Võrreldes eelnevate aastatega vastastele oluliselt rohkem vastupanu osutava TalTechi võrkpalliklubi üheks arhitektiks on sidemängija Aleksander Eerma. 24-aastase mängumehe pikad serivseeriad, emotsionaalsus ja hea tõstete jagamine on olnud oluliseks osaks pealinnameeskonna korralikus mängus.
Pühapäeval Credit24 Meistriliiga raames toimunud kohtumises haaras Tallinna Tehnikaülikool Läti hetke esiklubi Jekabpilsi vastu 1:0 eduseisu, paraku sellega Eesti meeskonna rõõm lõppeski. Teises vaatuses heideldi küll veel punkt-punktis, kuid kolmanda ja neljanda geimi kaotas peatreenerina Janis Sirelpuud asendanud Asko Esna meeskond kindlalt. Kokku seega 1:3.
“Oleme esimese geimi maailmameistrid. Vahet pole, kus ja kellega, aga esimeses geimis mängime hästi. Eks meil ole see viga nagu paljudel võistkondadel – me ei suuda tagaajaja rollist välja tulla ja geimilõppudes jääme lahjaks. Arvan, et oleme vaimselt natukene nõrgad,” sõnas 193-sentimeetrine sidemängija Võrkpall24’le mängujärgses intervjuus.
Ülikoolimeeskond on võitnud tänavu 16 mängust 4 ja paikneb liigas kaheksandal ehk eelviimasel kohal. Vahe eelnevate meeskondadega on siiski minimaalne. Eerma sõnul võib üldpildis hooaja senise kulgemisega rahul olla.
“Hooaja algus oli ilus, samas ei saa öelda, et ka praegu midagi hullu oleks. Võib-olla oleme hetkel natuke väsinud. Ma ei teagi, mis meil valesti on, kuid jätkuvalt suudame kõigiga võrdselt mängida. Peame oma asjad paigas hoidma, siis on ka pilt hoopis teine.”
TalTech on sel hooajal pidanud mitu väga pingelist lahingut: näiteks Tartu Bigbankile alistuti 2:3 ja Pärnut suudeti sama skooriga võita. “Ma usun, et see pole üllatus, pigem oleme oma asjad hästi ära teinud. Meil on võimu küll. Kui suudame vastast serviga suruda ja ise pallingu hästi kätte saada, oleme võimelised kõigiga mängima.”
Eerma tunnistab, et põhimeeste vigastused on mõjutanud TalTechi mängu oluliselt. Eriti tähtis on külg-külje kõrval tekkiv kontakt vastuvõtuosakonnas. Põlvevigastuse tõttu pühapäevasest kohtumistest eemale jäänud libero Cris Karlis Lepp on olnud TalTechi vastuvõtu ja kaitsemängu tugitala kogu hooaja. Lepa vigastus on andnud aga võimaluse alles 17-aastasele Audentese Spordigümnaasiumi õpilasele Rasmus Meiusele. Uurisime, kuidas Eerma noore meeskonnakaaslase esitusi kommenteerib.
“Ebastandardsetes olukordades suudab Lepp kindlamalt tegutseda, kuid ega Meiuse kohta pole samuti ühtegi halba sõna öelda. Ta on veel noor mängumees. Ütleme nii, et ka mina võiksin oluliselt juurde panna. Klapp ründajatega pole ideaalne. Küllap on oma roll ka aeg-ajalt kimbutavas kubemelihase vigastuses. Nii palju, kui sisse paned, saad ka vastu. Sidemängijale on puuted eriti olulised. Sel aastal on füüsiline pool rohkem keelanud näiteks hüppelt servide tegemist. Nüüd olen saanud seda rohkem harjutada ja asi liigub paremuse poole.”
Mida peab Eerma hetkel oma tugevusteks ja nõrkusteks? “Kui praegu kohe peaksin ütlema, mida ma täna enda tugevuseks pean, siis on see serv. Ma isegi ei tahaks öelda, mis element on mul kõige tugevam. Nõrkused…võib-olla võiksin mõnes olukorras natukene rahulikumalt tegutseda. Jube palju on meil selliseid situatsioone, kus vastuvõtt tuleb halba kohta, aga ikka üritan hüppelt tõsta, selle asemel, et võiksin südamerahuga jalad maas sööta. Ei ole vaja nii palju liigutusi teha.”
Teatavasti tegutses Eerma kaks hooaega tagasi teise sidemängijana Saaremaa Võrkpalliklubis, kellega võitis kõik kolm kohalikku tiitlit. Milline oli aga üleminek täielikult professionaalsest klubist noortele keskenduvasse ülikoolimeeskonda, kus Eerma oli ka enne Saaremaale siirdumist mänginud?
“Mõlemal klubil on omad head ja vead. Saaremaal oli kõik oluliselt professionaalsem. Kogu aeg olid kõik mehed trennis, keskenduti ühele asjale ning sellest tingituna oli ka kvaliteet tunduvalt parem. Seal oli mängupraktika küll teises võtmes, aga hooaja lõpus sain ennast käima. TalTechis on vaimselt lihtsam. Saan oma aega muude asjade vahel jagada. Selles mõttes oli hea, et Saaremaal vaheaasta tegin. See näitas, et olen natukene püsimatu tüüp, kes vajab mingit vaimset proovilepanekut. Pean enda vaba ajaga tegema ka midagi asjalikumat, kui niisama olema. Siin saan kooli- ja tööasjadega vaheldust. Psühholoogiliselt olen oluliselt rohkem puhanud. Saaremaal olenes kõik sellest, kuidas trennis läks. Esimese hooga arvasin, et seal ei jäägi palju vaba aega, aga ma eksisin – seda oli väga palju. Kui kõik munad on ühes korvis, hakkab see vaimselt väsitama. Müts maha nende ees, kes suudavadki ainult ühe asja peal olla. Praegu on mul mängunälg alles ja naudin sada protsenti seda, mida teen. Igal õhtul tahan minna trenni ja palli puutuda.”
TalTechi meeskond erineb professionaalsetest klubidest oma keskmise vanuse ning treeningmahu poolest. Kuidas see kõik aga mõjutab meeskonnavaimu?
“Meil on hästi lahe sats. Klapp omavahel on väga hea. Võib-olla mõnikord ei kajastu see platsil. Me suudame mõnikord liiga palju üksteisele öelda, selle asemel, et rahulikult meeskonnana rahu säilitada. Ma olen varemgi öelnud, et meil on väga hea koosseis ka trennivälisel ajal koosolemiseks. See võikski olla meie suurim tugevus. Füüsiliselt oleme samuti võimekad. Vahepeal tundub, et tulemused jäävad vähese pallipuutumise taha. Meil on päris palju magistrante, kaitseväelane ja isegi keskkooli õpilane. Kui kõik mehed suudaksid igas trennis kohal olla ja ehk isegi lisa teha, oleks seis teine. Kooli ja trennide vähesus on meie suurimaks nõrkuseks. Meid ei saa profiklubiks nimetada. Väga tihti on nii, et üks on hommikusel ja teine õhtusel treeningul puudu. Ka mina käin õhtuti koolis, sest mõnest tunnist ei saa lihtsalt puududa.”
“See aasta on meeskonnale kindlasti palju juurde andnud abitreeneri Asko Esna liitumine. Teine paar silmi teeb asja paremaks. Eriti tunnen tema kohalolekut mängude ajal. Temalt saab infot selliste asjade kohta, mis võib-olla Janis Sirelpuule kahe silma vahele jäävad. Sellist värsket hingamist ja teistsugust lähenemist on juures. Kindlasti aitavad kõigele kaasa ka suur publikuhuvi. Ma arvan, et meil pole kunagi nii palju rahvast mängudel käinud. See annab meile palju juurde,” tõdeb Eerma.
Kuidas suhtub Eerma Tallinna Tehnikaülikooli viimaste aastate mudelile, kus meeskonnad mängivad sisuliselt vaid üliõpulased?
“Ma arvan, et see on õige mõtlemine. Siin saavad oma poisid mängida ja areneda. Ühel hooajal (2014/2015) oli meil kaks välismaalast – Daniel Maciel ja Kirill Krasnevski. Esimene neist pallib sellel hooajal Saaremaal. Toona oli võistkond tugevam. Praegu noortega mängides on meil kohati selline peataolek, et ei teagi, kellele pall ette tõsta. Tõsiasi on see, et ka TalTechist on võimalik välismaale saada. Ma arvan, et mõni mees on juba järgmisel hooajal mõnes teises klubis. Kui on suur soov Eestist väljas mängida, peab mängija selleks palju vaeva nägema. See kõik peegeldub ka mängupildis.”
Sarnaselt Eermale on kohalikus liigas veel mitmeid silmapaistvaid sidemängijaid. Eraldi tõstab ta esile Reto Gigerit (Saaremaa), Kert Toobalit (Tartu) ja Edvinas Skrudersit (Jekabpilsi Luši).
“Ma arvan, et on kaks erilist sidet – Reto Giger ja Kert Toobal. Viimasena mainitud mees on selline, kellele olen alt üles vaadanud. Giger on pealtnäha füüsiliselt heas vormis. Toobalil on seevastu aga aastatega kogunenud palju kogemusi ning ta suudab keerulisi olukordi väga rahulikult lahendada. Tegelikult on ka Jekabpilsi sidemängija Skruders väga heal tasemel.”
Hetkel on Eesti koondise vaateväljas olnud mitmeid noori sidemängijaid – Markkus Keel, Robert Viiber ja Renet Vanker. Eerma ise enam koodisesse pääsemisele nii palju ei mõtle.
“Mingil hetkel oli see eesmärk oluliselt suurem. Vahet pole, mida keegi arvab, sidemängija on täpselt nii hea, kui on mehed tema ümber. Üldjuhul on need sidemängijad paremad, kes on liigatabeli esiotsaklubides. Kui TalTech peaks kunagi taas mängima medalitele, siis kindlasti jään ka mina rohkem silma. Teine võimalus on siirduda välismaale. Kes teab, tulevikus võib-olla proovin välismaa võimalusel ära. Kuna ma hetkel õpin TalTechis, on kõige loogilisem mängida siin. Peale magistrit on kõik võimalik. Praegu soovin kõikidele koondislastele edu. Loodame, et Toobalile tuleb hea mantlipärija.”
Aleksander, kelle vanaisa Tiit Eerma tuli Tallinna Kaleviga 1967. aastal Eesti meistriks, pühendab enim aega spordile, kuigi käib samaaegselt ka koolis ja tööl.
“Töötan arvutisüsteemidega. Kooli olen suutnud õnneks nõnda organiseerida, et nädalas korra-kaks pean kohal käima. Suudan iseseisvalt vajalikke asju õppida. Trennivabadel päevadel on mul võimalik koolis olla. Põhirõhku hoian siiski võrkpallil, alles seejärel tulevad teised hobid. Vahel tunnen, et peaksin veelgi rohkem rõhku panema armastatud pallimängule. Enesetunne on oluliselt parem, kui on rohkem puuteid ja trenni tehtud,” lisas ta usutluse lõpetuseks.
Järgmise mängu peab TalTech 3. jaanuaril, kui telemängus kohtutakse võõrsil Pärnut.
Loo autor: Karl Aavik
