Eesti rahvusmeeskonna kapten ja sidemängija Kert Toobal naasis tänavu kümneaastase pausi järel kodumaale mängima ning on tõestanud Tartu Bigbankis loetud kohtumistega, et kuulub tänaseni vaieldamatult liiga tippmängijate hulka.
Viimati pallis 40-aastane Türilt pärit mängumees Maarjamaal hooajal 2008-2009 ning seda samuti Tartu ridades. Oma karjääri alustas Toobal aga aastal 1996, kui tema esimeseks klubiks oli Paide Heres. Rekordinternatsionaalina Eesti rahvusmeeskonda üle 300 (!) korra esindanud 189-sentimeetrine võrkpallur on mänginud 11 välisklubis, neist esimeseks oli praegune Renee Teppani ja Chizoba Neves Atu tööandja Poitiers’ Stade Poitevin.
Võrkpall24 võttis vanameistriga ühendust, et uurida tasavägise hooaja alguse, klubi noorte ning Keith Puparti Eestisse tagasituleku kohta.
Kert, oled kümneaastase pausi järel taas Eesti liigas mängimas ja esimesed kohtumisedki on peetud. Ole hea ja võta hooaja algus mõne sõnaga kokku.
Võib öelda, et see on olnud selline uus ja huvitav aeg. Minu jaoks hästi palju uusi mängijaid, vahel tundub, et isegi rohkem, kui kuhugi võõrasse liigasse minnes. Aega on nii palju mööda läinud, et ainult mõni tuttav nägu on alles. Kui esimese ringi saaks mängitud, siis tekib õige pilt ette. Palju on olnud pikki matše, punktid lähevad segamini ja pole ühte-kahte meeskonda, kes kindlalt eest ära läheks. Rõõmu valmistab see, et lätlased on näidanud end heast küljest. Liigale tuleb see ainult kasuks. Eesti meeskondade puhul on TalTech jätnud positiivse mulje, Selver on väga okei ja Pärnu läheb kindlasti hooaja jooksul paremasse vormi. Esimese ringi mängud ei otsusta midagi, teine voor võib kaardid segamini lüüa.
Meie oleme näidanud hetkel sellist mängupilti, nagu ma ise arvasin. Väga palju me koos treenida ei saanud. Curtis Stockton oli puudu ja noored pidid teda asendama. Kokkuvõttes pole me esimest perioodi mänginud halvasti. Samas, väga enesekindlalt me väljakul ennast tunda ei saa, kuna omavigu tuleb veel liialt palju sisse, aga see kuulub hooaja alguse juurde. Noored peavad hakkama rohkem vastutust võtma ja olema enesekindlamad. Vahel nad vaatavad liialt palju vanemate mängijate otsa, kuid hetkel olen noortega rahul ja oleme õigel teel.
Tänavusel hooajal on väga palju olnud viiegeimilisi lahinguid. On see sinu jaoks üllatav, et nii tasavägiselt on esimest ringi alustatud?
See näitab seda, et liiga on tihe ja meeskonnad on suhteliselt ühtlaselt komplekteeritud. Üks asi on veel see, et meeskonnad ei tea, kuidas teised mängivad ja käib kompamine. Arvestama peab ka sellega, et kodumängudel on suur roll ja otse bussist mängule minna pole lihtne. Kui tulevad vigastused, külmetused ja muu selline juurde, siis ongi loogiline, et võid punkti või punkte kaotada.
Hooaja alguses on 18-aastane Märt Tammearu ennast heast küljest näidanud. Mida sa tema kohta ütleks?
Märdi puhul oli teada, et tal on olemas kõik asjad, mida vaja, et saada väga heaks võrkpalluriks. Temalt ju oodatakse ja loodetakse. Eks tal hooaja algus oli raske, kuna pidi Stocktoni puudumise tõttu jagama end kahe positsiooni vahel. Aga ta sai sellega väga hästi hakkama. Nüüd ta saab keskenduda nurgaründajaks olemisele ja teab, et peab veel kõvasti tööd tegema. Samuti kiidaksin Albertit (Hurt), kellel oli kevadel põlveoperatsioon – ta on sellest hästi taastunud. Ta on aidanud meeskonda nii palju kui võimalik ja isegi rohkem, kui temalt hooaja alguses loodeti. Albert on selline mängumees, kes hakkab meie meeskonnas suurt rolli mängima ja ta on selleks võimeline.
Kuidas sa enda vormi hetkel hindad? Kuidas on kulgenud EM-ist taastumine nii vaimselt kui ka füüsiliselt?
Ma olen seda asja nii palju juba teinud ning tean, mida ja kuidas teha, et vorm hea oleks. Lihtsalt meestega harjumine võtab aega. Üritan neid aidata nii palju kui saan ja pigistada neist viimanegi välja. Endal ma pole suuri hädasid hetkel täheldanud. Vaimsest poolest rääkides, siis loomulikult oli pärast EM-i emotsionaalselt raske. Üks asi oli see, et finaalturiir ei läinud nii, nagu oleksime tahtnud. Teiseks oli eelmisel aastal samal ajal teine liiga ja teine tase ehk pidin natukene harjuma siinse liigaga. Aga ma olen selline mängija, kes suudab kiiresti kohaneda.
Mängisid Eesti klubis viimati 10 aastat tagasi ja toona samuti Tartus. Kui palju on selle aja jooksul nii klubi kui ka liiga muutunud?
Viimasel korral oli meil välismaalasi rohkem. Nüüd on ainult üks, mis tähendab seda, et trennis pole nii palju mehi, kuna paljud käivad tööl või koolis. Nii palju, kui ma tean, siis Tartu klubi on üritanud asju teha alati võimalikult professionaalselt ja loonud mängijatele korralikud tingimused treenimiseks. See tekitab tunde, et oled meeskonnale vajalik. Organisatoorse poole pealt pole mul klubile ühtegi etteheidet.
Liiga tugevuse koha pealt on hetkel natukene raske öelda, kas nüüd on tase tugevam või mitte. Suurimaks muutuseks on ehk see, et meeskondi on tänavu vähem.
Tartu ainus välismaalane on Austraalia koondislane Curtis Stockton. Kas teda võiks nimetada maailmatasemel mängijaks või on tal selleni veel pikk maa minna?
Ma päris maailmatasemel meheks teda veel ei peaks. Tõsi on see, et ta on suuri mänge mänginud, aga ta peab seda ka siin liigas näitama. Sellepärast ta siia ongi võetud ja klubi ootab seda temalt. Ka Saaremaa meeskonnas on üks Autraalia koondislane (temporündaja Beau Graham – toim.), kes on samuti suuri mänge mänginud ja ilmselt isegi rohkem kui Curtis. Peame olema õnnelikud, et oleme võimelised selliseid mehi siia liigasse saama ja peame kasutama neid nii hästi kui võimalik.
Kuidas sa klubi sisekliimat hindad?
Kuna meil on palju noori, siis mõnede meeste vanusevahe on päris suur. Alguses olime kompavad: kes julges nalja teha ja kes sai naljast aru; kes ei julgenud midagi öelda ja kes ütles liiga palju. Tavaline hooaja alguse asi. Riietusruumist kõik mehed esimese hooga minema ei jookse. See teeb mulle rõõmu ja näitab head meeskonnavaimu. Treeningute koha pealt pole samuti kellelegi midagi halba öelda. Kõik on hingega asja juures.
Kas Eestisse tagasitulek on erilisem kui mõnda välismaa klubisse minek?
See on, jah, hoopis teine teema. Meelestatus on hulga positiivsem ja rahulolu suurem. Oled tuttavas seltskonnas ja stressinäitajad on kõvasti madalamad. Siin sa tead, kes ja mis sind ees ootab. Võõras kohas hakkab olelusvõitlus kohe esimesest päevast pihta. Välismaal olles on võõrmängijale alati nõudmised kordades suuremad kui kohalikule mängijale. Muidugi ma ei taha seda öelda, et tulin Tartusse puhkama. Minule on siin samasugused nõudmised nagu teistelegi, lihtsalt keskkond on palju tuttavam ja seetõttu on lihtsam sulanduda.
Ning lõpetuseks: sarnaselt sinule tuli üle pikkade aastate koduliigasse tagasi Keith Pupart. Mida sa sellest arvad?
Võib öelda, et Eestisse tagasi tulemise protsess on alanud. Ma loodan, et siinsed klubid on valmis neid mängijaid tagasi võtma, kes on oma tee Euroopas ära käinud. Nende meeste kogemustepagas on rikkalik ja neile tuleks rakendust leida. See on hea, et Saaremaa Puparti üles leidis. Nii klubile endale kui ka liigale teeb see ainult head. Selliseid mehi siin väga tihti mängimas ei näe. Tasub tulla ja oma silmaga üle vaadata.
Ma olin temaga ühenduses siis, kui ta veel välismaalt pakkumist ootas. Mõtlen just Türki siirdumise võimalust. Midagi pole teha, mõned jaksavad kauem oodata, mõned mitte. Kuna tema enam ei tahtnud oodata, otsustas ta tulla tagasi Eestisse. Keith oli arvestanud selle võimalusega, et ta kodumaale jääb. Ja ma arvan, et see pole üldse paha variant. Kunagi ei tea, kas ja kust mõni hea pakkumine võib tulla. Ühel aastal on neid neli-viis, teisel ei pruugi midagi tulla.
