas, käid Steffanis pitsat söömas, mängid õhtuti rannavollet? Või pigem sulle meeldib ringi reisida/kodus Häädemeestel olla? Mida sa peale spordikarjääri lõppu edasi teha soovid?
Eks siin ole põhjuseid mitmeid. Omal ajal, kui noor sai oldud, siis oli mingeid variante, aga siis oli Pärnuga kehtiv leping. Eestist pole kuskilt pakkumisi tehtud ning Pärnu pole üldse halb koht mängimiseks ja arenemiseks. Nüüd, koroona ajal, olid ka mingid pakkumised, aga need tõesti ei ahvatlenud.
Suvisel ajal siin Pärnu vahel eriti ei liigu, pigem ikka Häädemeestel ja disci-rajal. Ilmselt suurem osa suvest möödubki Jõulumäe metsas.
Võtan päeva (võib-olla kaks) korraga, nii et ausalt öeldes ei tea veel, mis pärast karjääri lõppu saab.
4. Scrollisime veidi Facebookis ringi ja leidsime, et paar aastat tagasi oled öelnud, et su lemmikfilm on “Titanic” ja lemmiknäitleja Arnold Schwarzenegger. Kas Titanicut vaadates nutad ka? Oled sa suur filmide-sarjade vaataja? Missugune on Taavet Leppiku Netflixi watchlist? Mida sulle muidu vabal ajal ja trennide vahel teha meeldib? Pelad mingeid arvutimänge või Playstationit ka?
See film ja näitleja olid naljaviluks puusalt pandud vastused, aga “Titanicut” vaadates võtab ikka silma märjaks, päris dead inside ma veel ei ole. Ma olen vaadanud otsast lõpuni sarja “Sõbrad” umbes-täpselt 5-6 korda. Mingi hetk tuli “Suure paugu teooria” ka vahele ja sai see ka läbi vaadatud.
Netflixi kasutajat ma ei oma, kuna miks maksta ärimeestele, kui internetist saab asjad ka tasuta kätte.
Ma olen rohkem arvuti kui konsoolide mees. Trennide vahel ma väga ei tegele mängimisega, aga vabadel päevadel ikka sõpradega väikese pela teeme.
5. Last but not least. Meie hüpotees on, et kui võrrelda füüsilise ettevalmistuse treeneri Tarmo Tiitsi kaht hoolealust – Taavet Leppikut ja Ott Tänakut -, siis kõrgemale hüppaks siiski meie praegune intervjueeritav. On aeg lõpuks paljastada sinu kõige paremini hoitud saladus: kuidas sa nii kõrgele hüppad? Teed sa selle jaoks mingeid spetsiaalseid harjutusi või on sul lihtsalt geenidega vedanud? Kui treener Tiits teiste meeste hüppevõimet treenib, siis kas sina saad sel ajal puhkepäeva?
See hüpe tuli looduse poolt kaasa. Mingist vanusest, kui korvpallirõnga juba ära katsusin, kippus ikka kõvaks dunk show-ks minema ja sealt ta edasi läks. Aga et seda hüpet mitmetunniste trennide ja mängude jooksul samal tasemel hoida, siis saab ikka jõusaalis kükitatud nii, nagu kästakse.
Ei, Tarmo siin meestele erandeid ei tee. Pole siin nii kõvasid mehi, kes võiks endale puhkepäeva lubada.
