INTERVJUU | Avo Keel: pigem mind enam Eesti koondist juhendamas ei näe

Keel analüüsib Läti ja Eesti koondist

Avo Keel. | Foto: volley.ee

Laupäeval pidas Euroopa Kuldliigas selle hooaja viimase mängu Läti võrkpallikoondis, kes kaotas 0:3 alagrupi võitjana Saku suurhallis toimuvale nelja meeskonna finaalturniirile pääsenud Türgile.

Esimest aastat Kuldliigas mänginud Läti võib turniiriga kokkuvõttes siiski igati rahule jääda, sest kolm võitu andsid A-alagrupis Slovakkia ja Belgia ees teise koha. 56-aastane Keel viis seejuures läbi osaliselt sunnitud noorenduskuuri, sest kaks paremat ründemängijat Hermans Egleskalns ja Romans Šauss loobusid koondisekutsest. Võrkpall24 võttis alates 2017. aastast Läti koondise peatreenerina tegutseva Avo Keelega ühendust, et uurida lõppenud turniiri, Eesti koondise, äsja Itaalia tippklubi Perugiaga liitunud Robert Tähe ja vanameistri Kert Toobali kohta.

Avo, lõpetasite Kuldliiga kindla kaotusega. Kas mehed olid juba mõtetega puhkusel?

Ei saaks öelda, et nad puhkusele mõtlesid. Alguses oli sellist n-ö vabaesinemist. Türklastel tuli kõik välja, meil seevastu mitte. Alustasin ka nende meestega, kes natukene vähem mänguaega olid saanud. Ju meie omad püüdsid natukene üle. Kolmandas geimis vahetasin need mängijad sisse, kes põhiraskust terve turniiri kandsid, aga oma mängu me käima ikkagi ei saanud. Türklased tegutsesid vabalt ja mängisid vastavalt tabeliseisule.

Ole hea, võta Kuldliiga Läti koondise vaatevinklist kokku.

(Naerab.) Alustuseks ütleks, et eestlased keerasid meil nässu Kuldliiga finaalturniirile pääsemise. Kes neil käskis kaotada? Me lootsime, et nad panevad oma alagrupi kinni ja meie pääseme parima teise koha võistkonnana edasi. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis meie selge eesmärk oli jääda Kuldliigasse järgmiseks aastaks püsima. Esimene Türgi mäng oli täitsa tipp-topp, lihtsalt vastane oli kvaliteedi poolest meist üle. Kui teises voorus kodus Slovakkialt 2:3 peksa saime, siis hakkas tunduma, et Kuldliigasse püsimajäämine polegi võimatu ülesanne, eriti veel selle koosseisuga. Ma arvan, et 6 palli süsteemis võiks 5 välja venitada.

Suutsite Euroopa seitsmendat koondist Belgiat mõlemas mängus võita. Oli see sinu jaoks üllatus?

Belgial puudusid nende paremad mehed. Samas oli neil võtta mehed, kes raha peale mängudes küll põhikoormust ei kanna, aga pingil on olemas. Belgia võidud olid meie jaoks kindlasti väga head, kuna neil on pikk ja lootustandev meeskond. Belgiat polnud kerge võita.

Kes ja mis sulle enim alagrupiturniiri jooksul headmeelt valmistas?

Ma olen Eesti koondisega selle kõik läbi elanud ja julgen väita, et tänu euroliigale ja abistavatele kontrollmängudele Eesti koondis minu ajal kahel korral EM-ile jõudiski. Ma olen ka sellise olukorra läbi elanud, kus koondisele euroliigat ei võimaldatud. Selle hinnaks oli EM-kvalifikatsioonis 2:3 allajäämised Belgiale, Hollandile ja Iisraelile. Jäime alagrupis kolmandaks ja suurturniirile ei pääsenud. Kuldliiga mängud on Läti koondisele hädavajalikud, kui soovime jõuda 2021. aasta EM-ile. See ongi kõige parem tunne, et saame tugevaid mänge.

Toms Švans oli hea terve turniiri vältel. Pärnus sain temaga igapäevaselt koos töötada ja mul oli lihtne aru saada, kas ta mängis hästi või kehvasti. Atvars Ozolinš oli selgelt kõvem vend kui eelmiselt suvel. Ta oleks punktitoojate tabelis viie parema seas olnud, kui poleks seda õnnetut viimast Türgi mängu olnud. Üldiselt jäin ma temaga rahule. Meie trump on maailmaklassist sidemängija Deniss Petrovs. Tema kantseldas meeskonda väljakul ja tegi seda edukalt. Kuid kõige rohkem tooksin esile meie noort diagonaalründajat Kristaps Platacsit. Ta oli eelmisel hooajal Limbaži meeskonna varumängija. Tuli esimeses Türgi mängus platsile ja jäi sinna sisuliselt kogu turniiriks. Tuli küll üks väga must mäng, kuid see on arusaadav. On raske tulla Credit24 Meistriliiga eelviimase meeskonna pingilt ja hakata tegusid tegema Kuldliigas. Platacs visati tundmatus kohas vette ja ta ujus päris korralikult.

Kas oli ka midagi sellist, millega sa üldse rahul ei ole? Just mängulise poole pealt.

Kui midagi välja tuua, siis servi-teema natukene häiris. Oleks oodanud selles aspektis kindlamat tegutsemist. Ja millega ma veel rahul ei olnud, oli bloki-kaitse taktika elluviimine. Ootasin rohkem blokipunkte. Koostöö kaitse ja bloki vahel sisuliselt toimis, aga pigem oli koostöö paigas tänu kaitsele, mitte blokile. See võis tuleneda ka füüsilistest parameetritest ja mõne mehe vanusest.

Kas peale Atvars Ozolinši näeb tuleval hooajal Pärnu klubis mängimas veel Läti koondislasi?

Ma ise loodan, et näeb. Natukene vara on sellest veel rääkida, kuna protsessid on pooleli. See on klubi avalikustada.

Tuleme nüüd Eesti koondise juurde. Viimati kaotas meie rahvuskoondis mannetu esitusega 0:3 Hispaaniale. Kas võrkpallifännid peaksid finaalturniiri eel muret tundma?

See on pigem küsimus nendele meestele, kes selles protsessis sees on. Mina ei tea 90% Eesti koondise asjadest. Ülejäänud 10% võin ka ainult eeldada. Nad kaotasid Hispaania vastu esimesed kaks geimi masendava rünnakuprotsendiga, kuid minimaalse vahega. Ma ei oska öelda, millest see tingitud võis olla. Tõenäoliselt pole Robert Täht veel mängulises vormis. Ehk segab vigastus teda? (Oliver) Venno vorm pole ligilähedalgi sellele, mis tal oli hooaja keskel. (Andrus) Raadik ja (Kristo) Kollo on algusest peale rakkes olnud, seega nemad on võib-olla pisut väsinud. Eestil polnud mingeid pingeid peal ja vabadust ei suudetud mitte lihtsalt võiduks, vaid isegi mänguks pöörata. Kuna ma ise mängul kohal polnud, siis ütlen seda, mis televiisorist vaadates tundus.

Juhendasid ka ise aastatel 2004-2014 Eesti koondist. Kui palju on koondis nende viie aasta jooksul muutnud?

Kuidas nüüd öelda… On toimunud mängijate vahetus. Stampkundedest olid minu ajal Kert Toobal, Oliver Venno, Ardo Kreek. Teised on kõrvale tulnud. Täht, (Timo) Tammemaa ja (Andri) Aganits olid tol ajal veel sellises vanuses, et nad said minna ainult paremaks. Nüüd nad on mänginud heades liigades ja klubides, kus tehakse 8-9 kuud tugevalt tööd. Täht tegi suure arenguhüppe siis, kui Gheorghe Cretu ta Lubinisse tõi. See ongi põhiline. Kõik on läinud loogilist rada.

Mis on suurimad erinevused Eesti ja Läti koondise juhendamisel?

Erinevus tuleb materjalist. Tuleb leida eesmärgid, mille poole püüelda. Ma võin ju tahta Läti koondisega paljusid asju teha, aga ma tean, et nad ei ole selleks võimelised. Meil on mõned väga kõrge kvaliteediga mängijad – Petrovs, libero Ingars Ivanovs ja Kuldliigast eemale jäänud Egleskalns ja Šauss. Ülejäänud ei ole hetkel Eesti koondise tasemel. See on ka mõistetav, sest enamus mängijaid pole koondise mõistes tugevaid mänge ja võistlusi saanud.

Organisatoorse poole pealt on Eesti Lätist parem, aga see on arusaadav, sest tänu headele esitustele ja rohkematele mängudele peab ka organisatoorne pool järele jõudma. Eesti on lihtsalt palju rohkem ja pikemalt mänginud n-ö suuri mänge. Võtame näiteks kasvõi Kuldliiga ja Euroopa meistrivõistlused. Tänu sellele on ka organisatsioon arenenud.

Eile sai ametliku kinnituse Robert Tähe siirdumine Euroopa tippklubisse Perugiasse. Kui sa Tähe esimest korda koondisse kutsusid, kas uskusid, et temast võib nii kõrgel tasemel mängija saada?

Seda on väga raske öelda. Tähel pole nüüd klubitasandil enam võimalik kõrgemale ronida. Number üks on see, et pead mängida oskama, muidu nii kõvasse klubisse kedagi ei võeta. Täht oli õigel ajal õiges kohas ja ta jäi õigel ajal silma. Seda ei tea, kui palju variante Tähel veel peale Perugial oli. Aga see ei olegi enam oluline. Lisaks mänguoskusele on vahel vaja ka õnne.

40-aastane Kert Toobal teeb sama vägevaid liigutusi, kui 10-15 aastat tagasi. Oskad sa öelda, mis on meie koondise kapteni fenomen?

Kert on füsioloogiliselt sellist tüüpi inimene, kelle füüsilise võimekuse langus toimub rahulikus tempos. Ega ta praegu kõrgemale ei hüppa ja kiiremini ei jookse kui 10 aastat tagasi. Mõnel tuleb füüsilise vormi langus järsku, kuid Kerdi puhul on see sujuv. Kerdi vanuses on füüsiline võimekus A&O. Kui sul on vorm hea, siis osavus ka ära ei kao. Tema edu seisnebki selles, et ta teeb kõvasti tööd ja see ei lase tema vormikõveral järsku langeda.

Ning lõpetuseks: kas Avo Keelt võib veel millalgi näha Eesti koondise eesotsas? On sul endal sisimas see soov?

Kui ma kohe praegu pean ütlema, siis pigem ei näe ja ei ole ka soovi. Ma püüan kõigepealt Läti koondisega hakkama saada. Tõsi on see, et kui mul Eesti koondisega 2014. aastal leping lõppes, siis läks umbes paar aastat aega, kui tekkis sügelus, et võiks veel midagi proovida. Õnneks sai see teoks ning hetkel olen kogu hinge ja jõuga selle kallal.

Avo Keel juhendas Eesti koondist viimati 2014. aastal. | Foto: Siim Semiskar

 

volleyball.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar