Mängujärgne eepos | Kert Toobal: mängijate emotsionaalsuses on vahed nii suured, et sünergia ei toimi

Kert Toobal pärast eilset mängu. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti rahvusmeeskonna kapteni Kert Toobali (40) sõnul on selge, et meie koondises tuleb teha muudatusi. Ent milliseid, seda ei oska ka tema veel öelda.

Eesti koondis minetas EM-finaalturniiril edasipääsuvõimalused eile, kui kaotas Amsterdamis 1:3 Hollandile. Toobal andis esmalt kaamerate ees nii ETV-le kui ka Postimehele n-ö emotsiooni-intervjuud, pärast mida saabus juba maha rahunenuna Maarjamaa kirjutava pressi juurde, et pikemalt sel ja eelnevatel päevadel juhtunu kokku võtta.

Kas taoliseid jutuajamisi saab üldse intervjuuks nimetada? Toobal ei suhtu ajakirjanikesse nagu vastastesse, vaid võtab neid justkui omasid, kes kuuluvad meeskonna edulugude ja ebaõnnestumiste juurde. Sidemängija räägib meediaga alati nii, nagu asjad on, sest tal pole midagi varjata ega karta.

Seekordne intervjuu kujuneb aga umbes kümme korda pikemaks kui tavalised mängujärgsed usutlused. Tundub, et ka Toobalil endal on juttu hea ajada, sest nii saab ta viimaste päevade jooksul pähe kogunenud mõtted lõpuks vabaks lasta. Kapten on intervjuud andes rahulik, kuid tema sõnadest saab aru, kui palju kaotused teda ennast erinevaid küsimusi on pannud küsima. Et intervjuud annab halli habemega mees, kes arutleb pikalt ja laialt Eesti (võrkpallikoondise) mineviku, oleviku ja tuleviku üle, nimetagem seekordset vestlust omamoodi spordieeposeks. Loodame, et lugejad ei pahanda!

Karl Rinaldo (Võrkpall24): Tervitused!

(Lööb plaksu.) No tsau! (Naljatleb.) Sind ma polegi näinud siin EM-il veel. Kas sa tööd ka üldse teed!?

Liituvad teised Eesti ajakirjanikud Mariel Gregor, Andres Vaher, Mirko Känd ja Karl Juhkami.

Rinaldo: Ole hea, võta esmalt ise tänane mäng kokku.

Mulle see meeldis, et meeskond ikkagi läks ja mängis suure hooga. Oli teada, et Hollandi diagonaal (Nimir Abdel-Aziz) saab palju tõsteid, ründab palju ja lööb oma ässad ära. Võib-olla planeeriva serviga pidanuks me paremini hakkama saama. Seal jäime kahjuks igas geimis kolm-neli korda jänni. Ja seda vahet oli tasa mängida raske.

Eks need selle aasta Hollandi mängud ole niikuinii olnud närvilised. Siin on tekkinud põhimõttelised vastasseisud, mis iga kord avalduvad, kui seis läheb pingeliseks. Meie ei suutnud külma peal hoida, nemad samuti mitte. Paar kohtuniku asja juurde ja kokku tulebki selline suur virr-varr. Neljandas geimis oli ka juba selline meelega tekitatud provokatsioon, et hoogu hollandlastel maha võtta ja…

Vestlusse sekkub heas tujus Rait Rikberg, kes on oma intervjuud juba ära andnud, tuleb Toobali kõrvale ja ütleb: “Ma tahan ka ühe korra elus kuulata, mida Kert räägib. Ära nüüd kokuta, räägi rahulikult!” Toobal vastab muiates: “Ma ei saa ju! Sa tuled ja soperdad ära.”

Hollandil olid asjad ikkagi kontrolli all. Nad suutsid rahu säilitada paremini. Meil oli mingitel hetkedel silme ees must. Näiteks teise geimi lõpp… See on see, mida me peame vältima. Kui me tahame hästi mängida, siis peame selliseid asju vältima. Me oleme selle närvilisusega saanud nii palju kordi piki päid. Peame õppima sellest, muidu ongi raske. Varem ei peljanud me geimilõppe.

Ebakindlus tuleb sellest, et me oleme võrreldes varasemate aastatega servijoone taga ebakindlamad. Just see, kui meil on viga ees. Vahe kõva servi ja kontrollitud servi vahel on liiga suur. Vigu on palju ja need tulevad järjest. Kui üks mees teeb vea, siis teine lööb jõle kindla servi või eksib samuti. Ja see tekitab meeskonnas sellist halba aurat või närvilisust. Varem lõi kolmest mehest üks alati väga hea servi ja üks pani taktikaliselt kavala servi. See servivärk on see, mis mind ennast sööb ja närib päris palju. Puudub balanss.

Andres Vaher (Postimees): Neli mängu, neli kaotust, geimid 2-12. Oleks sa midagi sellist osanud halvemates unenägudes näha ja karta?

Rikberg kuulab ja ütleb pahaselt: “See on nii rumal jutt… Ma lähen ära.” (Lahkub.)

Eks mul muidugi on… Ma pole ka mingi paadunud optimist, kes käib kogu aeg ringi, rõngad silme ees. Kui me võtame viimased sõprusmängud, siis oli kõik kontrolli all. Aga meil on olnud selliseid treeninguid, kus see närvilisus ja kõik muu lööb välja. Need on treeningud, mis on näha ainult mängijatele. Ja ma tean, et see ei mõju meile hästi. Seda on ka varem olnud, aga mitte nii palju.

Kuid treeningmängud sisendasid mulle pigem kindlust, kõik toimis ja olime rahulikud. Tekkis rütm. Aga eks need probleemid hakkavadki tekkima siis, kui läheb raskeks. Ja kui rahulikkust ei suuda hoida, siis lähevad asjad allamäge. Praegu on seis selline, et me ei suutnud oma eesmärki täita. Keegi ju pole üritanud end välja vabandada. Kõigile oli teada, et kui me ei saa alagrupist edasi – ükskõik kas napilt või mitte -, siis oleme ebaõnnestunud. Et aga seis päris selline on… Holland Hollandiks. Oli teada, et ta on kodus väga tugev, olgugi et täna, siin ja sellel hetkel me mängisime nagu kodus. See on nii ulme. Mäng mänguks, aga tõesti – need inimesed… See on super.

Kert Toobal koondisekaaslastega. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Vaher: Kuidas sa selle meeskonna tulevikku näed?

Tulevik… Tulevik nagu tulevik ikka. Mida me teha saame? Me saame treenerit vahetada. Mängijad on meil need, kes on. Kes lõpetab, see lõpetab – see on teine teema.

Vaher: Kes muidu lõpetab?

Ma mõtlen, et kui keegi lõpetab. See ongi see, et me saame vahetada põhimõtteliselt ainult treenerit. Võib-olla läheme uuele hooajale vastu ja jääb sama treener. Ja kõik läheb rütmi. Aga see on see, et mingisugused tasakaalud mängijate vahel on võib-olla võrreldes eelmiste aastatega erinevad. Meil on mõned mängijad, kes nõuavad iseendalt rohkem, on närvilised, vihastavad rohkem. Ja siis on liiga palju neid mehi, kellel pole üldse emotsioone. Nad on vaiksed, vahet pole, kas nad mängivad hästi või halvasti, teevad lollusi või mitte. Nad lihtsalt on. Ja need käärid on mängijate vahel nii suured, et sünergia ei toimi. Varem oli asi võib-olla rohkem tasakaalus.  See on tore teooria muidugi, aga olen selle peale ise lihtsalt palju mõelnud.

Kokkuvõttes on meil Eestis need mehed, kes on. Palju te oskate öelda neid mehi, kes on paremad ja võiksid juurde tulla?

Vaher: O. V.

Noh, selles mõttes… See on täpselt samamoodi. Martti Juhkami tuli tagasi. Prooviti. Kõik on nagu… (Mõtleb.) Oliver Venno. Te kõik teate seda lugu. See oli treenerite otsus ja kõik. Siin polegi midagi. Meie võime omavahel siin rääkida ja mängijad võivad rääkida, aga nii lihtsalt on. Ma ei tea, kas te tahate päid või midagi muud saada, aga fakt on see, et eesmärk, mille me endale panime, ei täitunud. Kes vastutavad? Kõik! Kogu staff ja mängijad. Kogu meeskond. Kui mina mõtlen selle ettevalmistuse peale, mis me tegime, siis kõik sujus. Mul pole ühtegi etteheidet ühelegi mängijale. Okei, need vigastused. Tõesti, neid pole varem nii palju olnud. Aga see on üks osa spordist. Meil oli siiani vigastusi olnud vähem, aga tänavu oli rohkem. Ja võib-olla seepärast me ei osanudki nendega toime tulla. Pidanuks ehk kuidagi paremini reageerima. Kõik asjad sattusid kuidagi kokku.

Renee puhul on ju ka see, et ta paneb endale meeletu koorma. Ta võtab endale vastutuse. Ta on teile ju rohkem rääkinud, mis ja kuidas tal on. Ta ei ürita millegi taha põgeneda. Seis on selline ja kogu lugu. Mina täna konkreetselt kiidan teda, sest ta üritas, oli positiivne. Ta üritas aidata ka teiste asjadega. See ongi osa mängust. Kellel ei lähe ühel päeval võib-olla rünnak, see aitab kas vastuvõtul või servil. Ta ei tee lollusi. Ja nii leitakse vahel meeskondlikult mäng üles.

Aga mängijaid on meil nii palju, nagu on. Ilgelt palju ju ukse taga kraapimas mehi pole. Eks vaatame, kuidas edasi. Mingid muudatused kindlasti tulevad, see on ju loogiline. Me oleme meeskonnana mingit rütmi käinud ja asjad pole üldse halvasti olnud. See on praegu esimene aasta, kus me ei saanud oma asjadega hakkama. Kui sa oled kogu aeg kerges tõusus, siis üritad… Treenerid proovivad mingeid lisakäike leida. Aga kokkuvõttes need asjad seekord ei toiminud.

Kert Toobal koos Gheorghe Cretu ja Alar Rikbergiga nõu pidamas. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Rinaldo: Sulle homne mäng Ukrainaga ju ometi viimaseks ei jää koondises?

Ma pole ise mingisuguseid plaane teinud. (Naerab.) Pole suurt story’t välja mõelnud. Ma olen eestlane ja Eesti koondise mängija. Kui mind on vaja, siis ma olen valmis selle meeskonna ja meie poolehoidjate nimel kõike tegema. Kui tuleb uus treener või jääb sama treener, antakse üles list mängijatega ja treener leiab, et mind on veel vaja, siis võib kõike rääkida. Täna ma ei hakka teile kindlasti ütlema, et homme on Kert Toobali viimane mäng. Ma pole sellele veel nii mõelnud. (Muigab.) Ja nagu olen öelnud: see ei peagi olema mingi suur lugu. Kui Kert Toobalit koondises ühel hetkel enam pole, siis pole. Siis on teised mehed.

Vaher: Sa mainisid enne päid. Ma päid ei taha, aga küsin niipidi: sina kui kauaaegne kapten, kas sa tunned, et praegune treener ja kogu treeneriteprigaad suudaks uuesti kogunedes selle meeskonna ühtseks liita?

Kuidas ma nüüd ütlen. Hästi palju on siin selliseid mängijaid, kellel on treeneritega personaalsed suhted. Näiteks Robi on ju Gianni täielik kasvandik. Nad omavahel jauravad. Robi teab täpselt, millal ta läheb üle piiri. See on täiesti selge pilt. Seal pole sellist asja, et ühe jaoks on see täielik üllatus. Üks lihtsalt loodab, et mingid asjad on lõppenud, aga teine teeb ikka neid asju edasi.

Ma saan aru, mida te mõtlete. Meil on vaja mingit muudatust, see on selge. Kas me siis läheme n-ö vana rütmi juurde tagasi ja proovime samamoodi teha või… Aga meeskonnal on mingi asi puudu. Gianni on ka öelnud, et nendel hetkedel, kui meeskonnal läheb pilt silme ees mustaks, ei oska ta kohati õigesti käituda ja aidata. Ta on proovinud erinevaid asju. Aga selliseid asju on probleeme meeskondades. Kui vanker juba õrnalt mäest alla hakkab veerema, siis ta saab sellise hoo sisse, et õigel hetkel õigeid asju teha ongi väga raske. Minu jaoks on tähtis see, et mida kauem suudab meeskond olla hästi rahulik ja kannatada… Meie meeskonna päris suur probleem ongi see, et me ei taha kannatada. Me tahame hästi kiiresti kõik punktid tagasi saada.

Ja mis selle tinginud on, ongi see, et osad mängijad on läinud nii headesse klubidesse, et neil tekivad ka koondises väga kõrged ootused selle suhtes, kuidas asjad peaksid käima. Neil tekivad mõne mängija osas kõrgemad ootused, kui need mängijad täita suudavad. Sellest tekib kurjus või frustratsioon. Ja see lööb alati välja siis, kui on kõige raskem moment. Kui oled näiteks kaotanud Montenegrole, keda tulnuks võita. Näiteks Robi… See, kuidas ta mängis Tšehhi vastu – Gianni lihtsalt plaksutas selle esituse peale. See on see, kuidas Gianni teda õpetanud on.

Osadel meestel on roll ja vastutus kasvanud. Aga võtame näiteks Renee. Ta võttis endale selle rolli, et ta peab vastutama ja otsustama, aga ta pole lihtsalt füüsiliselt sellises konditsioonis, et saaks otsustada. Nüüd ongi küsimus, kuidas situatsioon lahendada. Ma saan temast aru: ta on võitleja ja ta on enda peale pahane. Aga minu jaoks pole seis lootusetu, sest ma näen, et need mängijad on mingitel hetkedel täpselt sellised, nagu nad peavad olema. Aga siis vahepeal on lihtsalt see, et kui kõik halb satub ühte mängu, siis on raske. Ma arvan, et mingeid muudatusi on oodata.

Karl Juhkami (Õhtuleht): Sinu kui koondise kõneisiku ja kapteni silmis on Gianni ideede laegas veel piisavalt täis?

See, mida ta nõuab, on kõigile teada. See kõik on iseenesest õige. Aga küsimus on nüüd selles, kuidas seda viia mängijatele nendel hetkedel, kui on raske. Mida ta varem näiteks ei teinud, olid vahetused. Nüüd on ta üritanud neid natuke hakata tegema. Aga ikka on mingid hetked mängus, kus ta usub ja usub, et nüüd tuleb ja tuleb ja tuleb. See on ka loogiline, sest pigem oleme me olnud meeskond, kus on ühte koosseisu usutud. Iga mängija roll on olnud selge. Vahepeal ehk tundub kõrvaltvaatajale, et miks just see või teine mees platsil on? Kõik pole nii lihtne, et vot, see on ju selgelt parem mängija ja peaks kogu aeg mängima. Mõne mängija roll on ehk see, et ta aitab teisi mehi, tasakaalustab võistkonda või keskendub näiteks vastuvõtule. Treenerid vaatavad ju videoid ja mõtlevad tunde, keda peaks konkreetses mängus väljakule saatma. Nendel hetkedel, kui mäng sujub, on kõik hästi. Aga kui ei suju, siis vaadatakse kõrvalt, et miks see vend väljakul töllerdab. Need on sellised väiksed nüansid.

Rinaldo: Tartu võrkpallisõpru huvitab lõpetuseks kindlasti see, kas oled nädalavahetusel kodusel kontrollturniiril ilusti kõigis neljas mängus algusest lõpuni väljakul ja jätad Ronald Järve pingile sirutama? EM saab ju kolmapäeval läbi.

(Alari) Jõesaar nõudis juba nädal aega tagasi, et neljapäeval algab turniir ja oleks vaja kohal olla. (Naerab.)

“Please, the guys must go to eat,” ütleb keegi taamalt ja viitab Eesti koondislastele. Ajakirjanikud muigavad, jätavad kapteniga hüvasti ja liiguvad oma teed. Intervjuu sai 24 minuti ja 11 sekundi pikkune.

Kert Toobal tõstel. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar