fbpx
Close

INTERVJUU l Sünnilinnas pereisa rolli ja tööellu sukeldunud Meelis Kivisild: palusin hiljuti Avo Keelelt nooruses tehtu eest vabandust

Getter Rang
Meelis ja Kai Kivisild koos tänavu sündinud tütrega. | Foto: erakogu

Endine Eesti koondislane, pikka aega kohalikus liigas võimsaima temporündaja nimetust kandnud Meelis Kivisild elab esimest “hooaega” sedasi, et tema elu ei määra võrkpallitreeningud ja -võistlused. Nüüd on ta ennekõike armastav isa ja abikaasa, kes elab ja töötab oma sünnilinnas Viljandis. Võrkpallitrenni tegi ta viimati aprillis, kui pidas Tartu Bigbanki ridades Eesti meistrivõistluste finaalseeriat Pärnuga. Seda, kas 29-aastane keskblokeerija kunagi tõsiselt võrkpalli juurde naaseb, ei tea ta täna veel öelda. Küll aga on tal mõtleva inimese ja meeldiva vestluskaaslasena nii mõndagi muud huvitavat öelda. Ka enda kohta. Ja ausalt.

Kohtume Kivisillaga esmaspäeva hommikul tema kodulinnas. Vihmase hommiku idüllilisus ning aromaatne Rohelise Maja kohvik annavad ainest enam kui tunniajaliseks intervjuuks. Kahe mulgi kahekõne on teile lugemiseks ja kaasamõtlemiseks valmis.

Intervjuu algusajal ehk kell 9 sööb Meelis oma teist hommikusööki, sest kui kodus kasvab väike laps, algab hommik tunduvalt varem.

Milline näeb välja sinu hommik?

Minu hommik algab enamasti kuue-seitsme ajal. Kui ärkan seitsmest, siis see on väga erandlik ja hea päev. Vahepeal lootsin, et võiks kella kuueni välja venitada – see oleks juba päris hästi. 6.30 on selline klassikaline äratus. Hommikul võtan lapse, mängin temaga kuni ema teeb söögi valmis, seejärel saab laps putru, rinnapiima ja nii ongi. Vahepeal on laps kõhuli, teeb trenni ja siis magab jälle. Seejärel kordub sama rütm uuesti, kuni tuleb jälle ööuni.

Mida sinu tütar sulle õpetanud on?

Pigem praegu on ikkagi nii, et mina pean teda õpetama. Tegelikult isegi nii ei ole, sest teda ei saa õpetada – ta õpib ise. Kõik räägivad seda, et sa saad lapsevanemaks ja siis su eluperspektiiv ja eluhoiakud muutuvad ja tegelikult see ongi reaalselt nii. Üleöö lisandub su ellu põhimõtteliselt kõige tähtsam inimene. Kujutad sa ette seda? Seda on raske ette kujutada.

Tegelikult ma ise ei kujuta.

Ei tea, võib-olla mõnele inimesele on see momentaalne, aga tegelikult ei ole. Vaatad seda last ja süda kogu aeg tuksub. See on selline väike protsess, aga paari-kolme nädalaga sa juba ei kujuta ettegi oma elu väikse lapseta. Vähemalt mina tunnen nii. Ma ei tea, kas ta õpetab midagi, aga elu muutub. Kui ma räägiks sulle praegu oma täispika päevakava ära, see võib tunduda väga raske. Ma ütleks, et mul on lihtne võrreldes sellega, mis on naisel. Tööl käimine on täielik puhkus võrreldes lapse kasvatamisega.

Millega sa täpsemalt tegeled?

Töötan Pesueksperdis, mis on mu naise vanemate ettevõtmine. Mõned aastad tagasi nad pakkusid mulle varianti, et ma võiksin sinna tööle tulla, kuna keegi peab kunagi seda edasi ajama. See oli keeruline, kuna mängisin Tartus ja tegelikult oli mu teine töökoht Tallinnas. Ma töötasin Tervise Arengu Instituudis viis aastat ja tegin kaugtööd. Tegin peamiselt uuringuid ning kuna ma olen sotsioloogiat õppinud, siis läksingi sinna sellepärast, et saaksin oma haridust rakendada. Kui otsustasin Pesueksperti tööle minna, pidin sellest tööst loobuma, kuna vastasel juhul oleksin üht poolt petnud. Ütleme nii, et ühte poolt sa hakkad sel juhul petma, kuna reaalselt ei ole võimalik kahes kohas korraga täiskohaga tööl olla.

Meelis, oled väga pika aja oma elust tõsiselt võrkpalliga tegelenud. Kuidas tunned end nüüd, olles esimest hooaega eemal oma südamealast – võrkpallist?

Tunneksin suuremat igatsust, kui mul oleks olnud mingi variant (jätkata). Ma kujutasin seda varianti võib-olla endale ette, aga reaalselt mul võimalust jätkamiseks polnud. See oli õige otsus.

Miks?

Minu ja mu elukaaslase perre sündis laps, kes vajab mõlema vanema hoolitsust ja aega. Ma olin küll Tartuga (Tartu Bigbankiga – toim) suhtluses ja mõtlesin, et kui läheb kuuke või poolteist mööda, siis vaatame uuesti, aga mingi hetk oli selge, et hooaja algus jõuab nii lähedale ning enam ei ole mõtet liituda.

Kuidas sa end tehtud valiku osas emotsionaalsel tasandil tunned?

Ikka tahaksin võrkpalli mängida, see ei lähe niimoodi üle. Ma olen peaaegu terve elu võrkpalli mänginud. Minu viimane konkreetne trenn jäi aprilli, kui ma mängisin Eesti meistrivõistluste finaalseerias viimase mängu Pärnu vastu. Ja nii ongi läinud. Mulle on sport alati olnud hingelähedane, aga lihtsalt polnud sellist aega, et sellega tegeleda. Asi läheb juba vaikselt laiskuse peale üle. Nüüd on mul küll tekkinud variant, aga kui pole trenni nii kaua teinud, siis hakkad vaikselt alternatiive leidma.

Ometi on võrkpallis ilmselt ka miskit, mida taga igatsed?

Seda on raske öelda, aga vahepeal mõtlesin, et igatsen laagrit – sellist mõnusat rasket Kuremaa laagrit, mis me Tartuga vahepeal tegime. Kui olime poolteist tundi saalitrenni ära teinud, siis tuli Oliver Lüütsepp ja ütles, et nüüd lähme välja, jookseme veel poolteist tundi peale. Tollel hetkel mõtled, et kas reaalselt on seda vaja, aga praegu ma isegi igatsen sellist treeningut. Mul ei olegi nii suurt igatsust mängu, vaid pigem selle protsessi vastu. Ma igatsen trennirütmi, see on mõnus.

Sa mainisid, et pole aprillikuust võrkpallitrenni teinud. Kas sul on mõned uued hobid tekkinud?

Käin lapsega käruga jalutamas, see läheb trenni arvele.

Kui suured ringid tulevad?

Alguses olid ikka päris suured – kolm tundi jalutamist. Selle ajaga on võimalik päris suur ala läbi võtta. Kuna tegeleme Martti Juhkamiga LED-paneelide väljarentimisega, siis üritustel peame neid tõstma. Kuna üks paneel kaalub 60 kg, siis läheb see võib-olla mingisuguse treeningu alla. Eks ma mingi aeg hakkan kindlasti uuesti trenni tegema.

Mida pead elus kõige olulisemaks?

Lähedasi inimesi. Kui minu lähiringkonnal läheb hästi ja nad on rõõmsad, siis see peegeldub ka minus. Kui neil on mingisugune mure, siis see mure kandub ka mulle. Ma suudan kõige õnnelikum olla siis, kui kõikidel minu lähedastel läheb hästi. Ei saa öelda, et tööasjad pole tähtsad, aga need pole primaarsed. Mul oli näiteks töö juures vahepeal raske periood ja kehv õhtu. Läksin poodi, kassas oli vanem klienditeenindaja. Küsisin temalt, et mis ta ütleks inimesele, kellel on olnud raske päev. Siis ta ütles, et vahepeal on nutta ka normaalne. Ma ütlesin, et ei, nutta ma küll ei taha, et see on pigem tööalane. “Kuule see pole üldse nii tähtis, sellepärast küll ei tasu muretseda” lausus ta. Miks ma sellelt vanemalt inimeselt niimoodi küsisin? Sest tegelikult ma ise järjest rohkem hakkan ka sellest aru saama, et lõppude lõpuks sa võid miljonär olla, aga kui su ümber pole inimesi, kes sind toetaksid või kellega sul oleks tugev side, siis see on täiesti mõttetus. Kõlab klišeena, aga kõige tähtsam on ikkagi perekond.

Meelis, kas vastab tõele, et spordiga said sinasõbraks jalgpallitrennis ning noorena tegid tulemusi hoopis keskkaitsjana?

Ma lõpetasin jalgpallitreeningud, kui ma olin 12-13-aastane. Jalgpallis me ei olnud väga kõrgel tasemel, sest mäletan, kui me FC Florale 1:10 kaotasime. See on ikka päris suur vahe. Võrkpallitreeningutega alustasin võrdlemisi hilja.

Samuti oled sa häid tulemusi teinud TV10 Olümpiastardis. Mis tegudega sa seal hakkama said?

Kuna ma olin nii pikk, siis hüppasin kõrgust. Tegelikult ma väga ei pidanudki hüppama, lihtsalt viskasin end latist üle. Kunagi võitsin TV10 Olümpiastardis kõrgushüppe ja Anu Säärits tahtis minuga intervjuud teha, aga ma ei julgenud anda. Nüüd ma kahetsen, praegu oleks seda väga lahe vaadata.

Tundub, et Viljandi treenerite vahel käis kõva konkurents, kes siis ikkagi Meelis Kivisilla oma ridadesse meelitada suudab. Kuidas su teekond võrkpallurina alguse sai?

Tänu vennale (samuti veel hiljuti meistriliigas mänginud Kaupo Kivisild – toim.). Vend oli eelnevalt treeningutel osalenud ja jalgpallis tekkis seisak – blokk tuli ette ja ma ei tahtnud enam mängida. Paljudel meist kadus trennis fookus ära. Sellest hetkest liikusin jalgpallist edasi. Kergejõustik ka reaalset emotsiooni mulle ei pakkunud. Käisin võistlustel, tore küll, aga sellist emotsiooni nagu võrkpallist ma sealt ei saanud. Ma olen rohkem meeskonnaspordi inimene.

Millal plaanid võrkpalliväljakule naasta?

Siis kui Viljandisse tuleb meistriliiga võistkond. Ma usun, et Tartusse või kusagile mujale mängima minemine pole minu jaoks enam reaalne.

Mis sa arvad, kui kaua võib meistriliiga võistkonna loomiseni Viljandis aega minna?

Ma arvan, et neli aastat. Siin on vaja gruppi inimesi, kes otsustavad selle tõsiselt ette võtta. Praegu üritab Tauno Lipp Viljandi võrkpalli edendada ning siia võrkpalliklubi luua, aga meistriliiga võistkonnani läheb ikka aega. Viljandis polnud enne Tauno tulekut mitte midagi, see oli müstika. Tauno õnneks tuli. Ma loodan, et ta ka jääb, et vähemalt elu tagasi sisse puhuda.

Kuivõrd tõenäoline on see, et näeme sind sel hooajal meistriliigas Tartu ridades võistlemas?

See tõenäosus on üsna madal. Ma arvan, et praegusel hetkel nad ei kutsugi mind, kuna neil ei ole seda vajadust. No ainult siis, kui kõik temporündajad äkitselt vigastada saavad, tülli minnakse või tekib temporündajate puudus. Ma peaksin siis vaatama oma graafikut, kas sobib või ei sobi. Mulle ei meeldi minna, kui ma ei ole vormis. Ootame ja elame-näeme, kui see pakkumine tuleb, siis saab mõelda. Praegu pole pakkumist tulnud.

Meelis Kivisild ERR-ile intervjuud andmas. | Foto: Karl Rinaldo

Hinda skaalal 1-100, kuivõrd tõenäoline on see, et näeme sind järgmisel hooajal meistriligas võistlemas?

Ma arvan, et “1”. Selle jaoks, et ma nii teeksin, peab toimuma minu elukorralduses suur muutus. (Muigab.) Võib-olla siis, kui firmast mind lahti lastakse ja kui LEDi ettevõtmine läheb täiesti põhja.

Praeguses eluetapis oled sa ikkagi fookuse nihutanud mujale kui võrkpallile.

Jah, olen võrkpalli mänginud juba päris pikalt ning kunagi tuleb lõpp teha. Ma pole nii talendikas, et saaksin suurt karjääri minna tegema, unustades samal ajal oma tuleviku. Tegelik otsus võrkpalliga tõsisemalt mitte jätkata tuli minu jaoks siis, kui Gheorghe Cretu sai Eesti koondise peatreeneriks (2014 – toim). Sellel hetkel oli mul tõsine mängutahe ja tunne veel sees. Hooaeg sai läbi, Avo Keel läks ära ja Cretu tuli uueks peatreeneriks. Mul olid ootused, et mind võetakse koondisesse ning saan sealt edasi minna, aga koondisesse ma ei saanud. Mulle pakuti B-koondise varianti ja sellest ma loobusin. Naljakas on see, et samal hetkel tuli mulle Tervise Arengu Instituudist täiskoormusega tööpakkumine. Täpselt sellel hetkel olin kaalukausil, et mida nüüd teha – kas panna fookus nendele asjadele, mis algavad pärast võrkpalli või siis ikkagi panustada veel võrkpalli ja proovida, mis saab. Tol hetkel ma valisin esimese variandi. See oli minu jaoks ainuõige otsus. Isegi kui ma oleks läinud koondisesse, oleks olnud see risk mulle endale. Võib-olla oleksin läinud välismaale, oleksin seal end veel rohkem vigastanud ning mind oleks koju saadetud. Samas poleks mul siis mingit töökogemust. Mul on ju tegelikult varajasest võrkpallikarjäärist alates on olnud erinevad vigastused – alati peab neid meeles pidama.

See tähendab seda, et otsuse profisportlase karjäärist loobuda tegid sa enda jaoks juba enam kui viis aastat tagasi.

Jah, aga see ei tähenda, et ma edasi poleks pingutanud. Ikka pingutasin, aga mul polnud selliseid ambitsioone, et oleksin ilmtingimata tahtnud koondisesse ning välismaale mängima saada. See kadus sel hetkel ära. Otsustasin, et pingutan Eesti liigas ning mängin siin nii hästi kui oskan, tehes seda töö kõrvalt.

Kui sellel päeval oleks sulle ikkagi koondisekutse tulnud…

Kui too hetk oleks mulle tulnud A-koondise kutse, oleksin ma kindlalt läinud. Aga kui mingid aastad hiljem oleks läbi ime mulle koondisekutse tulnud, siis nii kindel see otsus poleks olnud. Ma poleks saanud enam kõike muud kõrvale lükata. Kui küsitaks, kas ma tahan koondises mängida, siis sisimas ma ikka tahan, aga ma ei näe seda enam reaalse variandina. Too hetk tundus see veel reaalne.

Kui kaua olid Viljandist eemal, enne kui taas püsivalt koju naasesid?

Ma olen 29-aastane ja ma läksin Viljandist ära pärast põhikooli lõpetamist, umbes 16-aastasena. Olin eemal 12-13 aastat.

Mis on Viljandis paremini võrreldes selle ajaga, kui siit lahkusid?

Meelelahutusvõimalusi on tekkinud juurde: siin on toimiv kino, kohvikud ja rohkem üritusi. Olen kuulnud argumenti, et Viljandis pole hea elada, sest siin pole midagi teha, aga mina sellega ei nõustu. Kehvemini on näiteks see, et ei mõelda piisavalt noortele spordi- ja vaba aja veetmise võimaluste loomise peale. Männimäel, kus ma olen kasvanud, laiendatakse lasteaeda. See laiendus on katnud kogu mänguväljaku. Kunagi mängisime seal jalgpalli, ragbit, korvpalli. Nüüd pole kuskil enam mängida. Noori suunatakse otse sellele suunale, et minge proovige, äkki on huvitavam hoopis poe taga juua, sest mingit väljundit neile pakutud pole. Proovige nii, et looge tingimused, pakkuge mõnusaid ajaveetmisvõimalusi ja kui siis ka ei toimi, võib öelda, et nutiseadmed on noored ära rikkunud ning nad ei taha välja tulla. Räägitakse, et lapsed ei liigu, aga kuhu nad liikuma lähevad – kas põllu peale? Kui sa võimalust ei tekita, siis kuidas saad eeldada, et keegi midagi teeks?

Kas sa oled Viljandisse naastes leidnud hingerahu?

Mul on kogu aeg olnud hingerahu. Mul pole olnud elus sellist väga rahutut perioodi. Kindlasti on mul hingerahu. Paljud inimesed tunnevad sotsiaalset survet, et lõpeta kool, alusta tööd, leia paariline, saa laps ja ehita maja. Need asjad on mul peaaegu kõik kaetud, maja veel ei ole, aga küll selle ka ehitada jõuab.

Miks on Viljandis parem elada kui teistes linnades?

Ma ei ole suure linna inimene. Jah, sa harjud kõigega ära, aga kui ma Viljandisse tulin, siis ma tundsin, et mõnus on.

Sa sündisid 1990. aastal. Sel aastal oli Viljandis elanikke 24 000, tänavu on VIljandis 17 000 elanikku. Kas sa tunned, et Viljandil on oht väljasuremiseks?

Ma ei tea, aga ma arvan, et väljasuremiseks ohtu lähiajal pole. Kui Eesti negatiivne iive piisavalt kaua jätkub, siis on loogiline, et see mõjutab ka Viljandit ning sööb kogu populatsiooni ära, aga see on nii pikk protsess ja väljasuremisse ma ei usu. Viljandisse on tegelikult tung suurenenud ning üleüldse väiksematesse linnadesse, inimesed ei taha enam suurtes linnades elada.

Missugune on parim õppetund, mille sa oled võrkpallurina saanud?

Võrkpall kui sport on õpetanud distsipliini. Lisaks on võrkpall õpetanud pinge all töötamist, esinemisjulgust, aga noorpõlvest eelkõige distsipliini. Ma pidin paljudest asjadest loobuma, kui hakkasid võistlused tulema ning kui noortekoondisesse ja Audentesesse läksin. See õpetas mind pingutama ning ma harjusin asjadest loobuma. Kui mingi asi nõuab ohverdust, ei ole enam raske, kuna ma olen seda elus eelnevalt teinud.

Meelis Kivisild mängis Avo Keele all karjääri algusaastatel nii Eesti koondises kui ka Tallinna Selveris. | Foto: klubi koduleht

Missugune on valusaim õppetund, mille oled võrkpallurina saanud?

(Naerab.) Põlvevigastus – see oli kõige valusam. Ma ei olnud lihtsasti treenitav noor. Ma hakkasin vastu, ei nõustunud kriitikaga ning ei võtnud seda kergelt omaks. Selline vastuhakkamine ja mitte kõigega üdini nõustumine… Palusin nende samade asjade eest nüüd hiljuti Avo Keelelt vabandust. Aga Avo ütles ka väga hästi selle kohta: 20-aastasena arvame, et me teame kõigest kõike ja oleme maailma kõige targemad. Ta ise näeb ka, et mida vanemad on tema treenitavad, seda lihtsam on neid treenida.

Sa palusid veel sellel aastal Avo Keelelt oma kunagise käitumise pärast vabandust?

Jah, seda ma tegin. Selle peale ütles Avo, et sa räägid nagu matused oleksid tulemas (Naerab.).

Mida sa noortele mängijatele südamele tahaksid panna?

Proovige omale kiiremini mõistus pähe tekitada. Ma usun, et iga noor, kes praegu seda kuuleb ja on samasuguse mõttelaadiga, nagu mina olin, mõtleb, et “mis sa siin klähvid, ma teen, mida ma tahan”, aga reaalsus on see, et sa hakkad kunagi seda kahetsema. Avo pole muidugi ainuke, kellelt vabandust paluda. Ma võiksin ka Egon Edolt, Raul Reiterilt ja Rainer Vassiljevilt andeks paluda. Ma ei olnud kullatükike, kes alati kõik kaasa tegi. Ma oleks tahtnud, et ma oleks kiiremini jõudnud mõistmiseni, mida treenerid minu heaks üritasid teha.

Müts maha, et sa niimoodi seda mõtestad.

Võikski noortele öelda, et ärge virisege, tehke, mis treener teile ütleb ja ongi kõik. Treener on ka inimene ja kindlasti ei tee ta alati kõike 100% õigesti – ka tema võib eksida -, aga kui sa ise kõik korralikult ära teed, pole sul hiljem elus endale etteheiteid. Egon saatis mind mitu korda trennist minema. Mul oli vahepeal selline tunne, et lähengi, aga mäletan hästi, et Merle Keerutaja võttis mul kratist kinni just see hetk, kui mind oli ära saadetud. Merle ütles mulle seepeale, et kui treener sinu vastu karm on ning sind ära saadab, siis tegelikult näeb ta sinus potentsiaali. Siis ma hakkasin küll mõtlema, et äkki ta tõesti tahab, et saaksin paremaks ja näeb, et minust võib tulla mängumees.

Kui sa saaksid oma esimesele treenerile (Egon Edole) midagi tänasel päeval öelda, mis see oleks?

Ma ütleksin sama, mis Avole. Alustuseks tänaksin, et ta mind niivõrd hästi õpetas ja et ta vastu pidas. Ma kujutan ette, et paljud treenerid seisavad silmitsi selliste poistega. No nüüd jääb mulje, et ma olin kurat, aga mul olid mõned plahvatushetked, kui ei suutnud end nii hästi kontrollida.

Millised soovitused või tervitussõnad edastaksid Tartule eelseisva karikavõistluste finaali eel?

Toetust neil vaja pole, seis on hea. Soovitan seda, et ärge pabistage. Mida vähem te pabistate, seda suurem on tõenäosus normaalseks tulemuseks. Kõik nad oskavad mängida – oskavad Saaremaa mehed mängida, ja oskavad Tartu mehed mängida. Füüsiliselt pole mitte mingit vahet. Ainuke, mis karikafinaalis loeb, on mõistus.

Loo autor: Getter Rang

scroll to top