Elu tippvõrkpallurina, III päev | Viimane pingutus, disko ja Treiali kavalad hüvastijätusõnad

Viimane ühistreening. Vasakult: Daniel Maciel, Johan Vahter, Harri Palmar, Daniele Capriotti, Alari Saar, Artis Caics, Henri Treial, Markus Uuskari, Reto Giger, Karl Rinaldo, Javier Jimenez ja Mart Toom. | Foto: Võrkpall24.ee

Võrkpall24.ee peatoimetajal Karl Rinaldol jäi täna seljataha viimane päev Saaremaa Võrkpalliklubi liikmena. Harrastussportlane naaseb mandrile küll lepinguta, ent meeldiva kogemuse ning uute tutvuste ja teadmistega. Teie ees on blogi kolmas ja ühtlasi viimane osa.

6.30 Äratuskell! Üks ja ainus, sest täna pole mahti asju edasi lükata. Tuleb pikk päev ja tööasjad peab esmalt korda ajama. NB! Ärge arvake, et ma ka Tallinnas igapäevaselt kell 6.30 ärkan ja tööle asun. Võrdlemisi laisa inimesena magan tavalistel tööpäevadel tihti üheksani ja liigun alles seejärel kontorisse, singi ja seentega vürtsitatud Rimi pitsaviil sõrmede vahel, Eesti võrkpallielu kajastama. Praegu on lihtsalt Saaremaa treeningud ja tööga seotud tähtajad need, mis sunnivad varakult ärkama.

6.35 Avastan end ühtäkki mõttelt: miski ei valuta! Meenutan seepeale oma eilset blogipostitust, kus kirjutasin, et sellisel puhul võib tippsportlase puhul tegu olla vaid surmaga. Siin on nüüd kolm varianti, kuidas hommikune valutu olek tõeks võis saada:
1) eileõhtune mõnus taastuv treening päikese käes;
2) eileõhtune pikk massaaž;
3) õnnesärgis ärganud.

Ent kas märkasite teemapüstituses sõna “tippsportlane”? Mina aga tippsportlane ju pole. Võib-olla harrastussportlasel võibki valuvabu päevi sekka sattuda. Olgu õige vastus milline tahes, tunnen enesetunde üle igatahes rõõmu.

6.40 Kümme minutit pärast ärkamist olen juba arvuti taga ja jätkan eilsest pooleli jäänud rannavolle telesaate kokku panemist. Mida see tähendab? Pooletunnise saate tarbeks võtsid kaks kaamerameest – tervitused siinkohal Alexela ehitusjuhile ja Baltic Broadcastingu bossile Taavi Lüütsepale ning Eesti laskesuusakoondislasele Martin Remmelgale (jah, just nii kõvad mehed seda saadet kogu suve tegidki!) – üles tundide viisi materjali. Nüüd tuleb kogu see failide hulk läbi töötada ja kõige olulisem välja valida. Seejärel meenutan turniiri kulgu, kõige põnevamaid hetki ja vaatan üle tulemused. Kogutud info põhjal kirjutan valmis saateteksti, mille homme hommikul helistuudios sisse loen. Kondikava ja helifaili edastan lõpuks monteerijale.

8.00 Nüüd läheb kõht tühjaks. Teen töös pausi ning sean sammud endale ja vist teilegi juba tuttavat treppi mööda esimesele korrusele, et hommikust süüa. Menüüs pole võrreldes eilsega miskit muutunud, seega lisan siia lihtsalt eilse foto.

Värviline hommikusöök. | Foto: Võrkpall24.ee

9.40 Kolm tundi pärast ärkamist on saade viimaks valmis saamas, viimased asjad jätan veel õhtuks, kui olen tagasi koju jõudnud ja blogi valmis meisterdanud. Trenni alguseni on jäänud 50 minutit.

9.50 Panen kiiresti kõik asjad kokku ja viin need autosse, sest pean end enne trenni algust hotellist välja kirjutama. Mainin igaks juhuks ka oma automargi ära – Audi A5 -, et kui äkki keegi osta tahab… Müün. Juba üheksandat kuud. Iluvigu on päris palju, alustades täketest katusel ja kriimudest ustel. Istmesoojendust pole. Kiirusehoidjat ka mitte. Hooldusraamatust rääkimata. No hästi. Hakkan vist isegi vaikselt mõistma, miks mu ustav neljarattaline sõber jätkuvalt kaubaks pole läinud. Aga etteruttavalt võin vähemalt nii palju öelda, et Kuressaarest Tallinna jõudsin selle äsja kirjeldatud mürsuga väga kenasti.

Varjatud reklaam. | Foto: Võrkpall24.ee

9.57 Jõuan hommikusse treeningpaika ehk minu hotelliga samas hoones asuvasse Spordikomiteesse. Hetkeks tundub, et olen petta saanud, sest saalis kõlab vaikne muusika ja kuus naist joogatavad (kas sellist väljendit kasutatakse jooga puhul?). Möödub mõni sekund ja silman treeningut läbi viimas Saaremaa Võrkpalliklubi toitumisnõustajat Marit Berendsoni. Just tänu kokkuleppele temaga olingi pool tundi enne trenni algust lubanud kohale tulla. Kui joogatamine läbi saab, võtab Berendson ette mind.

10.05 Astun kuulsale kaalule, mis ütleb, kes on paks ja kes on kuivik. Möllame kaalumasinaga minuti, möllame kaks, selgub, et ma polegi enam nii paks (nagu kaks päeva tagasi). Kaal on langenud 48 tunniga täpselt kilo jagu 84,3-ni ja rasvaprotsent 0,7 protsendi jagu 11,6-ni. Selle numbri võiks nimetada “koondise uksele koputamise protsendiks”, mille puhul pole kindel, kas lastakse uksest sisse või mitte. Lihasmass on samal ajal 0,1 ühiku võrra suurenenud. Saan kiita nii Berendsonilt kui ka Danielelt, kes näevad numbritest, et võtsin projekti sportlikku osa täie tõsidusega.

Kahe päeva arengud. Enim küsimusi tekitab minu jaoks metaboolne vanus “12”, ent selgub, et nii väike number on hea. | Foto: Võrkpall24.ee

10.15 Mängijad saabuvad riburadapidi trenni. Tuju on kõigil hea ja tunnen end liigutatult, sest näen, et olen meeskonnas omaks võetud. Et ma isiklikult sportlasena kunagi kuhugi ei jõudnud – vaatasin vaid kõrvalt, kuidas võistluskaalased ning semud Maicel Uibo, Karl Robert Saluri ja Janek Õiglane suure tööga maailma tippu kerkisid -, on sportlased minu jaoks ikkagi inimesed, kellele vaatan alt üles. Just sportlikus mõttes. Inimesena pole vahet, kui kõrgele hüppad või kui tugevalt palli lööd, aga sportlikult on kõik mu praegused meeskonnakaaslased austust väärt, sest Saaremaal mängimine on täna Eesti võrkpallis kindel kvaliteedimärk.

10.20 Ent mis veelgi mõnusam – kolmepäevase kogemuse põhjal paistavad Saaremaa meeskonnas mängivat ka lahedad isiksused. Kui ükshaaval poistele hommikuseks tervituseks kättpidi tere ütlen, kisub reeglina mõlema osapoole nägu muigele. Erinevate mängijatega on nende paari päeva jooksul kujunenud välja oma naljad, mis tervitussõnade kõrval kuuldavale tulevad.

Kogunemine. Taamal tahvel, kuhu Daniele kogu treeningu detailiselt kirja on pannud. | Foto: Võrkpall24.ee

10.25 Meeskond teeb viimaseid venitamisi ja rullimisi enne treeningu ametliku osa algust. Poisid annavad väikeses grupis ülevaate, kes eile kell 23.59 ilmunud postituse kodus ära jõudis oodata ja kes siis juba magas. “Muidugi ootasin ära, kuidas siis muidu!” ütleb Helar Jalg, kes eile ka teistest rohkem blogis sõna sai. “Ma magasin juba. Me lugesime Retoga (Giger) hommikul söögilaua ääres ja itsitasime,” lisab Mart Toom.

10.27 Minu juurde saabub nüüd heatujuline Giger, kes näitab oma telefonist, et blogi väliskeelde tõlkides näitab, justkui minu hommikusöögi juurde kuulub ka “vodka”. “Mõtlesin esialgu, et ehk on hommikune viinapits mõni eesti tava, aga Toom ütles, et tegelikult tõlkis Google lihtsalt sõna “viiner” valesti,” selgitab ta. Naerame mõlemad kõvasti ja seame end trenniks valmis.

Tõlkes kaduma läinud. Kas hommikusöögi juurde kuulub viin või viiner? | Foto: Võrkpall24.ee

10.30 Meeskonna abitreener ja statistik Märt Pajusalu hoiatab, et täna ootab ees “punases” trenn, seepärast ongi õhtu ja homne hommik vaba. Meenutan talle, et seda ütles ta ka enne eilseid ja üleeilseid trenne, kuid Pajusalu kinnitab, et täna peaks tõesti olema kolme päeva raskeim trenn. Mis seal ikka, hakkame pihta.

10.31 Daniele juhatab treeningu sisse, paneme käed kokku ja hüüame “Ösel”. Daniele orkestreerib. Ees ootab sarnane treening, nagu oli esmaspäeva hommikul, kui meeskonnaga liitusin. Tunnen juba soojendusel, et keha on tugevam ning samu selja-, külje- ja kõhulihaste harjutusi teha pole enam nii raske. Samas on soojendus jätkuvalt väljakutsuv. Mängijad ähivad ja puhivad, et kõik harjutused korrektse tehnikaga tehtud saaks – vaid nii on keha edasiseks jõutreeninguks valmis. Minu kõrval võimleb Alari Saar, kes näitab kümneminutilise soojenduse järel sõrmega enda otsmikule, kus tekivad higitilgad. “Algaja!” kostan seepeale. Mina juba voolan! Tundub, et vähemalt ühes asjas olen ma meeskonnas teistest pea jagu üle. Treeneritele võib ekslik mulje jääda, et ma pingutan teistest rohkem, aga tegelikult olen higistamises lihtsalt loomulik talent.

10.50 Võimlemine saab läbi. Nüüd teeme taas läbi “soojenduse” teise osa, mis harrastussportlase jaoks oleks juba omaette tugev treening. Sarnaselt üleeilsele ootab meid ees kaheksa harjutust – kükid, väljaasted ja küljeleasted ning mõned asjad kätele (kõigil harjutustel tuleb seejuures rühile ja korrektsele seljale tähelepanu pöörata). Raskused on taas “soojenduse” teises osas väikesed, 5-10 kilo, ning harjutusi teeme järjepanu, puhkamata. Mõtlen treeningu ajal “soojenduse” teisele osale uue nime – “kuumendus”. Ja põhiosa oleks siis “keemine”. Ühtäkki kõlab kogu treening loogilisena: soojendus, kuumendus ja keemine!

11.30 Kuumendus saab läbi ning meie kehad on jõudnud keemistemperatuurini. Et kasutame täna taas pulsimõõtmiseks spetsiaalseid rihmasid, näen, et mu pulss jõudis kuumenduse ajal 150-ni. See tähendab “rohelist”. Kõik on hästi. Harri Palmar saab taas napilt 100 kätte, kuigi pingutab täpselt samamoodi, nagu kõik teised. Kõige kõrgemal on kogu trenni vältel Markus Uuskari pulss. Liigun Artis Caicsist mööda, vaatan talle kriitilise pilguga otsa ja ütlen “slikti!” (läti keeles “halb”). Lätlane muigab ja vastab seepeale “väga halb!”. Just need sõnad õpetasime üksteisele selgeks eilse ujumise ajal. Lõbusat sõnavahetust kuuleb pealt polüglott Daniel Maciel, kes sekkub vestlusse fraasidega “Head isu!”, “Tere hommikust!”, “Kuidas läheb?”. Jah, pikk hooaeg TTÜ meeskonnas (2014/15) pole brasiillasel mööda külge maha jooksnud. Ja juba ongi aeg keemise juurde minna.

Reto Giger ja Artis Caics jagavad nalja. Enne pallitrennide algust on sidemängijad veel sõbrad. | Foto: Võrkpall24.ee

11.31 Daniele moodustab kolm gruppi. Enne seda küsib ta minult, mis positsioonil harrastajana võrkpalli mängin. Vastan, et nurgas (mitmemõtteline vastus: vahel olen väljakul nurgaründajana, aga vahel saadan mängu mööda vahetusmeestenurgas). Selge. Daniele loob grupi, kuhu kuuluvad peale minu veel kolm nurgaründajat: Helar Jalg, Mart Toom ja Robin Alba. Grupi nimeks saab Rinaldo. Poisid naeravad, et mulle pole lepingutki veel pakutud, aga juba saab endanimelise grupi. On au! Asume tööle.

Daniel Maciel. | Foto: Võrkpall24.ee

11.35 Kui kolm baasi on kangide, hantlite ja ketastega kenasti valmis pandud, algab treeningu viimane osa. Kõik mehed rügavad järgmised 45 minutit tugevalt. Teeme baasides kolm harjutust neli korda läbi, raskused määrab igaüks oma kaalu järgi (Daniele on tahvlile kirjutanud, mitu protsenti kehakaalust peaks olema iga harjutust tehes kangil). Igaks n-ö ringiks on aega 4×3 minutit. Raskused suurenevad seeria edenedes, ent korduste arv jääb samaks. Taas on esindatud kõik jõutreeningu põhiharjutused, alustades kükist, rebimisest ja jõutõmbest ning lõpetades lõuatõmmete ja kerelihastega.

Foto: Võrkpall24.ee

12.00 Püsin oma grupis kenasti poistega samas taktis. Paar näidet raskustest: täisküki viimane ehk neljas seeria 5×80 kilo, rinnalevõtt 5×70 kg. Ja kogu harjutustering tehakse ära järjest, minimaalsete puhkehetkedega, et pulsil mitte langeda lasta. Kõige väljakutsuvamateks osutuvad minu jaoks just viimased seeriad täiskükis ja rinnalevõtus, sest mu jalad pole sama tugevad ja plahvatuslikud nagu tippvõrkpalluritel. Minu grupist paistab silma Toom, kes on noorest east hoolimata võimsate reite ja jaantaltsiliku tõstmistehnikaga. Aplodeerin, kui Toom viimase rinnalevõtu seeria edukalt lõpetab. Kui minu plahvatuslikkust võiks võrrelda sureva teoga, siis Toom on kui punast lippu rihtiv härg. Ja ma ei liialda praegu sugugi palju. Kõige kergemad on minu jaoks lõuatõmbed, mida tuleb teha vaid 4×5.

12.15 Kätte on jõudnud hommikuse treeningu jõusaaliosa viimased minutid. Daniele käib mehi ükshaaval kontrollimas ja innustamas. “Bravissimo, Alari!”, “Perfecto, Artis!”, “Super, Helar!”. Olen tabanud end nende kolme päeva jooksul mõttelt, et ehk jääb lugejaile mulje, justkui oleks Daniele oma innustamisega võlts. Tegelikult on asi tema iseloomus. Julgen väita, et ta on sündinud motiveerijaks, kes teeb seda kõike loomulikult. Tema sõnades pole grammigi ameerikalikku fake’i. Kogu jutt on siiras. Daniele hoolib inimestest, kellega ta koos töötab. Ta põleb, kui treeningut läbi viib. On näha, et ta pole võrkpalli juurde sattunud raha, vaid armastuse pärast. Aga seda armastust saab ta saarlastele anda vaid kuni laupäevani, sest siis lendab itaallane tagasi kodumaale, kus ta on saamas peagi perelisa. Kuna erinen oma muusikamaitse poolest keskmisest 26-aastasest inimesest küllalt palju, palun alandlikult, kas võin kogu trenni kestnud vaibakloppimise järel valida lõpuloo. Panen kõlaritest kajama Rocky kultusfilmi tunnusmeloodia. Klassika on klassika. Keegi ei nurise valiku üle. DJ Pajusalu ei jää vastust võlgu ja laseb lisaloona eetrisse Bee Gees’i “Stayin’ Alive’i”. Nii mõnigi mees – tunnistan pattu, ka mina! – asub seepeale tegema 1970ndate aastate diskoliigutusi.

12.20 Jõusaaliosa on nüüd lõppenud. Tempo oli küll korralik, ent siiski mõõdukas. “Punasesse” ei läinud vist kellelgi. Poisid viskavad üksteisele käppa ja võtavad vett. Daniele ütleb, et kohtume kell 12.35 basseinis.

12.25 Võtame spordikotid selga ja liigume Spordikomiteest üle tee Rüütli spaasse. Saar teeb paarisajameetrise teekonna läbi elektrist sissevõetud tõukerattaga (nagu mu autokirjeldusest aru saite, pole ma mootorimaailmaga sina peal). Mõni hetk pärast spaasse sisenemist tuleb ta uksest välja ja ütleb teistele, et täna ujuma ei saa, sest seal toimub miskit (vist puhastus).

Elektriline Alari Saar. | Foto: Võrkpall24.ee

12.30 Liigume tagasi Spordikomitee poole ning üritame selgusele jõuda, mis edasi saab. Kuna õhtu on vaba ja Saar korraldab seetõttu enda juures saunaõhtu (kutse saadeti ka treeneritele, nii et ärge liiga palju arvama hakake), siis ütleb Palmar endale omase muigega: “Alaril on tünnisaun juba soojaks köetud, teeme seal ujumise osa ära.” Järgeb mõnus naer.

Märt Pajusalu ja mängijad uudistamas Alari Saare masinat. | Foto: Võrkpall24.ee

12.40 Treenerid teevad paar kiiret kõne ja peagi oleme mulle armsaks saanud Meri hotellis. Ja Palmar ei pannud tünnisaunaga palju mööda, sest meid tervitab kümnemeetrine bassein (laius umbes 6 meetrit). Olen esialgu veidi pettunud, sest lootsin oma treeninglaagri lõpetada tugeva ujumisega. Daniele paneb mehed kohe tööle ja õige pea selgub, et ka sellises väikeses “ujulas” on võimalik treeningu eesmärk täita. 11 meest mahuvad kenasti basseini ära ja ringiratast ujudes saab ka trenn tehtud. Treeningu sisu on sarnane nii eilsele kui üleeilsele ujumisele. Esmalt jooksuharjutused, küljeleastumised ja hüplemised koos kerge ujumisega, seejärel tempokam ujumine ja lõpetuseks 15 minutit spurte. Löön konna ujudes kogemata jalaga seljataga olevat Macieli. Peatun, panen käe brasiillase õlale ja uurin, kas ta sai kõvasti pihta (häda pärast võiksin ju Saaremaal ka diagonaalründajana lepingu sõlmida), kuid õnneks või kahjuks tabasin kõigest õlga. Maciel ütleb endale omase sõbralikkusega, et kõik on korras – ära üldse muretse. Kuna ruumi on vähe ja iga mees peab kogu aeg liikumises olema, selgub, et sellest saab tõsine treening. Minnes 10 meetrit spurti, tagasi tulles 10 meetrit rahulikult konna. Tempo on kõva ja viimastel minutitel kerkib kõigi pulss umbes 160 kanti. Palmarist me ei räägi. Pärast viimast lõiku on tema pulss ikka 100. Uurin Harrilt, kas ta on hiljuti Eesti suusatajatega sõbraks saanud või tegeles noorena kestvusaladega? “Sellise suunitlusega trenni pole otseselt teinud, aga jooksuvõistlustel osalesin kooli ajal küll,” räägib ta.

Kroolispurt ühele poole, rinnuli rahulikult tagasi, hetk pausiks ja uuele ringile. | Foto: Võrkpall24.ee

13.30 Minu viimane trenn (selleks korraks) Saaremaa meeskonna mängijana on lõppenud. Daniele lööb kõigile veest välja tulevatele meestele plaksu ja edastab kiidusõnad. Kui venitama asume, ütleb ta, et uute olukordadega kohanemisel on sportlase elus väga tähtis roll ning täna saime me väikeses basseinis sellega kenasti hakkama. Isiklikult kiidaksin aga siinkohal just Danielet ennast, kes pisikeses basseinis hetkegi mõtlemata eesmärki täitva treeningu läbi suutis viia.

Viimane ühispilt.| Foto: Võrkpall24.ee

13.40 Liigume pesema. Kui Saar ja Uuskari ajakirjanikuga lõõbivad ja oma kaitseväe-perioodi meenutavad, ütlen neile: “Alari, sul ei vedanud narikaaslasega. Ja Markus, sul ka mitte.” Saarlane ja hiidlane käisid nimelt kaitseväes koos ja magasid samas naris, üks üleval, teine all. Lollid naljad käivad asja juurde. Ja see ongi tore. Meeskonnas on erinevad isiksused, igaühega ajad n-ö oma rida. Kui noorte ehk näiteks Saare ja Uuskariga teeme peamiselt üksteise kulul nalju, siis Jalaga arutame iga päev spordimaailmas toimuva üle. Leegionäridega käib pidev keelekümblus, samuti on huvitav kuulata nende muljeid teistes riikides elamisest ja mängimisest. Näiteks Giger, kes mängis eelmisel hooajal 20 mängu ülitugevas Poola kõrgliigas, räägib täna, et loobus suvel kreeklaste pakkumisest, sest sealne kultuur on keskeurooplasele liiast – poolehoidjad loobivad mängijaid asjadega ja sülitavad, samuti ei jõua reeglina kogu palk kohale. Samuti märgib ta, et uuris enne Saaremaale tulemist mitme tuttava käest siinsete olude kohta. “Minu jaoks on meeskonna atmosfäär väga tähtis, sest see on seotud mängijate heaolu ja tulemusega. Sain kinnituse, et Saaremaale tasub tulla ega ole pidanud pettuma,” ütleb Giger. Sellist meest, kellega puhkeminuti ajal millestki rääkida pole, mina igatahes ei leidnud. Tõsi, kui kogu aasta igapäevaselt ninapidi kokku puutuda, võib mingil hetkel tekkida tüdimus. Ent see on inimlik.

14.00 Saaremaa Veski. Püha lõunasöömaaeg. Minu jaoks nii ongi. Kõlan nüüd võib-olla pehmo, lumehelbekese, lödipüksi ja mahlamütsina, aga viimast korda poistega koos ühe laua taha istudes tunnen, et pagan, hakkan seda punti vist igatsema. Nagu selgub, on kolm päeva vähemalt minu jaoks piisavalt pikk aeg, et tekiks emotsionaalne side. Oli lõbus. Ja tegin trenni rohkem kui eales üksinda jõusaali või ujulasse minnes olen teinud. Pealegi elasin tippsportlaseks kehastudes oma lapsepõlveunistust läbi. Jätan poistega ükshaaval hüvasti, kuigi hooaja jooksul näen neid ju tegelikult veel palju kordi. Parimad hüvastijätusõnad kuuluvad Henri Treialile, kes paneb käe pihku ja proovib järgnevaid sõnu lausudes tõsiseks jääda: “Oli tore, et tulid, aga on veel toredam, et ära lähed.” Ja kõik lähedalolijad, mina nende hulgas, naeravad veel viimast korda.

Hüvastijätt. | Foto: Võrkpall24.ee

14.30 Lõpetuseks tuleb minu juurde Daniele, kes ütleb, et tal oli rõõm mind kolmel päeval treenida ning et talle avaldas minu pühendumus muljet: “Sa oled tõeline spordimees!” Võtan kiidusõnad alandlikult vastu, kuid annan endale aru, et kolm päeva taolise projekti raames korralikult treenida ja toituda suudaksid ilmselt paljud. Ent ma pole sugugi kindel, kas suudaksin taolist tampi ja rutiini taluda ka siis, kui kolme päeva asemel räägiksime täispikast profikarjäärist ehk 15-20 aastast. Tänan Danielet omalt poolt kõige tehtu eest ja kinnitan, et õppisin temalt tõesti palju. Kõige rohkem nägin just seda, kuidas kõik treeningud olid üles ehitatud sellest lähtuvalt, mida võrkpallur väljakul tegema peab. Samuti edastan tänusõnad Urmas Talile ja Hannes Sepale, kelle loata olnuks minu plaani elluviimine mõeldamatu.

16.00 Käin kiirelt sugulaste juurest läbi, ütlen neile tere ja üsna pea juba head aega. Asun sõitma tagasi mandri poole. Tee peal mõtlen Daniele sõnadele ja pakun iseendale välja idee: homme ärgata varakult ja käia enne tööd ujumas või jõusaalis. Oskan hästi illusioone luua, ent õhtul blogi kirjutades olen juba pilvedest maha potsatanud ja varajase ärkamise osas skeptiline. Veidi enne Muhusse jõudmist märkan teetöölisi, kes parasjagu saarele uut asfalti panevad. Tunnen rõõmu, et mul on just minu töö ja mitte kellegi teise oma.

Teisel päeval lavastatud foto, mille plaanisin panna viimase blogipostituse lõppu. Aga selgus, et nii suurt väsimust ei tekkinudki, sest võrkpallur ei pea olema maailmameister 1500 meetri jooksus või crossfitis. Tõsi, oskasin lahkumist ka hästi ajastada, sest nädala teise poole treeningud on teatavasti alati kõige raskemad. | Foto: Võrkpall24.ee

Loe ka: Elu tippvõrkpallurina, I päev | Kriitiline kaalumine, allveelaev, Bocelli. Ja muidugi need trennid
Loe ka: Elu tippvõrkpallurina, II päev | Legendaarne avang, topelttrenn, “punases” ja libero blokis

*Jumal tänatud, et mul on häid sõpru ja tuttavaid ka teistes Eesti võrkpalliklubides, kes hoiavad silma peal, et mu artiklites säiliks objektiivsus.
*Viimane blogipostitus läks üles ööl vastu neljapäeva kell 00.10.

Jaga postitust

Üks kommentaar - Lisa kommentaar

  1. Hästi paned, Karl! Kuna paljud fännid sooviks Sinu humoorikaid kirjutisi edaspidigi nautida, siis loogiline samm oleks”testivollerina” ennast proovile panna ülejäänud profimeeskondades. Kindlasti leiavad profid Sulle rakenduse – see oleks huvitav eksperiment!

    Vasta

Lisa kommentaar