Elu tippvõrkpallurina, II päev | Legendaarne avang, topelttrenn, “punases” ja libero blokis

Rõõmsad mehed pärast hommikust topelttrenni. | Foto: Võrkpall24.ee

Võrkpall24.ee peatoimetajal Karl Rinaldol jäi teisipäeval seljataha teine ja ühtlasi eelviimane päev profisportlasena Saaremaa Võrkpalliklubis. Siin on blogi teine osa.

7.30 Äratuskell! Mõistagi pole ma üleöö imeinimeseks muutunud, kuigi hotell Meri on taganud taas parema une kui mu Mustamäe korteri diivan… Leian, et keha peab veel veidi puhkama, kuna magama jõudsin pärast jalutuskäiku alles kell 1 öösel. Teen päevale legendaarse E2-E4 avangu ja lükkan äratuse tunni jagu edasi.

8.30 Aga nüüd on käes ärkamisaeg (mitte see 19. sajandi oma!). Ajan end püsti ja tunnen, et selg on veidi kange. Siis meenub, et nojah, eile sai ju neli tundi trenni ka tehtud. Kui ma täna kusagil kerget valu ei tunneks, siis oleksin ilmselt surnud.

8.40 Istun arvuti taha ja hakkan neljapäeva õhtul tele-eetrisse minevat saadet Eesti rannavolle meistrivõistlustest kokku kirjutama. See on pikk töö, ent algus on nüüd vähemalt tehtud.

9.15 Kui eilehommikusel treeningul saatis meid päikesekiirena kohalik muhe ajakirjanik Alver Kivi, siis täna märkan Meri hotelli aknast välja vaadates, et taevas särab päike ise.

9.25 Lähen trepist alla hommikust sööma. Eilse õhtu patt (Baikali limonaad) veel valusalt meeles (aga, ai, kus maitses hästi!), ei vaata täna isegi pannkoogi ja teiste ahvatlevate söökide-jookide poole. Tõstan taldrikule jälle kõvasti salatit, tomatit, kurki ja oliive. Kõrvale valin paar õhukest peekoniviilu, ühe viineri, omleti ja riisipudru. Lihapall peab täna uut kosilast ootama jääma. Aga restoranikülastajate seast leiab küllap ka neid, kelle keha rasvaprotsent läheneb enne sajale kui kümnele. Küll need lihapallidki sedasi oma lõpu leiavad. Ja ärge saage valesti aru – minu taldrikul end värvikalt eksponeeriv hommikusöök on tegelikult väga mõnus! Palju parem kui mu regulaarne tööpäevahommikuga kaasas käiv Rimi pitsaviil singi ja seentega… Ja Fazeri pähklišokolaad… Ja Coca-Cola… Või Pepsi… Ah, las jääda – see nimekiri läheks liiga pikaks.

Värviline hommikusöök. | Foto: Võrkpall24.ee

9.45 Hommikusöök söödud, käin kiirelt hotelli kõrval asuvast rannapoest läbi, et osta hambahari ja hambapasta. Jõuan hotelli tagasi ja hakkan trepist oma toa poole ronima. Teen esimese sammu üle ühe astme ja reielihased puhkevad karjuma: mees, sa tegid eile kükke, väljaasteid ja hüppeid, lase nüüd olla! Okei, võtan rahulikumalt. Kogu keha on eilsetest trennidest veel natuke tuim ja väsinud. Aga vähemalt selg ei anna enam tunda.

9.50 Teen elu pikima hambapesu, täpselt viis minutit, sest unustasin Tallinnast vajalikud asjad kaasa võtta ja eile jäid seetõttu kikud küürimata.

10.00 Teen natuke tööd ja pakin asjad kokku. Tuleb huvitav trenn, mõtlen endamisi, sest kavas on tunniajane ujumine, millele järgnevad jooksud ja hüpped rannas. Kogu senise elu olen pärast ujumist läinud sauna lõdvestuma, aga täna tuleb ilmselt teistsuguse tähendusega “saun”.

10.20 Astun hotellist välja ja jõuan täpselt 136 sekundiga Rüütli spaa ukseni. Riietusruumis näen meeskonnakaaslasi, kes tervitavad mind mõnusa muigega. Selgub, et eilne blogipostitus pole kellelgi kahe silma vahele jäänud. Helar Jalg manab, et oli eile õhtul just sõba silmale laskmas, kui nägi, et blogipostitus on viimaks väljas. Ja blogi olevat nii pikk olnud, et selle ajaga läks uni üle. Naeran selle jutu peale ja pakun Jalale võimalust ise tänane blogipostitus kokku panna. Too muigab ja ütleb, et ühest oma endise koduklubi tegevjuhist võiks paar sõna kirja panna küll.

10.25 Jõuan basseini, kus on ees ootamas veel mitu mängijat. Libero Alari Saar, kes pole just maailma kõige vaiksem tüüp, tuleb plaksu lööma ja küsib kõva häälega: “Noh, kas täna hommikul läksid juba pannkoogid kaubaks?” Kõik naeravad, sest kontekstiga ollakse kursis. Pannkookidega seoses meenub mulle eilne Harri Palmari jutt. Kui ta eelmisel hooajal Saaremaale tuli, oli kaal normis, aga nii kui vanaemal pliit kuumaks läks ja kodused toidud iga päev lauale ilmuma hakkasid, kerkis ka kaal. Kõik me oleme inimesed. Isegi Harri. Aga sel suvel on ta jälle kümne protsendi piirimail.

Liiga lihtne. Vähemalt Harri Palmari jaoks. | Foto: Võrkpall24.ee

10.28 Mängijatele antakse pulsi mõõtmiseks spetsiaalsed rihmad, mis tuleb käe peale panna. Eilse blogipostituse peategelane Daniele tervitab mind ja küsib, mis on mu perekonnanimi. Ütlen, et Rinaldo ongi. Aga eesnimi on Karl. Nüüd on seegi asi paigas. Nimi läheb iPadi kirja ja peagi saavad kõik treeningu ajal oma pulssi ekraanilt vaadata.

10.30 Kordub eileõhtune treening. Alustuseks soojendus vee all jooksmiste ja hüpetega, seejärel mõnusa tempoga ujumine ja lõpetuseks 10-15 minutit 25-meetriseid spurte. Kui puhkehetkedel hiidlane Markus Uuskari end liiga enesekindlalt tunneb, tuletan talle meelde, et Rakverest on küll meistriliigameeskond kadunud, aga mul on kontaktid sealse esiliigatiimiga, kuhu võiks teda veel vabalt saata. Ise tunnen samal ajal muret hoopis selle üle, ega ühtegi Saaremaa ujumistreenerit spaasse pole sattunud, sest Uuskari ja Johan Vahter on teist päeva järejest heas hoos. Tunnen esmakordselt headmeelt, et pärast ujumist on plaanis jooks rannaliival, sest siis saavad ka Uuskari ja Vahter ehk koormuse kätte. Reto Giger, kellega juba eilsest kenasti läbi saame, ütleb puhkemomendil, et tõlkis blogipostituse saksa keelde ja sai kõvasti naerda. Luban talle, et matustest ei plaani kirjutada ka täna õhtul.

Pulsikell käe peal, leiame Mart Toomiga aega lõikude vahel isegi pildi tarbeks poseerida. | Foto: Võrkpall24.ee

11.10 Aga mida näitab trenni intensiivseima osa ajal pulss? Ekraanil olevaid numbreid ma ei näe, sest panustasin tavaprillide asemel basseini minnes ujumisprillidele. Õnneks aitab klubi tegevjuht Hannes Sepp hädast välja. 25-meetriste ehk umbes 15-sekundiliste sprintide ajal kerkib pulss 160-ni, aga mitte kõrgemale. Eilsest päevast tuttavaks saanud “punasesse” seega ei lähe, mis tähendab, et kõik on hästi ja treening täidab oma eesmärki. Ka teistel meestel on sarnased näitajad. Ühe erandiga. Palmari pulss käib käsikäes tema stoilise olekuga. (Kontrollin EKI-st üle, kas ütlen ikka õigesti, kui kirjutan “stoiline”. Selgub, et kirjutan küll, sest Palmari kohta sobib iseloomustuseks “kannatusi ja õnnetusi mehiselt taluv, eluraskustes vankumatu ja kindlameelne, külmavereliselt rahulik” imeliselt.) Palmar on lihtsurelikest üks paremaid ujujaid, kuid tugevast pingutusest hoolimata ei paista ta pärast järjekordse spurdi lõpetamist isegi hingeldavat. Küsin seepeale Sepalt, palju Palmari pulss näitab. Saar ütleb, et 100 sai lõpuks kätte, siiani oli alla. Vaatan Palmarile otsa ja küsin, kas ta elab ikka? Harri muigab. Treenitus on lihtsalt sedavõrd hea.

Kogu tõe leiab iPadist. | Foto: Võrkpall24.ee

11.30 Trenn saab läbi. Mehed tulevad basseinist välja ja asuvad vaatama ekraanile kuvatud kokkuvõtet trennist. Selgub, et anatoomias on loogikal koht täitsa olemas, sest kui pulsitu Palmar kõrvale jätta, oli just Vahteri ja Uuskari pulss treeningu ajal kõige madalam.

11.35 Liigume duši alt läbi ja riietusruumi, et selga panna väliriided. Jalutame kogu meeskonnaga umbes 500 meetrit rannani, kus heatujuline Daniele meid juba ootab.

11.45 Päikese ja 20-kraadise temperatuuri saatel teeme rannas algust jooksuharjutustega. Küljelt-küljele liikumised, väljaasted, spurdid. Meeskond on jagatud kaheks – ühed on ühel ja teised teisel pool võrku. Sprintide ajal tekib mängijatel hasart: hakatakse vastastiimiga võistlema. Danielel on selle üle ainult hea meel, kuid nõue on see, et tiimi kõik liikmed liiguvad ühes taktis. Keegi ei tohi maha jääda ega ette minna. Ja esimene raske osa liivatreeningust möödub tänu meeskonnavaimule ja väikesele konkurentsile taas linnulennul.

Selliste sammudega lööks ka tantsupõrandal laineid. | Foto: Võrkpall24.ee

12.10 Kätte on jõudnud hommikuse treeningu raskeim osa. Umbes 10-meetrine spurt võrguni, paar sammu tagasi, hoovõtt ja sammudes löögile mineku imitatsioon, millele järgneb kiire liikumine võrgu keskele, kus tuleb teha üks kätekõverdus. Seejärel võrgu alt läbi, blokiliikumise imitatsioon, löögileminek ja tagurpidi sprint umbes 10 meetrit. Ja sörgiga tagasi kohe uuele ringile. Selliste kolmeminutiliste intervallidega tõmmatakse mind kahe päeva jooksul esimest korda ametlikult “punasesse”. Napilt, aga kindlalt. Pulss ulatub 176-ni ja oma maksimumist olen sooritusse rakendanud 90% energiat. Pingutus on kõva, ent jätkuvalt omamoodi nauditav. Ka mitmel teisel mängijal, muuhulgas näiteks Artis Caicsil, läheb viimane intervall punasesse. Palmaril näitab samal ajal pulss ümmargust nulli. Mõtlen endamisi, et no selge, nüüd ongi mees otsad andnud. Aga ei, selgub, et kui iPadist liiga kaugele minna, siis ta ei fikseeri enam pulssi. Kõik on korras. Palmar teeb ainsagi probleemita kogu liivatrenni kaasa ja innustab teisigi.

Libero blokis. Sellist pulli ei näe iga päev. | Foto: Võrkpall24.ee

12.30 Treening on lõppenud, venitame lihaseid ja teeme ühispildi. Paar meest tõmbavad selle tarbeks kiiresti särgi selga. Ja need, kes ei tõmba särki selga, tõmbavad kõhu sisse. Win-win. Meeleolu on trenni lõppedes mõnus. Daniele käib kõik mehed läbi ja ütleb kiidusõnad edasi. Ka Urmas Tali oli rannatreeningu ajal olemas ning motiveeris mehi.

Rõõmsad mehed pärast hommikust topelttrenni. | Foto: Võrkpall24.ee

12.45 Jalutame tagasi Rüütli spaa poole, kuhu asjad jätsime. Uurin veidi enam kui 80 päevaga ümber maailma käinud Daniel Macielilt, millises riigis on ta enim trenni teinud? Kõlab kiire vastus: “Brasiilias! See on hullumeelne, mida mu kodumaal tehakse. Füüsisele pööratakse meeletult rõhku, sest meeskondades on umbes 18 mängijat ja kui sa toime ei tule, siis võetakse lihtsalt uus mees. Aga nad lähevad selle füüsise poolega üle piiri. Mulle tundub, et Brasiilias on viimastel aastatel selles osas natuke tagasi hakatud tõmbama. Aga kui teistest riikidest rääkida, siis ütleksin esmamuljele tuginedes Saaremaa. Teeme siin trenni väga korralikult.”

Lõunal Saaremaa Veskis. | Foto: Võrkpall24.ee

13.10 Käime pesus ja sõidame otse Saaremaa Veskisse lõunale. Et juba teist päeva järjest pakutakse sportlastele imemaitsvat rooga – täna on menüüs part -, siis mõistan, et tegu pole juhusega ja esitan siinkohal avalikud kiidusõnad söögikohale. Jalg meenutab söögi ajal Eesti võrkpalliklubide klassikasse kuuluvat eurosarja mängu, kui Tallinna Selver kohtus 2012. aastal eurosarjas kahel korral Itaalia hiiu Piacenzaga. Jalg oli toona 18-aastane koolipoiss, kes visati selliste koondisemeeste nagu Kristjan Õuekallase ja Martti Juhkami kõrval tundmatusse vette. Vastaste superstaar Robertlandy Simon, kes võiks oma laiade õlgadega kasvõi kõikides Kuressaare öölokaalides korraga turvamehe ametit pidada, andis noorukesele Jalale tasuta õppetunni. “Tulin vahetusest väljakule ja Simon servis muidugi kohe minu peale. Esimene palling tuli otse ülakehasse – äss. Võtsin sammu tagasi, aga siis pani kavala keriva servi võrgu alla. Jälle äss. Õnneks need jäidki mu ainsateks vigadeks selles mängus. Lõpetasin vist 7 punkti ja pluss 5-ga,” meenutab Jalg.

Kõigi Selveri endiste mängijate hirm: Robertlandy Simón. | Foto: EPA/Scanpix

13.30 Väljakule pole Mart Toom Saaremaa meeskonna ridades seni väga palju pääsenud, küll aga pääseb ta kergesti minu auto peale, sest siin konkurents puudub. Läheme läbi Selverist. Ostan väikese smuuti ning maavitsaliste sugukonda kuuluvad füüsalid, mis on üldtugevdava ja stressi alandava toimega marjad. (Lugesin seda infot alles praegu, et blogis oma ostu ära põhjendada – Selveris olles ostsin füüsaleid puhtalt hea maitse pärast.) Smuuti ja füüsalite kõrvale ostan vaid Saaremaa vett. Mul on hea meel, et tarbin oma lemmikvett lõpuks ka selle sünnikohas. Minu ja vee vahel tekib südamlik hetk, mil mõistame, et oleme üksteise jaoks siin Kuressaares justkui loodud.

Kui Mart Toom eneseusu leiab, hakkab ta end hoopis tihedamini väljakul mängimas nägema. | Foto: Võrkpall24.ee

13.40 Tagasi pärisellu. Panen Toomi, kes soovitab mul kahe trenni vahel tunnikese magada, Arabella hotelli ees maha. Uni on pärast söömist tekkinud küll, aga tööd on vaja samuti teha.

14.00 Tagasi Meri hotellis. Teen OM-kvalifikatsioonist uudise valmis. Kustutan enne loo avaldamist kogemata pool teksti ära (kas liigne treeningkoormus on hakanud lõpuks ka ajudele?) ja kiirustades uusi sõnu ritta seades mainin kahel korral Brasiilia asemel Itaaliat. Avaldan loo. Õnneks märkab lolli viga hiidlane Stefan Kaibald (vabandan kõigi saarlaste ees, et olen taaskord sunnitud teie naabritest juttu tegema!) ning parandan selle enne, kui kõik märkavad.

14.30 Lendan tänu võrkpalliliidule nii naiste kui meeste EM-finaalturniirile, kuid unustasin akrediteeringu õigeaegselt ära teha. Nüüd on viimane aeg, öeldakse võrguliidust. Asun lahtreid täitma. Õnneks tavapärast jändamist seekord ei tekigi ning saan õige pea murest lahti.

14.45 Aga nüüd blogi juurde. Õhtuks ei taha kogu päevast kirjutamist jätta, sest selleks ajaks on uus trenn peale tulnud ja kõik pole enam nii selgelt meeles. Kulub tund, kulub kaks…

17.15 Ja senise päeva kokkuvõtnuna märkan, et õhtuse treeningu alguseni on jäänud 45 minutit. Mängijad ütlesid, et õhtune kergejõustikutrenn peaks olema senistest kõige lihtsam. Vaatame, kuidas lood tegelikult on.

17.45 Saabun staadionile. Päike paistab ja Daniele kuulutab alustuseks, et meil, eestlastel, on ikka vedanud. “Mis saaks olla parem kui õhtune treening päikese ja 20 kraadiga!” ohkab ta. “Itaalias on meil suviti 40 kraadi. Sellise leitsakuga ei saa midagi korralikult teha.” Neid ridu kirjutades meenub mulle “‘O sole mio” kolme tenori lustlikus ettekandes. Kui eile igatsesin trennis taga Tšaikovskit, siis täna sobiks just see kuulus Napoli viis imeliselt treeningu taustaks.

17.55 Kõik mängijad on kohale jõudnud, aga mida pole, on pall. Samal staadionil mängiti eelmisel nädalal trenni alustuseks vutti. Mängijad uurivad Danielelt, miks me jalkat ei mängi. Daniele muigab ja ütleb, et tal on üks halb mälestus. Kord juhendas ta Itaalia esiliigaklubi ja kui mängijad avaldasid igas trennis soovi jalgpalli mängida, siis lõpuks tuli ta neile vastu. Loetud minutid pärast seda, kui pall oli mängu pandud, jäi üks võrkpallur pikali lamama. Hüppeliiges. Kahekuuline mängupaus. “Ma pole toonasest traumast veel taastunud, seepärast me ei mängigi,” naerab Daniele. Teised muigavad samuti ja lähevad jooksma. Muide, varasemalt on selliseid trenne läbi viinud peatreener Tali isiklikult, aga nüüd vaatab ta hea meelega kõrvalt, kuidas Itaaliast saabunud proff asju teeb, ja paneb vist isegi miskit kõrva taha. Jutumees on Tali mõistagi ka siis, kui ise trenni läbi ei vii. “Come on, guys” kõlab juba soojenduse ajal rohkem kui üks kord.

18.00 Jooksutempo peab olema soojenduse ajal nii madal, et jõuksime samal ajal vabalt juttu rääkida. Kutsun jooksu ajal enda juurde kaks liberot – Saare ja Vahteri – ning sosistan, et blogisse oleks üht head tsitaati vaja. Küsimusena käin lauale järgneva: kumb teist uuel hooajal põhis mängib? Saar hakkab endale mitteomaselt poliitiliselt korrektset vastust voolima (“See sõltub, kuidas vorm on ja mida treener parasjagu näeb”). Puhken naerma ja ütlen, et ega ma siis tõsiselt räägi! (Aga tsitaadi sain ikkagi kätte, nagu näete!)

18.15 Alustame soojendusharjutustega. Puusaringid, õlaringid ja muu selline. Daniele pole küll esimeses nooruses mees, ent näitab kõik (!) harjutused eeskujulikult ette. See paneb ka mehed rohkem pingutama, sest kui juba treener suudab teha, siis kuidas meiegi teistmoodi saame. Itaallast austavad tõesti kõik mängijad, mitte ainult mina. Trennide eel ja järel käib võidujooks, kes abilist rohkem kiita suudab.

18.30 Igaüks saab kummi, mis hoiab jalgu koos. Järgnevad väljaasted ja kõrvaleasted ning kõhu-, selja- ja küljelihaste treenimisele mõeldud harjutused. Voolan taas higist, aga täna mängivad tingimused minu kasuks: must tartaan ja kuivatusotstarbega päike ei tekita suurt loiku. Lõpetuseks saab igaüks paarilisega kummi venitada ja seeläbi kere veel paremasse vormi timmida.

18.45 Nüüd saabub õhtu kergejõustiku osa. Endise kümnevõistlejana loodan, et ehk hakkame näiteks teivast hüppama. Paraku eksin rängalt. Piirdume erinevate hüplemiste, jooksuharjutuste ja tõkkeastumistega. Giger märkab, et ma ei sattunud vist esimest korda elus staadionile. Aga väikseid eksimusi satub samuti sisse ja siis on kriitika kiire tulema. Tali ristib mu hetkega viilijaks, kui kiires tempos ristsamme tehes tehnika ära laguneb ja planeeritust varem peatun. Kogu trenn möödub taas äärmiselt mõnusas õhkkonnas, kus üksteist tögatakse viisakuse piirides.

18.55 Astun meelega Jala jalale, sest klubis treenimine on sedavõrd mõnus, et võiksin siia ju iseenesest pikemaks jääda. Paraku jääb Jalg või siis jalg terveks ja neli nurgamehe kohta on jätkuvalt täidetud. Retro rahvaliigameeskond hingab neid ridu lugedes ilmselt kergendatult, sest ka uuel hooajal on nende meeskonnas vähemalt üks alla 30-aastane mängija minu näol jätkamas. Samas, pagan, ehk hoopis tunneb Retro klubi nüüd kurbust, sest üleminek rahvaliigast meistriliigasse toonuks kena kopika sisse. Mehed saanuks mitu aastat ilma treeningmaksuta mängimas käia.

19.00 Aga tagasi treeningu juurde. Alanud on viimane osa. Kaks kilomeetrit jooksu eriti aeglaselt ehk 18 minutiga. Selline peab tempo olema, sest tegu on taastava ja aeroobse osaga. Peagruppi asub juhtima Napoleon ehk Daniele isiklikult, teised võtavad sappa. Jooksikuid ei teki, kuigi kerge jalaga Jalg tahaks kangesti liduma panna. “Ma ei suuda nii aeglaselt joosta,” ütleb ta. Tunnen end samamoodi, kuid hea seltskond aitab jälle hädast välja. Kui viimasele ringile asudes Jalg ikkagi peagrupist end lahti rebib, nimetab Daniele ta Emil Zatopekiks. Võrgumeestele vajab selline nimi tutvustamist, aga mina, olles lõpuspurdi eel samuti grupi etteotsa hiilinud, tean kergejõustikusõbrana, mille müstilisega kuulus poolakas 1952. aastal Helsingis hakkama sai. Kui oma teadmisi jagan, muigab Artis Caics kavalalt: “Kohe näha, et ajakirjanik on punti sattunud!” Lõpusirgel moodustame kuulsa esiliigamehe Taavi Preiga tandemi ja püüame Jala kinni. Finiširuudustiku ületame kolmekesi koos ja et fotofinišit Saaremaa klubi miskipärast oma treeningutel ei kasuta, jääbki võitja teadmata. Kogu see haarav lõpuheitlus toimus heal juhul kiire jalutuskäigu tempos.

19.15 Trenn saab läbi, paneme käed kokku ja hüüame kõva häälega “Ösel”. Nii mõnelgi on eilne blogipostitus veel meeles ja seetõttu leidub neidki, kes hüüvad hoopis “Mesut Özil”. Trenn oli tõesti nauditav – mõnusalt taastav pärast hommikust topelttrenni.

Selfie-sticki pole vaja, kui on olemas Henri Treial. | Foto: Võrkpall24.ee

19.18 Arutame korraks Kuressaare jalgpallimeeskonna äärekaitsja Saare (mitmekülgse mehe vutihooaja lõpetas kevadel hüppeliigesevigastus) ja kõigile juba tuttava spordisõbra Jalaga, kas läheme Kuressaare ja Flora mängu vaatama.

19.20 Enne veel, kui otsuse langetada jõuame, tuleb minu juurde teist aastat klubi massöörina tegutsev Anu Raag ja küsib, mis kell massaaži tulen. Mõtlen esialgu, et tegu on naljaga, aga Tali kinnitab, et nüüd pole pääsu – tuleb minna! Selge. Kell 8 olen laual.

19.30 Rimi toidupood. Baikalit täna ei võta, küll aga hangin kiireks õhtusöögiks Caesari salati, kaks pisikest smuutit ja ühe väikese jogurti. Raha kulub kokkuvõttes rohkem kui oleks väljas süües kulunud, aga massaaži nimel olen valmis ohvreid tooma.

19.45 Hüppan pesust läbi ja söön Caesari salati ära (smuutid läksid juba autos kaubaks).

Pole parim õhtusöök, aga käib kah. | Foto: Võrkpall24.ee

19.58 Saabun massaažiks Arabella hotelli. Tunnen jätkuvalt, et pole seda ära teeninud, sest olen ju ajakirjanik. Õnneks selgub, et pärast trenni oligi aeg vaba ning ühegi tippsportlase kohta pole ma röövinud.

20.15 Massaaži ajal kuulen palju lõbusat. Peamiselt ikka sellest, kuidas mängijad laual käivad. Ja et leegionäre ei tasu karta, sest vähemalt Raagi senikogetu põhjal on tegu alati äärmiselt meeldivate inimestega. Kuulen, et meeskonna mullune nurgaründaja Eddie Rivera oli meeldivalt üllatunud, kui märkas, et Raagi naiselikud käed suudavad sedavõrd palju jõudu rakendada. Tunnen seda nüüd sõna otseses mõttes enda nahal. Ikkagi Võrumaalt pärit ja talueluga tuttav naine, kelle õetütar, muide, on Eesti koondise teine sidemängija Kaisa Bahmatsev!

20.45 Seda, et Raag ka tegelikult asja jagab, mõistan veelkord siis, kui ta mu kõige valusamad punktid ehk kaela ja tuhara üles leiab ning neid põhjalikumalt mudima asub.

21.15 Tund ja viisteist minutit möödub linnulennul ning olen end peaaegu magama unustanud. Trenni on muidugi samuti tore teha, aga hea meelega kallutaks kaalukausi ümber. Et trenni teeks nädalas korra ja massaaži saaks kaks korda päevas. Usun, et ka mängijatel poleks selle vastu midagi. Eesti meistrivõistlustel oleks koht esiviisikus ikka tagatud.

Profisportlase elu parim osa – massaaž! | Foto: Võrkpall24.ee

21.30 Naasen hotelli ja asun päeva viimast osa kirja panema. Paar mängijat juba kirjutavad, et millal lugeda saab. Nii mõnegi mängija jaoks on see tänavuse klubihooaja pikim tekst, mis läbi saab loetud, nii et tuleb aega varuda.

23.55 Valmis. Saan loo veel õige päeva sees avaldada.

Lõpetuseks aga nõnda palju, et homme ootab hommikul ees üks pikk ja raske trenn, aga seejärel on meestel õhtu ja ka järgmise päeva hommik vabad. Nii saab ka minu profikarjäär selleks korraks läbi, kuigi nõnda kaunisse linna võiks kauemakski jääda.

Foto: Võrkpall24.ee

Loe ka: Elu tippvõrkpallurina, I päev | Kriitiline kaalumine, allveelaev, Bocelli. Ja muidugi need trennid

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar