INTERVJUU | Juubilar Taivu Uljas: Cretu on suurepärane treener, aga ka Ojamets ja Keel võiksid Eesti koondist väga edukalt juhendada

credit24.eeAdvertisement
Taivu Uljas hindab kõrgelt Gheorghe Cretu tööd, kuid arvab, et Eesti koondise juhendamisega saaksid kenasti hakkama ka näiteks Andrei Ojamets ja Avo Keel. | Foto: Võrkpalliliit

Eile tähistas 75. sünnipäeva Eesti võrkpalli üks endisi tipptegijaid, viiskümmend aastat tagasi Kalevis koos noorema venna Tarviga Nõukogude Liidu meistriks kroonitud Taivu Uljas.

Võrkpall24 võttis saarlasega ühendust päev hiljem, et õnnesoovijaid mitte segada. Hoolimata sellest, et Uljasel on seljataha jäänud kolmveerand sajandit sündmusterohket elu, on tema hääl jätkuvalt reibas ja nooruslik.

Intervjuu keskseks teemaks kujunes mõistagi Saaremaa ja Eesti võrkpall. Nagu selgub, on pikaaegne Saare maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna spordi peaspetsialist näinud kodusaarel nii paremaid kui halvemaid aegu, kuid oma meelisala jälgib ta televiisori vahendusel tänaseni suure huviga.

Taivu, õnnesoovid tagantjärele kogu Eesti võrkpallipere poolt! Kui palju eile õnnitlejaid jagus?

(Lõbusal toonil.) Voh, pole päris kokku lugenud kõiki, aga paar-kolmkümmend ehk.

Järelikult olete elus midagi õigesti teinud.

(Muigab.) Ju siis on tõesti sõprade ja tuttavate jaoks midagi nende aastate jooksul ikka tehtud.

Kui palju tervis soliidses vanuses liikuda ja sporti teha lubab?

Võrkpalli mängida ei luba. Õigemini arstid ei lubanud enam pärast seda, kui ma 2008. aastal südameoperatsioonil käisin. Arvati, et oleks parem, kui ma võistkondliku spordialaga enam ei tegeleks, sest seal on keeruline oma emotsioone kontrollida. Aga endale tundub küll vahel, et võiks veel mängida. Minu peamine liikumine on nüüd hommikune jalutuskäik, kuigi mängin lapselastega ka tennist ja lauatennist.

Kui pikad jalutusdistantsid ette võtate?

Viis kilomeetrit on mu igahommikune ring. Tunnen end sedasi veel tugevana.

Kas elate Saaremaal veel oma lapsepõlvekohas?

Ei ela, olen nüüd Kuressaarest viis kilomeetrit Tallinna poole Upa külas. (Naerab.) Minu sünnikodu asub Kõljala külas, kuigi sündimise hetkeks oli mul võimalus minna Kuressaarde.

Kuidas te suhtute läbi ja lõhki Saaremaa mehena kohaliku meistriliigaklubi tekkesse ja mullusesse kolme tiitliga lõppenud hooaega?

See on asi, mida ei taha meenutatagi ausalt öeldes…

Miks nii?

Kui hakkasime 2012. aastal valmistuma 2013. aasta üleilmseteks Saarte mängudeks, tekkis meil intsident praeguse vallavanema Madis Kallasega. Olime teeninud 2011. aastal Saarte mängudel Saaremaaga taas nii naiste kui meeste arvestuses võidu. Võistluste lõpetamisel läks aga meeleolu veidi liiga lõbusaks ja selles süüdistati võrkpallureid. Kuigi korraldajad võtsid hiljem meie aadressilt kõik süüdistused maha, siis Kallas jäi oma otsusele kindlaks ja asendas preemiad trahvidega.

Kallas, kes oli toona Saarte mängude assotsiatsiooni esimees, otsustas koos teiste ametnikega, et Saaremaa Võrkpalli Liit pole õige klubi, kes peaks saarel võrkpalli edendama. Meie asemele võeti tänavalt üks mees, Hannes Sepp, kes hakkas ka tänast meistriliigameeskonda komplekteerima. Seejärel ütlesingi, et mulle aitab.

Sel hetkel te lõpetasitegi aktiivse tegutsemise spordivaldkonnas?

Jah, olen hoidnud end seejärel Saaremaa võrkpallielust eemal. Olen jäänud omadele ehk saarlastele võõraks, aga Eesti võrkpallile omaks.

Kaua te Saaremaa võrkpalli edendasite?

Üle viiekümne aasta. Alustasime vennaga 1955. aastal võrkpalli mängimist ning olin kuni 2012. aastani Saaremaa võrkpalliga tugevalt ühel või teisel moel seotud. Kokku seega üle 50 aasta.

Kas lepitada poleks teid nüüd, aastaid hiljem, Saaremaa võrkpalli uute vedajatega võimalik?

Ei ole vist mõtet, jah. Olen juba nii kaua eemal olnud sellest kõigest.

Kui midagi head sellest loost otsida, siis vähemalt olete tervist säästnud, kui aktiivsest tööelust kõrvale tõmbasite.

Võib-olla tõesti! Aga negatiivne emotsioon saatis mind veel pikalt ja eks ma olin kibestunud ka. Aga kui keegi juhtunut pikka aega meelde ei tuleta, siis ei mõtle ka sellele.

Kas te uue Saaremaa klubi kodumängudel olete üldse käinud?

Ei ole. Meil oli kuus-seitse aastat tagasi plaan luua ise meistriliigaklubi, kus oleksid tõesti väljakul olnud ainult saarlased. Eesti võrkpallis on ju nii palju häid saarlasi, et see oleks täiesti realistlik eesmärk. Meeskonnas ei peaks olema neli leegionäri nagu praegu. See on toetajate raha raiskamine.

Toona, kui me meistriliigas osalemise plaani pidasime, käisime isegi Prits Libliku – olgu muld talle kerge – jutul, et ehk võiks tema koos oma ettevõtjatest sõpradega Saaremaa võrkpallimeeskonnale uuesti elu sisse puhuda. (Naerab.) Ka Vjatšeslav Leedoga oli juttu, aga tema toetas jalgpalli ja ütles mulle alati vaid üht: küsi ükskõik mida, aga mitte raha.

Mul on hea meel, et Toivo Alt, minu endine õpilane Saaremaa spordikoolis, otsustas Saaremaa Võrkpalliklubi toetama hakata. Kahju vaid, et lubatud noortespordi arendamisest pole siiani midagi kuulda olnud. Noori võrkpallureid kasvatab siin ikka ainult Asko (Esna) oma klubiga (Saaremaa Võrkpalli Liit).

Saaremaa võrkpallist laiemalt rääkides tuleb aga tõdeda, et seal tehakse jätkuvalt head tööd. Kui Vändrast tuleb palju saelaudu, siis Saaremaal toodetakse samas mahus võrkpallureid.

Jaa, olen väga uhke Saaremaa võrkpalli ja meie mängijate üle!

Kes on teie isiklikud lemmikud Eesti võrkpallis?

Eks ikka saarlased. Kõige suurem lemmik on (Keith) Pupart, kes kuulub juba veidi eakamate mängumeeste hulka. Mul on hea meel, et ta nii hästi vastu on pidanud. Meie viimaste aastate täht on olnud (Timo) Tammemaa, kes oli tegelikult koondises päris pikalt varjus. Huvitav, et isegi (Gheorghe) Cretu ei taibanud kohe, et tema on meie temporündajatest kõige kõvem mees. Muidugi kuulub mu lemmikute hulka ka Siim Põlluäär, kes pole kahjuks välismaale siiani veel pääsenud. Aga nüüd, mil seljataha jäid eurosarjas väga ilusad esitused, võib see võimalus ehk lõpuks tekkida ka. Need kolm meest on mulle kõige lähedasemad. Koondises on muidugi Kert Toobal vaimustanud oma võtetega sellises eas. Samuti on mul väga hea meel, et Saaremaa naiskond mängib jälle meistriliigas. Ja sisuliselt oma jõududega.

Mis teile Eesti võrkpallis hetkel enim rõõmu valmistab?

Mind vaimustab see, kui kaugele ja kõrgele on Eesti meeste võrkpallikoondis jõudnud. Me oleme maailmas sisuliselt juba 20 parema seas… Vahel tahetakse ikka võrrelda meie 1968. aasta võidukat meeskonda ja tänast Eesti koondist. Kui öeldakse, et 1968. aastal olime me osavamad, siis tänane koondis on kindlasti füüsiliselt kõvasti võimekam. Lõppude lõpuks on tegu võrreldamatute asjadega – mõlemad olid ja on omas ajas head meeskonnad. Meie (Uljas peab silmas 1968. aasta Nõukogude Liidu meistreid – toim.) tahaksime lihtsalt, et koondis maailma vägevamate vastu veidi kiiremat võrkpalli mängiks. Sel juhul ei jõuaks vastased kõrget blokki üles ehitada.

Aga kas miski paneb tänases Eesti võrkpallis ka teie südant valutama?

Mina muretsen selle pärast veidi, et Cretu peaks olema koondises pelgalt treener. Tema ei tohiks oma isiklike läbisaamiste põhjal otsustada, kes pääseb rahvusmeeskonda ja kes mitte. Olgu see siis Pupart, (Hindrek) Pulk või keegi kolmas. On ju nonsenss, et koduse liiga pikaaegne valitseja Pulk pole tänaseni kordagi koondises võimalust saanud. Ja seda kõike ühe kunagise intsidendi pärast.

Küsimus on ilmselt selles, et Cretu kuulub oma jäärapäise iseloomuga nende treenerite hulka, kes peab saama meeskonda komplekteerides ja treenides täieliku vabaduse. Kui talle hakata piiranguid seadma, siis tekiks oht, et ta lahkuks Eesti koondise peatreeneri ametist homne päev.

Jah, eks see ole tõesti kahe otsaga asi. Küllap on ka võrkpalliliidus selle teema üle kõvasti pead murtud. Cretu on küll suurepärane treener, aga ma ei usu, et tema ainsana suudab Eesti koondist hästi juhendanda. Ma arvan, et meil on ka omal väga tugevad treenerid eesotsas professor Andrei Ojametsa ja Läti koondise lootsi Avo Keelega. Kui Keel poleks professionaal, siis vaevalt lätlased ta oma rahvusmeeskonda juhendama oleks kutsunud. Samas, jah, ma olen nõus, et Cretu on Euroopas ringi liikudes saanud meeletult kogemusi, mis tulevad tema tänases töös kindlasti kasuks.

Lõpetuseks, mida te Eesti võrkpallile tulevikuks sooviksite?

Ikka kõrget lendu ja vastupidavust selles karmis, aga meeldivas võrkpallimaailmas. Võrkpall on minu arust tõepoolest võrratu. Vaid raha võiks Eesti võrkpallis rohkem ringelda.

Suur tänu intervjuu eest ning rohkelt tervist ja rõõmu järgnevateks eluaastateks! Kui mitte varem, siis järgmise juubeli ajal lubab Võrkpall24 toimetus teiega kindlasti uuesti ühendust võtta.

Jaga postitust

Üks kommentaar - Lisa kommentaar

  1. Teenekas mees aga…
    Ilmselt oli hea et ta Saaremaa Võrkpalli arendamise juurest eemale suruti. Tal oli aastakümneid aega asja ajada aga “mees tänavalt” Hannes Sepp tegi meistliliiga klubi ära ja võrkpall on praegu Saaremaal populaarsem kui kunagi varem. Kallas endise sportlasena ilmselt sai aru et endine hea sportlane ja aktivist ei ole tingimata veel hea manager aga klubi tegemiseks on just neid omadusi vaja. See kadedus ja vimma kandmine nüüd ei tee au.

    Vasta

Lisa kommentaar