fbpx
Close

12 aastat Tartus: Tähe uue klubikaaslase peret seob Eestiga ilus minevik

Tsimafei Žukovski koos ema Jelena ja isa Mihhailiga Tartu Ülikooli pallimängusaalis. | Foto: Karl Rinaldo

Eesti ja Horvaatia juunikuine Tartus toimunud Euroopa Kuldliiga kohtumine oli platsil viibinutest ilmselt kõige meeldejäävam külaliste sidemängijale Tsimafei Žukovskile (29), kelle peret seob taaralinnaga pikk minevik.

Võrkpall24 tänab siinkohal Eesti rahvusnaiskonna peatreenerit Andrei Ojametsa, kes teadis, et tribüünil olid teiste seas mängu jälgimas ka Tsimafei vanemad Mihhail ja Jelena Žukovski, kes õppisid 1980ndatel kuus aastat Tartu Ülikoolis meditsiini ning said hiljem nii kodumaal Valgevenes kui ka uues elupaigas Horvaatias tuntud spordiarstideks.

Nüüd, neli kuud pärast Eesti ja Horvaatia mängu, on viimane aeg lugu avaldada, sest nagu suvel selgus, hakkavad Žukovski ja Täht uuel hooajal mängima koos Itaalia tippklubis Perugias.

Tsimafei, alustame sinust. Ole hea, ütle, kas ja kui eriline on sinu jaoks Eestis mängimine?

Tänu mu vanemate minevikule on Eesti ka minu jaoks eriline paik. Mind küll ei olnud veel siis, kui nemad siin elasid ja õppisid, kuid olen hiljem Tartu ja Eesti kohta palju head kuulnud. Tean, et mu vanemate jaoks on tegu väga emotsionaalse hetkega, et nad nüüd, aastaid hiljem, taas koos just siia minu mängu vaatama tulid.

Olen Eestis erinevate võistkondadega mängimas käinud tänaseks juba üle kümne korra. Ka mina tunnen end siin kuidagi hästi. Eesti meenutab mulle veidi mu sünnimaad Valgevenet. Mulle meeldib näiteks siinne toit.

Sa esindad tänasel päeval Horvaatiat, kuigi mõlemad su vanemad on pärit Valgevenest ja ka sa ise oled sündinud Minskis. Mis teid Horvaatiasse viis?

Mu isa sai 1990ndatel aastatel pakkumise Horvaatiast ja seeläbi kolis kogu meie pere sinna elama. Meie kodu on tänaseni Horvaatias.

Kuuldavasti on mõlemad su vanemad oma erialal kõrges hinnas.

Mu isa on vist tõesti üpris tunnustatud mees. Ta on töötanud Horvaatia koondise juures, aga ka näiteks Venemaal ja Šveitsis. Ja suur osa tema teadmistest pärinevad just Tartu Ülikoolist. (Muigab.) Muide, kui mu isa midagi oma eriala kohta ei tea, siis ta küsib alati emalt. Ja vastupidi. Neil on hea koostöö.

Kas sina tunned end rohkem valgevenelase või horvaadina?

Tunnen end nii valgevenelase kui horvaadina. Hetkel naudin täielikult Horvaatia koondise esindamist.

Lõpetuseks, kui kõrgelt sa Robert Tähte kui mängijat hindad?

Täna on ta hea mängija, aga tulevikus võib temast saada üks maailma paremaid.


Mihhail, tuleme nüüd teie juurde. Millise mulje teile täna Tartu linn jätab?

Mis ma oskan öelda – imelise! Siin on praegu veel kenam kui 1989. aastal, mil me Jelenaga Tartu Ülikooli lõpetasime. Oleme kaks päeva jalutanud Tartu linnas ringi ja meenutanud neid ilusaid ülikooliaastaid. Hooned on korda tehtud ja siin on tõesti väga ilus.

Olge head, iseloomustage Tartut kolme sõnaga.

Distsiplineeritud, rõõmsameelne ja viisakas!

Kas te mõnd eestikeelset sõna või fraasi teate?

(Naerab.) “Istuge palun!”

Pole paha! Kui hea meel teil poja sportlaskarjääri üle on?

Esiteks, me oleme juba selle üle väga uhked, et meil on poeg. Teiseks, muidugi tunneme me tema võrkpallitee üle rõõmu. Ta on jõudnud meeldivalt kaugele.

Kas te plaanite pojale ka Tartut tutvustada?

Muidugi! Näitame talle, kus me elasime ja kus me õppisime. Tartu on hubane linn, siin saab umbes poole tunniga kõik meile tähtsad kohad läbi jalutada.

Lõpetuseks, kui Eesti koondisest helistataks ja öeldaks, et neil on vaja üht väga head arsti, mida te vastaksite?

(Naerab pikalt.) Ma ütleksin Eesti võrkpallikoondisele esmalt suur tänu selliste sõnade eest. Mulle meeldib Eesti ja see, kuidas siin asju tehakse. Raske on siiski ette kujutada, kuidas ma reageeriksin, kui taoline kõne tuleks.

scroll to top