fbpx
Close

Õnnelike juhuste kokkulangemine viis Eesti võrkpalluri Prantsusmaale profileiba teenima

Karl Rinaldo
Melissa Varlõgina tunneb end Caeni linnas juba hästi. | Foto: erakogu

21-aastane Eesti võrkpallur Melissa Varlõgina mängib uuel hooajal Prantsusmaa tugevuselt neljandas liigas Caen’i võistkonnas, kuigi kuu aega tagasi oli ta veel veendnud, et jätkab Tallinnas tavatöö tegemist ja käib harrastajana TalTech/Tradehouse’i naiskonnas võrkpalli mängimas.

“See on ausalt öeldes täiesti uskumatu!” ei hoia Tartus sündinud, ent suure osa elust pealinnas elanud Varlõgina viimastel nädalatel aset leidnud sündmustest rääkides emotsioone tagasi. “Ma poleks arvanud, et võiksin nii noorena välismaal sedasi treenida ja mängida, kuna olen võrkpallurina veel küllaltki rabe. Aga nüüd tõusen hommikuti üles ilma äratuskellata, käin treeningutel ja ka vaba aega jääb üle. Käime elukaaslasega, kes Prantsusmaale kaasa tuli, palju reisimas. Näiteks viimati avastasime Normandias teisest maailmasõjast tuntud paiku. Mulle tõesti väga meeldib see, mida elu pakub.”

Eelmistel hooaegadel Tallinna Tehnikaülikooli esindanud Varlõginale mängis uue väljakutse kätte õnnelike juhuste kokkulangemine. “Kuulsin prantslaste kohta esimest korda kevadel, kui Kristi Nõlvak (TalTechi libero – toim.) kirjutas, et üks sealne madalama liiga klubi otsib sidemängijat. Ütlesin Kristile, et ta võib minu kontakti jagada. Selgus, et Caen oligi minu palkamisest huvitatud, kuid olin tol hetkel veendunud, et jään ikkagi Eestisse, sest mu elukaaslane poleks saanud välismaale minuga kaasa tulla ja üksi poleks tahtnud sellist retke ette võtta,” meenutab Eesti-Vene perre sündinud ning eestikeelses lasteaias ja koolis käinud sidemängija.

“Suve lõpus selgus aga, et ma ei saa mängimist TalTechis jätkata,” jätkab Varlõgina (et TalTechist tehti Eesti koondise baasklubi, võeti sinna rahvusnaiskonna mängijad). “Olukord muutus minu jaoks natuke segaseks ja ebameeldivaks. Õnneks kirjutati päev pärast TalTechi uudist uuesti Prantsusmaalt. See oli kõigi asjade hea kokkusattumus. Andsin tööl kohe sisse lahkumisavalduse ja mulle tuldi õnneks ka vastu, tänu millele sain varem ära minna (Varlõgina töötas kinnisvaraga tegelevas ettevõttes majutuse koordinaatorina – toim.). Ka elukaaslasel õnnestus saada luba distantsilt tööd edasi teha. Kõik sõbrad ja tuttavad arvasid, et Prantsusmaale mängima minek on hea võimalus. Siiani olengi väga õnnelik valiku üle.”

Foto: erakogu

Kui kaugelt Eestist vaadates võib esmapilgul tekkida mulje, et Prantsusmaa neljas liiga tähendab asjaarmastajate sportliku vaba aja veetmise viisi, siis esimesed nädalad on Varlõginale kinnitanud vastupidist. Tööd tehakse treeningutel kõvasti ja läbimõeldult.

“Caen’i võistkond tegi hiljuti noorenduskuuri ja komplekteeris tänavuseks hooajaks märksa tugevama naiskonna, et tagasi teise liigasse kerkida. Meil mängib peale minu veel kolm leegionäri. Ütleksin, et naiskonna treeningud on täiesti võrreldavad eelmise aasta TalTechi omadega. Meil on siin igal treeningul lisaks peatreenerile ka üldfüüsilise ettevalmistuse treener, nii et palli- ja jõusaalitrennid käivad kogu aeg käsikäes. Võistkonnas on näiteks üks 39 ja üks 35-aastane mängija, kes on võrdlemisi kõrgest east hoolimata jätkuvalt füüsiliselt väga heas vormis. Lisaks on klubis inimene, kes hoolitseb meie toidumenüü üle ja õpetab oma keha paremini tundma õppida. Taustajõude on seega rohkem kui mullu TalTechis,” võrdleb Varlõgina.

Milles on Varlõginal täna enim arenguruumi? “Ilmselt füüsise osas,” ütleb sidemängija, kes on palgatud naiskonda esinumbriks. “Olen kindlasti võimeline siin edasi arenema, sest võrkpallimäng on esmakordselt minu jaoks põhitöö. Kuna olen noor, siis on mul ka mänguliselt palju arenguruumi.”

“TalTechi eelmise aasta võistkonnaga võrreldes on mängijate individuaalne tase madalam, ent samas on siinsed võrkpallurid füüsiliselt tugevamad. Mis aga liigasse puutub, siis võrreldes Eestiga on rohkem naiskondi ja suurem konkurents. Kindlad liidrid puuduvad,” ütleb Varlõgina, kes on kohaliku liiga kohta eelmiste aastate tulemuste põhjal maad uurinud.

Põhja-Prantsusmaal asuvasse 100 000 elanikuga Caen’i linna tuli Varlõgina Eestist autoga. Et korteri eest maksab klubi, ei pea eestlanna palgast märkimisväärset osa elamise peale kulutama. “Linn on rahulik, ka selles osas on esmamuljed väga positiivsed. Inglise keelt pelgavad kohalikud rääkida, küll aga aitab elukaaslase saksa keele oskus natuke paremini hakkama saada. Klubi plaanib mind ka prantsuse keele kursustele saata. Tõsi, asjaajamised võtavad siin vähemalt kolm korda rohkem aega kui Eestis,” naerab Varlõgina, kes mängis enne välismaale siirdumist aasta Tallinna Ülikoolis ja kolm aastat TalTechis.

Seoses Covid-19’ga tuleb Caen’is avalikes kohtades kanda maski, kuid võrkpallimänge pole sügisel veel ära jäetud. Hooaja esimeses liigamängus alistas Caen nädalavahetusel Varlõgina juhtimisel 3:0 Rezé naiskonna. Sidemängija ei salga, et peab hetkel üheks oma suuremaks eesmärgiks Eesti koondisse pääsemist.

“Koondisega seoses on seni olnud sellised üles-alla tunded. Kui ma paar aastat tagasi kandidaatide hulka pääsesin, siis mõtlesin, et ehk tõesti võiksin naiskonda pääseda. Kahjuks kujunes möödunud hooaeg minu jaoks õnnetuks, kuna sain vähe mängida (tema kohal tegutses välismaalt naasnud Julija Mõnnakmäe – toim.). Sisimas loodan siiski, et saan koondises veel jala ukse vahele. See oleks väga suur asi,” ütleb Varlõgina lõpetuseks.

scroll to top