Teist aastat järjest Eesti esiliiga võitjaks kroonitud Tallinna Ülikooli võrkpalliklubi kapten, meistriliiga kogemusega Urmas Piik ütleb, et meeskonnal pole plaanis kõrgliigasse tõusta, kuigi tase seda lubaks.
50-mängulise võiduseeria pealt hooaja lõpetanud Tallinna Ülikoolis on kokku saanud harrastajate kohta haruldaselt tugev meeskond. Koos tehakse pallitrenne küll vaid kaks korda nädalas, ent varasemas elus omandatud oskused ja hea kambavaim aitavad klubi purjesse tuult üha juurde puhuda.
“Endast mul palju võrkpallifotosid viimastest aastatest võtta pole. Ka tänavu olin meeskonna pildistamise ajal lapse sünnitusel,” ütleb Türil Villi Vantsi käe all võrkpalli põhitõed selgeks saanud Piik, kui siinkirjutaja pärast intervjuud uurib, kuidas artiklit kaunistada. Just selline mõnus lähenemine kumabki läbi meeskonnast, mida veavad endine Eesti koondislane, mängiv treener Argo Arak ja kunagine Kreeka liiga pommitaja Sander Steinberg.
Nagu oma portaalis teisipäeval kirjutasime, saab Tallinna Ülikooli meeskond tänavu ainsa Eesti klubina kaela kuldmedalid, sest nad krooniti eriolukorras erandkorras tänu konkurentide otsusele põhiturniiri põhjal esiliiga võitjaks. Selle puhul pühendab Võrkpall24 lähiajal mitmed lood just TLÜ-le, kes on seni saanud võrkpalliportaalis teenimatult vähe tähelepanu.
Urmas, ole hea, ütle, miks pea kõik endised meistriliigamehed tahavad just Tallinna Ülikooli võistkonnaga liituda?
(Naerab.) Eks siin tuleb lihtsalt öelda, et on osatud hea kapten valida!
Ühiseid pallitreeninguid oli teil nädalas kuuldavasti kaks. Kuidas te treeningute ja mängude vahel tasakaalu leidsite?
Esiliigas on muidu ikka sedasi, et mängupäev on pidupäev ja siis tulevad kõik mehed kohale, aga meil on olnud vastupidi – treeningutel käib rohkem rahvast kui mängudel. Meestel on trennis põnevam, sest tase on trennis parem kui mängudel.
Aga mänguline pool pole esiliigas vist ainus, mis tõmbab?
Kindlasti mitte. Meil on tekkinud hea punt, kes hingab ühtselt ja käib ka vabal ajal läbi. Mingit värbamistööd me ju pole teinud. Oleme mõnele meistriliigamehele ka ära öelnud. Tähtis on see, et omavahel klapiks. Näiteks tänavuseks hooajaks tulid meistriliigast juurde (Karl) Maidle ja (Tanel) Uusküla.
Teil on esiliigas käsil 50-mänguline võiduseeria. Viimati jäite vastasele alla kaks kevadet tagasi. Mis teid motiveerib?
Pikk võiduseeria on tekitanud meestes hasarti. Me pole esiliigas kedagi mütsiga lööma läinud. Õnneks oleme suutnud isegi siis, kui viis kuni seitse meest on puudu olnud, mängida kõigi vastastega võrdväärselt ja ka võita. Tunnistan, et eks me oleme esiliiga jaoks natuke ülekomplekteeritud küll.
Teil on meeskonnas oluliselt rohkem endiseid meistriliigamehi kui väljakule mahub. Kas mänguaja jagamisega probleeme ei teki?
Tegelikult on meil mänguaja jagamisega väga hästi läinud. Kõik saavad ühtlaselt platsile. Võistkonna esimestel tegevusaastatel oli vaid põhikoosseis vastastega võrdne, aga nüüd on isegi sedasi, et kui teeme koosseisus neli vahetust, siis see ei tähenda, et mängupilt oluliselt muutuks. Meil pole ka seda probleemi, et krimpsutataks nina, kui keegi mängule tulla ei saa. Meil kõigil on oma eraelu ja see on täiesti arusaadav, et alati mängudele ei jõua.
Võõrsilmänguks Saaremaaga saite meeskonna ikka kokku?
Meil oli eelviimane põhiturniiri mäng Saaremaaga Kuressaares. Saime ikkagi mängitud sedasi, et ka kaks varumeest oli võtta. Saaremaa pole ju iseenesest kehv sats (Saaremaal mängivad muuhulgas Mart Toom, Robin Alba ja Taavi Prei – toim.), aga ikka suutsime neid ilma viie põhimeheta 3:0 võita. Tõsi, ka saarlastel oli põhisidemängija puudu.
Teie suurimast trumbist pole me veel rääkinud. Meeskonda tüürib hunt kriimsilm ehk 43-aastane peatreener Argo Arak!
Jah, meie suurim trump on tõesti mängiv peatreener, keda saab väljakul igale positsioonile liigutada. Ta on olnud tänavu sidemängija, libero, nurgaründaja ja temporündaja. Ja ta saab kõigi positsioonide peal hästi hakkama! (Muigab.) Kohati tundub, et Argo on meie meeskonna üks teravamaid mehi, olgugi et meil on siin äsja meistriliigast saabunud mängijaid ju ka. Oleme isegi trennis nalja visanud, et kui peatreener on meeskonna parim mängija, siis on natuke jama. Aga Argole on ka looduse poolt kerge jalg antud. Ta teeb enne trenni kaks õlaringi ja paneb palli korvpallirõngasse pealt.
Kas Argol on ainest saada tulevikus Eesti mõistes tipptreeneriks?
(Puhkeb naerma.) Ta ongi juba, sest ta on ju meie võistkonna treener! Aga tegelikult sobib Argo meie treeneriks hästi. Meil on kõik mehed piisavalt professionaalsel tasemel treeninud, mis tähendab, et kellelegi ei pea harjutusi ette näitama. Samuti pole tal kellegi peale karjuda vaja. Argo on hästi mänguline treener. Ta on ka selles osas looduslaps, et ta mõjub meile kui eeskuju, sest haarab kõike väga kiiresti ja loeb mängu suurepäraselt. Kui mõelda näiteks blokimängule, on tema mängulugemise oskus tipptasemel. Ma kujutan ette, et Argol on mingeid asju päris raske mängijatele edasi anda, kuna tema enda jaoks tundub see kõik väga lihtne.
Ma ütlen nii, et Argo on meiesugusele võistkonnale parim võimalik treener. Olen kindel, et kui meile toodaks isegi kõrgemalt tasemelt uus treener, siis see koostöö ei toimiks nii hästi. Argo on ühtlasi meie sõpruskonna liige, aga kui ta midagi räägib, siis kõik kuulavad. Poistel on tema vastu austus.
Sinu häälest kõlab läbi rahulolu noot. Praegusel keerulisel ajal on arutletud, mis saab pärast kriisi meie meistriliigast. Tundub, et teil poleks huvi kõrgemal tasemel kaasa lüüa, sest esiliigas harrastajana mängimine sobib teile?
Ma olen selle etapi ju mingis mõttes läbi teinud. Viis-kuus aastat tagasi sai Järvamaaga esiliiga võidetud ja kõrgliigasse tõustud. Meil olid ka head mängijad, näiteks (Ilmar) Mõttus ja vennad Vantsid. Ma ei näe küll põhjust, miks me peaksime tagasi meistriliigasse kippuma. Arvan, et ma räägin mitte ainult enda, vaid kogu meeskonna nimel, sest me oleme neid asju arutanud. Võrkpall pole enam meist kellegi jaoks põhitöö. Tase ei võimaldakski seda põhitööna teha. Seepärast eelistame pigem mängimist nautida. Me võiksime meistriliigaga liituda vaid juhul, kui meistriliiga liiguks oma ülesehituselt ja tasemelt esiliigale lähemale, mitte vastupidi. Eelmise hooaja järel meid ju kutsuti tegelikult meistriliigasse. Ka ülikooli poolt uuriti seda võimalust. Meie jaoks oli aga selge, et me pole sellest huvitatud.
Kas võib öelda, et sa naudid täna võrkpalli mängimist rohkem kui eales varem?
Sada protsenti! Siin ei ole küsimustki. Just selle seltskonna pärast. Ja ka sõite on oluliselt vähem, sest esiliiga on paljuski Tallinna-keskne. Saame oma mängud sedasi mängitud, et nädalavahetuseti jääb aega ka perele ja sõpradele. Võtan mütsi maha Võru ja Saaremaa ees, kes teevad esiliigas pea iganädalaselt pikki otsi.
Kui palju Tallinna Ülikool teie tegemisi toetab?
Ülikool annab meile saali, mänguvormid ja aitab tasuda arveid, mis EVF-ilt tulevad. Ma pole kindel, kas me nende toeta sedasi mängiksime. Samas maksab iga mees ikkagi natuke ka peale oma tegemistele. (Muigab.) Kui paljud meist on harjunud võrkpalli eest palka saama, siis siin erandeid ei tehta – kõik peavad kuumaksu tasuma.
Lõpetuseks, pärast eelmisel kevadel esiliiga võitmist kirjutas maailma üks tuntumaid võrkpalliportaale World of Volley artikli, kus teid kuulutati Eesti meistriks (meenuta siit). Lugu eemaldati küll veidi hiljem, aga kuidas taolisele seigale meeskond reageeris?
Eks sellist lõõpimist oli ikka, et lõpuks ometi mõni portaal jagab asja. Öeldi ka, et küllap nad said seal aru, et tegu on esiliigaga, aga nad vaatasid meie mängu ja panid otsad kokku, et tegelikult olemegi parimad. Meil on viimastel aastatel meeskonnas ka korralik beebibuum olnud. Siin saab tiitlivõitudega seoseid luua. Varsti on vaat et sedasi, et kui pole isa, siis võistkonda ei pääse.
