fbpx
Close

Päev Meresaare laagris | Südamlikust intervjuust ühtsuse ja öörahuni – need on hetked, mis ei unune

Argo Meresaare laagrid algavad lõbusa rivistusega. | Foto: Meresaare laager

Eesti rahvusmeeskonna endise liidri Argo Meresaare spordilaager tõi tänavu Otepää külje alla Veski spordi- ja puhkekeskusesse juulikuu esimeseks nädalaks 69 noort võrkpallihuvilist. Alljärgnevas loos üritame välja selgitada, miks üha enam lapsi sellest laagrist osa tahab saada.

Võrkpalliajakirjaniku töö üks vaieldamatuid plusse on see, et kui kirjatsurale tundub mõni võistlus, treening või laager eriti lahe, siis võib ta võtta korraldajaga ühendust ja öelda, et tahaks lugu tegema tulla, kuigi tegelikult soovib eelkõige meeldivast üritusest ja seltskonnast osa saada. Nii lähebki: reporter võtab Argoga ühendust ja ütleb, et tuleks päevaks-kaheks laagrisse, et hiljem sellest väike lugu kirjutada. Argol pole plaani vastu midagi, pigem vastupidi, ja paaritunnine sõit Lõuna-Eestisse võibki alata. Argo lubab pealekauba, et leiab huvilisele ööseks aseme ja päevaks midagi hamba alla.

Millega kuuendat aastat toimuvas laagris päev algab? Äratus on kella seitsme ja kaheksa vahel ning esmalt ootab kõiki laagris osalejaid (peale kokatädide) hommikune rivistus ja laagrilipu heiskamine Üllar Jörbergi laulu “Kutse tantsule” mugavdatud versiooni saatel (“Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun laagrisse. Nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun Veski spordibaasi laagrisse” jne). Neli poissi magavad sisse ja hilinevad rivistusele mitu minutit. Argo kutsub nad rahulikul, aga tõsisel toonil korrale ja määrab ülejäänud päevaks korrapidajateks. Et natuke nalja sekka mahuks, palub Argo ajakirjanikul spordireportaaži vormis hilinejatelt hilinemise põhjused välja uurida. Mõeldud, tehtud! Selgub, et õigel ajal tõusmist segas eelkõige uni.


Pärast hommikust rivistust lähevad treenerid ja lapsed Lõuna-Eesti künklikul maastikul väikesele jooksuringile. Jooksuminutid läbi ja tagasi laagripaika jõudnud, ootab ees endise iluvõimleja, praeguse võrkpalluri ja tulevase spordiarsti Mari Araku poolt läbi viidav hommikuvõimlemine. Iluvõimlejate lemmikharjutust ehk spagaati kavas pole, kuigi Rait Rikbergi mängustiil viitab, et ega seegi oskus võrkpalluritel mööda külge maha jookseks. Hommikuvõimlemisele järgneb kiire ujumine, mis Kaarnajärve mõnusas vees lõpuks ka tegelikult laagrilised üles äratab.

Ujumine kuulub laagris enamike laste lemmiktegevuste hulka. | Foto: Meresaare laager

Kell 9 on aeg küps hommikusteks küpsetisteks ehk pudruks. Treenerid, keda on laagris sõltuvalt päevast kuus-seitse, istuvad sööklas omaette lauas, viskavad nalja, räägivad üle eesootavate treeningute plaanid ja viskavad uuesti nalja.

Kell 10.30 ootab lapsi ees päeva esimene treening. Gruppe on kokku kuus – kolm poistele ja kolm tüdrukutele – ning kõik pundid käivad seitsme päeva jooksul läbi kõigi treenerite käe alt. Aastate eest Grit Šadeiko järel tõkkesprindis Eesti meistrivõistluste medaleid noppinud Kärt Viltrop hoolitseb üldfüüsilise ettevalmistuse eest, Tartu SK Duo noortetreener Jaanika Jakobson, TalTech/Tradehouse’i naiskonna peatreener Marko Mett, endine Eesti parim rannavõrkpallur Kertti Külm, Tartu Bigbanki meeskonna ja naiskonna mänedžer Hendrik Rikand, emapuhkusel viibiv noortetreener Kaisa Lüütsepp ning muidugi Meresaar ise annavad peamiselt võrkpallitrenne nii kunstmurul kui ka liival. Ent võrkpall pole ainus ala, mida laagris harrastatakse – mängitakse ka jalgpalli, noorematel on kavas näiteks maastikumäng ja vanematel mäkkejooks.

Ajakirjanik otsustab osaleda Kärdi üldfüüsise ettevalmistuse treeningul, kus sedapuhku löövad kaasa nii vanemad tüdrukud kui ka poisid. Loo autor otsustab vanu kaotatud aegu tasa teha ja võtab hoolealusena sisse rolli, mida ta teismeeas kunagi ei etendanud. Reporter saadab nimelt kõiki Kärdi harjutusi kiidusõnadega, kummardab harjutuste vahel tänutäheks tema ees ja nimetab teda korduvalt oma vaieldamatuks lemmiktreeneriks. Kärt naerab ja ütleb, et kui tal ka tegelikult mõni nii võlts õpilane oleks, läheks ta ilmselt hulluks. Aga trenn saab kõrvalisest mürast hoolimata ikkagi hea ja tagareied tänavad Kärti veel ka kolm päeva hiljem neid sõnu kirja pannes.

Kärt Viltropi üldfüüsise treening on täies hoos. | Foto: Meresaare laager

Pärast trenni ootab kõiki, nii lapsi kui ka treenereid, ees jõudehetk, kuni kell saab 13.30 ning aeg on väiksed ja suured sammud, olgu jalas Crocsid või papud, seada taas söökla poole. Et ajakirjanik ei söönud lapsena midagi peale viinerite ja friikartulite, ei käinud ta ka kunagi spordilaagrites, kuid nüüd on lood teisiti. Süüa meeldib ja laagerdada meeldib ka. Ja kuna tema mõlema vanema suuremad tugevused peitusid köögist väljaspool, oskab ta kõrgelt hinnata lihtsat kodust toitu, mida kokatädid pakuvad. Burgerid ja pitsad kaovad nendeks paariks päevaks täiesti meelest. Kui nälg saab peletatud, pole pääsu ka naljast, sest hetkel, mil kõigil on kõht täis, algab suur kivi-paber-käärid võistlus viimase kartuli nimel. Kõik üritavad meeleheitlikult kaotada, et kartulist ilma jääda. Lapsed on selleks ajaks söömise juba lõpetanud ja lahkunud, seega halbu kombeid nad üle võtta ei saa.

Söögile järgneb vaba aeg, kus sportlikumad noored käivad treenerite majast võrkpalli küsimas ja lähevad mängima, teised aga sotsialiseeruvad või puhkavad. Ja kui keegi arvab, et kummikomme süüakse ainult nendes majades, kus lapsed on, siis olge head, mõelge uuesti!

Argo Meresaare laager 2020. | Foto: Meresaare laager

Kummikommide nosimise ja naljade viskamise kõrval valmistavad treenerid ette õhtuseid treeninguid ja valmistuvad viimase päeva tantsuliseks etteasteks. Kui vanamoodne reporter teab noorpõlvest hästi tic-taci, siis nüüd joonduvad nii lapsed kui ka treenerid kavasid ette valmistades TikToki järgi. Ometi õnnestub treeneritel oma mitmekülgsesse kavasse mahutada ka üks tuntud laul Eesti klassikast, mõistagi Üllar Jörbergi repertuaarist. Ei taha küll kellelegi konkreetselt mett moka peale määrida, aga eriti hästi jäljendab omaaegse estraaditähe sensuaalseid liigutusi härra Mett.

Et kuidagi enda kohalolekut ära põhjendada, võtab ajakirjanik meeleldi vastu Argo ja teiste treenerite idee teha lastega trennidevahelisel ajal intervjuusid. Kiiresti viiakse ta kokku 8-aastase Juhaniga, kes pidavat olema eriti armsa oleku ja mõttemaailmaga õpilane. Raske on vastu vaielda, kui Juhan pajatab intervjuu ajal metsasarvest, mida ta hakkas mängima selleks, et peretraditsioone elus hoida. Juhani vanaisa olevat nimelt tubli metsasarve mängija olnud, kuid isa ei tahtvat pillist väga välja teha. Kui Juhanilt uurida aga võrkpalliterminite kohta, kõlab muuhulgas, et “esimene tempo” võiks tähendada seda, et mängu tuleks võtta rahulikult. Ja nii ongi – elus on tähtsamatki kui tippsport. Juhan, aga ka väga paljud teised laagris osalevad lapsed aitavad kinnitada, et meie järelkasv pole sugugi nutist nikastanud. Olgu laste telefonid kui laiad ja õhukesed tahes, oskavad ka nemad elu üle päriselt mõelda ja arutada. Vähemalt osad neist.

Kui intervjuu läbi saab ja võrkpalliväljakutelt tagasi majade poole kõnnitakse, läheb niigi maksimumis nunnumeeter lõhki, sest Juhanile on selgelt midagi hingele jäänud. Ta ütleb viimaks: “Tead, ma pole tegelikult üldse hea võrkpallur, sest ma olen aeglane.” Aga ei peagi olema, vastab reporter, ja tsiteerib Juhanit ennast: võrkpalli tulebki võtta rahulikult ehk esimese tempona.

Õhtune treening algab kell 17.30. Lapsed on jagatud taas gruppidesse ja igaüks neist tegeleb erinevate asjadega. Et kätte on jõudnud laagri eelviimane päev, tasub kiita nii treenereid, kes nädala jooksul noortele õpilastele kogu oma energia loovutanud on, kui ka lapsi, kelle silmad jätkuvalt palli taga ajades säravad.

Volletreening. | Foto: Meresaare laager

Pärast õhtust trenni lähevad lapsed sauna ja ujuma ning kell 19.30 ootab ees õhtusöök. Midagi pole muutunud. Söök on jätkuvalt super ja lapsed toredad. Kuigi seda, mis tubades toimub, trennides ja söömise ajal näha pole, siis tundub, et nutisõltuvuse all vähemalt need noored ei kannata.

Õhtusöögile järgneb päeval treenerite majas kokku pandud ja ajakirjaniku poolt läbi viidav viktoriin, kus muuhulgas selgub, mitu ala kuulub kümnevõistlusse, anagramm fraasist “viljana reservis” on Rainer Vassiljev ning Eesti aasta võrkpallurid olid mullu Robert Täht ja Kertu Laak. Viktoriini võidavad “Viikingid”, kuigi kütusepõletajast reporteri lemmiktiim on puhtalt nime pärast Eesti võrkpallis hästi teada “Premium 7”.

Õhtune viktoriin tekitab lastes palju elevust. | Foto: Meresaare laager

Õhtul ootab treenereid ees veel kerge saun, kus tehtu kokku võetakse ja järgmise päeva plaanid paika pannakse. Kell 23.00 tuleb aga minna laste majadesse öörahu kontrollima. Vanemate ehk kuni 16-aastaste majas möllavad lisaks noortele ka hormoonid. Lihtne näide: et vastassugupoolele muljet avaldada, on poisid otsustanud kõigest köögis leiduvast keevitada kokku une-eelse roa, millega nüüd mööda maja ringi joostakse. Teised poisid on aga puhketoas toolid sõbralikult lage üleval hoidvate postide vahele riputanud. Naljad on lõbusad ega ületa mõistuse piire. Ja mis peamine, vanemad ja nooremad laagrilised paistavad üksteisega väga hästi läbi saavat. Tuleb tunnistada, et ka ajakirjanik ei suuda sellistel hetkedel täiskasvanuks jääda, vaid ühineb poiste kambaga ja proovib treener Kerttile täiesti arulagedate põhjendustega selgeks teha, et tegelikult ei juhtu midagi, kui ka tund aega hiljem seekord magama mindaks.

Kell 23.30 õnnestub treeneritel lõpuks kõik noored ikkagi oma tuppa saada, ent seda, kas nad pärast täiskasvanute lahkumist ka tegelikult kuulekalt magama lähevad, ei julge lubada. Järgmisel hommikul on kõik aga ilusti korras ja rivis.

Samal ajal kui treener Kertti öörahu saabumisel usinalt kööki koristada aitab, on poistel aega foto tarbeks poseerida. | Foto: Meresaare laager

Mida saab üldse õpetada üks päev või nädal laagris? Eelkõige ehk seda, kui palju liidab koos elamine, söömine, treenimine ja lihtsalt olemine nii lapsi kui ka treenereid, hoolimata sellest, et taoline eluviis teeb meid tuttavaks muuhulgas üksteise nõrkade külgedega. See on hämmastav. Üks päev laagris õpetab teist inimest tundma ilmselt rohkem kui nädalate ja kuude kaupa õhtuti trennis kohtumine. Ja mis lastesse puutub, siis nende siirus, rikkumatus ja oskamatus valetada tuletab vähemalt loo autorile meelde, et õppimisprotsess pole kunagi ühepoolne. Ka lapsed õpetavad pidevalt täiskasvanuid, aidates meile meelde tuletada elu põhitõdesid.

Olgugi et sõpradeks ja tuttavateks jäävad laagrilised ju ka edaspidi, ei ole ükski laager täpselt samasugune nagu eelmine. Nii pole ime, et laagri õnnestumisest räägivad tihti sõnade asemel pisarad, mis viimasel päeval lahku minnes ja kodu poole sõites osalejaid saadavad. Need on hetked, mis ei unune.

Suur tänu, Argo ja teised, kõige eest!

Õhtune idüll. | Foto: Meresaare laager

Argo Meresaare laager poleks selline, nagu ta on, toetajate ja koostööpartneriteta: Jalaexpert, Masinakoda OÜ, TeeAru Grupp, Kommipomm, Salvest, Tehvandi spordikeskus, Eesti Antidoping, Kia Autospirit Tartu.

scroll to top