Eile avaldatud Eesti koondise kandidaatide nimekirjast leiavad võrkpallisõbrad kaks debütanti. Kui Tartu Bigbanki pikakasvulise Alex Saaremaa rahvusmeeskonda pääsemist võis pärast tema silmapaistvat karikafinaali esitust oodata, siis suurima üllatusena osutus Cedric Enardi võistkonnas valituks Tallinna Selveri 20-aastane libero Sten Vahtras.
“See oli suhteliselt suur üllatus ka mulle endale,” tunnistab Vahtras, kellele teatas koondisekutsest eelmisel neljapäeval meeskonna uus abitreener Oliver Lüütsepp. “Pikka mõtlemisaega polnud tarvis. Olin kohe nõus.”
Vahtras on pärit Harjumaalt Kuusalu vallast 180 elanikuga Kolgaküla külast. Koolis käis ta kuni 9. klassi poole peale kodust kuue kilomeetri kaugusel Kolgas, seejärel asus aga õppima Audentese spordigümnaasiumisse. Enne Raul Reiteri käe alla siirdumist sai Vahtras võrkpallimängu algtõed selgeks Kolga kooli õpetaja Signe Teesalu ja Tallinna Selveri noortetreeneri Rando Ringmetsa abiga.
Kas vastne koondislane peab end rohkem linna- või maapoisiks? “Elasin perega küll korteris, aga kuna vanaisal oli meie lähedal talu, siis pigem pean end maapoisiks,” ütleb Vahtras. Suurematest töödest ehk trimmerdamisest, aiaehitusest ja heinateost pole pääsu olnud ühelgi aastal, ka tänavu mitte. “Suve alguseti käin abiks tänaseni. Need on tööd, mis tuleb ära teha ka koroona ajal. Kuna inimesi ümber ka eriti pole, siis saab tehtud.”
2019. aasta jaanuaris ehk eelmise hooaja poole pealt siirdus Vahtras 11 kuuks kaitseväkke. Välja pääses ta uue hooaja esimestel kuudel ehk novembri lõpus. Nii pole ka ime, et Selveri uus peatreener Alessandro Piroli usaldas hooaja esimeses pooles libero kohal hoopis 17-aastast Rauno Haidlat, kes sai erinevalt Vahtrasest käia pidevalt trennis. Ka väljakul ei jäänud Haidla reeglina kogenumate meeste kõrval hätta.
“Füüsist kaitsevägi niivõrd ei mõjutanudki, pigem panid need 11 kuud mängulisele poolele põntsu,” tunnistab Vahtras. “Kohe pärast kaitseväest naasmist ma väga palju platsile ei saanud – pidin kohati võrkpalli uuesti mängima õppima -, aga viimastes mängudes pääsesin juba üksinda liberona väljakule. Sellega tuli ka enesekindlust juurde.”
Vahtras, kes peab oma tugevuseks kaitsemängu, nõrkuseks aga planeeriva servi vastu võtmist, on koondisse pääsemisele mõelnud, kuid ei arvanud, et see kutse tänavu võiks tulla.
“Olen mõelnud, et võiksin kunagi Eesti rahvusmeeskonnas mängida, aga ei osanud oodata, et see võimalus nii vara tuleb, sest mängisin lõppenud hooajal nii vähe. Ma arvan, et praegu koondisekutse saanud liberotest on Silver (Maar) minust ja Johanist (Vahter) ikkagi mõnevõrra parem,” hindab Vahtras ausalt.
Juhul kui koondis saab suve teises pooles koguneda, siis millised ootused Vahtras endale on pannud? “Ma pole nii suurelt veel mõelnud. Uus keskkond ja kõvad mängijad, seal tuleb uusi nippe õppida ja eelkõige just mänguliselt kõvasti edasi areneda. Ma usun, et koondiselaager annaks mulle edasiseks hea põhja.”
Praegusest koondisest teab Vahtras hästi vaid kaht meest, endist meeskonnakaaslast Albert Hurta ja praegust võistkonnakaaslast Renet Vankterit. Kas Vahtras on valmis, et koondise kogenumad mängijad koolitavad temast suvega mehe välja? “Pean olema!” vastab rahuliku olekuga Vahtras muiates. Vestluse põhjal paistab, et liigset pabistamist ei maksta tema puhul koondises karta.
Vahtras on olnud pärast kaitseväest naasmist täiskohaga võrkpallur. Ta ütleb, et Eestis saab liberona ära elada küll, kui suuri kulutusi pole. “Võrkpall on praegu ikkagi minu prioriteet. Usun, et võrkpall ja haridus võiksid käia iseenesest käsikäes. Pole välistatud, et jätkan tuleval hooajal ainult võrkpallurina, aga praegu plaanin ka Tallinnas kehakultuuri või spordimassaaži erialal õppima minna,” ütleb koondise tänavune üllatusmees lõpetuseks.
