Tartu Bigbanki ja ühtlasi Credit24 Meistriliiga üheks põhitegijaks on viimase aasta jooksul kerkinud Pärnumaalt Lõpe külast pärit Märt Tammearu, kes pääses tänavu 18-aastasena esmakordselt ka Eesti rahvusmeeskonna koosseisu.
Nädalavahetusel Eesti U18 koondise ridades viimast korda Balti matšil osalenud ja Maarjamaa meeskonna oodatult esikohani tüürinud Tammearu üleminek noorteklassidest meeste sekka on kulgenud tõepoolest valutult. 197-sentimeetrine nurgaründaja nimi jõudis esmakordselt laiema avalikkuseni 2017. aasta kevadel, kui ta Kuressaares toimunud Balti liiga finaalturniiril kahvatu Kevin Saare asemel poolfinaalis väljakule sekkus ja pooleteise geimiga Jekabpilši vastu suisa 8 punkti kogus (rünnakud 10-st 7 ja efektiivsus +8).
Eelmisel hooajal Pärnust Tartusse õppima ja mängima siirdudes sai Tammearust episoodiliselt juba kohalikus meistriliigas põhimees, ent lõplikult on ta sel tasemel kanda kinnitanud just tänavu sügisel, mil tartlased loodavad tiitleid võita paljuski noortele eestlastele tuginedes. Algus oli igatahes muljetavaldav. Tammearu on toonud keskmiselt 17 punkti mängus ja paikneb sellega liiga resultatiivsemate mängijate seas, samal ajal kui Tartu heitleb põhiturniiri võidu eest.
Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi eeskujulik abiturient kuulub Eesti spordis nende väheste atleetide hulka, kellel paistab jaguvat nii talendikust kui ka töökust. Kõige pikem samm – murda end Eesti liigast Euroopa ja ühtlasi maailma tippu – ootab Tammearut aga lähiaastatel veel ees. Eesootav intervjuu näitab, et noor võrkpallur pole ka ise jalgu maa pealt lendu lasknud, vaid teab täpselt, kui palju tööd teda tippu jõudmiseks veel ees on ootamas.
Märt, kätte on jõudnud aeg, kus pikemaid intervjuusid saab teha 21. sajandil sündinud täiseas sportlastega. Kas sind võib nimetada pesuehtsaks lumehelbekeseks või tähendas maakohas elamine, et jõudsid nutielu kõrvalt ka hoovispordi mõistega tutvust teha?
Hoovisport ja igasugused liikumisega seotud mängud olid lapsena pigem ikkagi peamised tegevused. Meil on maakodus suur aed, kus venna Siimu ja sugulase Keviniga väga palju mängisime. Meil olid hoovis näiteks jalgpalliväravad. Sealt hakkas see toksimine vaikselt pihta. Olime suviti kuni pimedani väljas.
Millise kasvatuse sa vanematelt said?
Meil oli kodus väga konkreetne kasvatus. Ja mina olin väga korralik laps, kes lollusi ei teinudki vist. Distsipliin oli paigas, kuulasime Siimuga alati ema ja isa sõna. Pidime õigel kellaajal magama minema. Ja telefonid tuli seejuures alati alumisele korrusele jätta, et enne magamaminekut internetis poleks. Päevad olid pikad – kell 7 hommikul lahkusime kodust ja 9.30 õhtul jõudsime tagasi. Kui poleks õigel ajal magama läinud, siis poleks ka selliseid päevi vastu pidanud.
Milline vennasuhe sul Siimuga on olnud?
Siim on minust kaks aastat vanem ja eks vahel ikka mingeid norimisi oli, aga tegelikult oleme ikkagi alati hästi läbi saanud. Oleme sõbrad, kes on koos palju asju teinud. Suurt konkurentsi pole meie vahel vist kunagi olnud. Jalgpallis pääses ta noortekoondisse ja sellel alal on ta minust siiani parem.
Kui suur on Siimu roll selles, et sinust võrkpallur sai?
Ma arvan, et väga suur roll. Temaga ma hakkasin koolis vahetundide ajal võrku toksima. Siim läks ka esimesena võrkpallitrenni ja mina läksin tema järel. Olin siis umbes kümneaastane.
Kuid enne võrkpalli tegelesid sa teistegi spordialadega.
Jah. Õppisin Audru koolis, kus tegelesin esimestes klassides peamiselt kergejõustiku ja jalgpalliga. Kui kümneaastaselt võrkpallitrenni läksin, siis jätkasin samal ajal ka jalgpallitreeningutega. Vahel oli isegi nii, et kui võrkpallitrenn sai läbi, läksin kohe jalgpallitrenni. Kord kutsuti mind ka jalgpallis Eesti noortekoondisse, kuid jäin haigeks ega saanud minna. Kuna treeningud hakkasid üha enam kattuma, pidin lõpuks valima ühe ala. Selleks osutus võrkpall.
Mis sind võrkpalliga seob?
Mu isa mängis aastaid harrastajana võrkpalli ja ta võttis meid Siimuga tihti treeningutele kaasa. Eks sealt see algas. Aga võrkpallitrenni läksin siis, kui Aivar Silm ja Tamar Nassar käisid Audru koolis võrkpalli tutvustamas. Mõtlesin, et miks mitte! Kohe, kui Pärnus Toomas Jasmini võrkpalligrupiga liitusin, hakkasime kogu perega ka Pärnu Võrkpalliklubi kodumänge vaatamas käima. Ka mu ema oskab võrkpalli mängida, kuigi pole sellega tõsisemalt tegelenud.
Peatume veel viivuks sinu perel. Tartu Bigbanki mänge, kus su su ema ja isa kohal poleks, ei leia just palju, olgugi et teie kodu asub Tartust mitmetunnise autosõidu kaugel.
Ema ja isa käivad tõesti peaaegu kõiki meie mänge vaatamas. Ega ju muidu ei näekski neid väga tihti. Kuna nädalavahetused on tööst vabad ja neil on huvi nii meie tegemiste kui ka võrkpalli vastu, siis neile see väga meeldib.
Mainisid varem, et käisite perega ka aastate eest Pärnu Võrkpalliklubi mänge vaatamas. Kes olid sinu eeskujud?
Ilmselt Andrus Raadik ja Aivar Silm. Raadiku puhul meeldis just tema emotsioon. Mulle meeldis Pärnu mängudel käia – see oli noore poisi jaoks vägev.
Sa said tänavu kevadel Raadikuga ka lähemalt tuttavaks, kui maikuus esmakordselt meeste koondisse pääsesid. Kuidas kaptenirolli täitnud Raadik sind vastu võttis?
Väga hästi! Ta oli üks toetavamaid ja sõbralikumaid mängijaid. Temalt võiks palju õppida, aga eelkõige jäi silma tema enesekindlus.
Tuleme tagasi kooliaja juurde. Kui hea õpilane sa olid?
Põhikoolis olid kõik viied, gümnaasiumis on ka mõned neljad juurde tulnud. Audrus oli mu inglise keele õpetaja seejuures ema.
Tegi see õppetöö lihtsamaks või raskemaks?
Kas just lihtsamaks, aga rahulikum oli küll kui muudes tundides.
Kas head hinded tähendavad, et kogu su vaba aeg möödub õpikute ja vihikute, mitte sõprade keskel?
(Muigab.) Pigem jääb koolis lihtsalt päris palju asju külge, kui tähele panna. Kontrolltöödeks ikka õpin kodus, aga meeletult tuupida pole vaja. Õpetaja pigem kiidab ja toob mind eeskujuks. Ta ütleb, et kui Märt jõuab hästi õppida ja sporti teha, siis miks teised ei peaks jõudma.
Millised su tavalised päevad koolis välja näevad?
Hommikul lähen kooli. Kell 14.15 saavad tunnid läbi, siis lähen kooli lähedal asuvasse korterisse, kus me Siimuga elame. Enne trenni õpin või magan. Kella viiest lähen trenni, mis kestab seitsmeni. Õhtul saab jälle kas õppida või puhata – kuidas parasjagu vaja on. Tempo pole liiga hull. Vahel saan ka hommikuti meeskonnaga trennis käia, sest klassijuhataja toetab minu sporditegemist.
Kuidas sa vanematest eraldi elamisega harjunud oled?
Midagi hullu küll pole. Olen juba harjunud, sest elasime enne eelmisel sügisel Tartusse tulemist ühe aasta Siimu ja Silver Maariga Pärnus koos.
Tuleme nüüd lõplikult spordi juurde. Kui palju sa ise võrkpalli vabal ajal jälgid?
Eesti – Läti liigat ikka vaatan. Põnev on näiteks vaadata, kuidas Timol (Lõhmus) Tallinna Selveris läheb või kuidas Pärnu meeskonnas mängivad sõbrad esinevad.
Aga välismaa võrkpalli?
Raske on sealseid mänge vaadata, kuna erinevalt mõnest teisest alast on ülekanded palju halvemini kättesaadavad. Kahju, et näiteks Eesti koondislaste koduklubide mänge tihti ei näegi. Aga näiteks Euroopa meistrivõistlusi vaatasin küll.
Milline tänavune koondisesuvi sinu jaoks oli?
Päris palju uusi tutvusi sain. See oli eriline periood.
Kas jalg värises ka alguses, kui Gheorghe Cretu ja Andrus Raadiku suguste meestega kohtusid?
Eks see teistsugune ikka oli kui näiteks Tartu klubis, aga nii hull ka mitte, et jalg värisenuks.
Kuidas sa enda ja Cretu koostööd kirjeldaksid?
Gianni pani rõhku servi vastuvõtule, mis on minu nõrgim külg. Kui koondiseperiood läbi sain, tundsin, et olin tänu temale saavutanud vastuvõtul enesekindluse. Nüüd, uue hooaja alguses, olen aga taas end veidi ebakindlalt tundnud. Aga Gianni õpetas ka teatud kõrge taseme asju, mida ma varem ei teadnud. Ta kiitis tihti, aga kui midagi valesti tegin, siis juhtis ka sellele tähelepanu. Just nii, nagu olema peabki.
Kui palju sa saad ja jõuad Tartu meeskonnas personaalsele arengule mõeldes lisatrenne teha?
Vahel jään pärast trenni servi vastuvõttu harjutama. Pigem keskendun just planeeriva servi vastuvõtmisele.
Kui palju sa Tartus treeningutel kogenumatelt meestelt õpetussõnu saad?
Kogu aeg ja väga palju! Rait (Rikberg) ja Kert (Toobal) õpetavad väljakul ja Andrei (Ojamets) väljaku kõrval. (Muigab.) Kohati tuleb isegi nii palju infot peale, et…
Kui palju Kert Toobal Tartule juurde on andnud?
Tegu on ikkagi Eesti koondise põhisidemängijaga. Tema tõsted on sellele vastavad. Väga head klappi pole ma Kerdiga veel saavutanud, aga see on ka loomulik, sest oleme nii vähe aega koos treeninud. Kõik tuleb ajaga.
Keda sa oma treeneritest tähtsaimaks pead?
Toomas Jasminit. Tema on mind kõige kauem treeninud ja tema on mulle kõige rohkem andnud. Suhtleme siiani päris palju. Lisaks mängin ju A-klassis ja noortekoondises tema käe all viimast hooaega.
Kas ja kui palju on sinu vastu välismaalt huvi tuntud?
Paar aastat tagasi kirjutas üks agent, et olen talle silma jäänud. Ja kord tuli USA ülikoolist kiri. Aga muud polegi olnud.
Kas sul isiklik agent juba on?
Ei ole.
Alustasid septembris oma viimast kooliaastat. Mida sa pärast gümnaasiumi lõpetamist teha tahaksid?
See on hea küsimus. Pean mõtlema veel. Kindlasti tahan võrkpalliga edasi tegeleda. Kui kool on läbi, saaksin ka hommikuti kõigis meeskondade trennides osaleda. Samas võiksin ka ülikooli minna, aga ma ei oska täna veel öelda, mida edasi õppida tahaksin.
Kui tõenäoline on juba järgmisel suvel välismaale mängima siirdumine?
Eks see oleneb eelkõige sellest, kuidas hooaeg sujub. Kas ma üldse olen valmis juba järgmisel aastal välismaale minema? Lihtsalt seepärast pole mõtet minna, et saaks Eestist ära. Ma arvan, et kui minna, siis pigem juba Eestist selgelt tugevamatesse liigadesse.
Milliseks mängijaks sa end pigem pead – kas tehniliseks või füüsiliseks?
Pigem tehniliseks.
Aga kas sa eelistad mängida nurga- või diagonaalründajana?
Ikka nurgaründajana. Aga see ei tähenda, et ma ei tahaks diagonaalründaja kohal mängida. Lihtsalt nurgas meeldib rohkem.
Kui tugevaks sa end vaimselt pead?
Esimesed kaks hooaeg Pärnus oli alati servivahetusena väljakule minnes värin sees. Ka praegu tunnen väikest ärevust enne mänge, aga see pole enam midagi halba või ebameeldivat. Pigem ootan ja naudin mänge.
Aga kuidas sulle otsustavate punktide mängimine istub?
Oleneb sellest, kuidas eelmised rünnakud olen lahendanud. Kui kolm eelmist palli olen maha löönud, siis on ka viimaste punktide ajal lihtne. Aga kui oled enne mitmel korral eksinud, siis on oluliselt keerulisem.
Kas sa mänguolukorda suudad rohkem nautida saali- või rannavõrkpallis?
Võib-olla rannas, sest seal sõltub kõik rohkem sinust endast.
Ja nüüd ongi aeg tulla küsimuse juurde, mida sinult on viimastel aastatel nii palju küsitud. Kas rand või saal? Paistab, et oled üha enam kaldumas tulevikku silmas pidades saalivõrkpalluri ameti poole?
Pigem on tõesti sedasi minemas. Rand on lihtsalt selline tore suvine tegevus, mis mulle väga meeldib. Ent minust saab ilmselt ikkagi saalivõrkpallur. Saalis mängimine on majanduslikult kindlam valik, pealegi tunnen hetkel, et saalis läheb mul veidi paremini kui rannas.
Kas sa elaksid ka täna juba saalivõrkpallurina Tartus ära?
Hetkel on mul kõik oluline ehk korter ja toit olemas. Märgatavad kulutused puuduvad.
Kes on su lemmik nurgaründaja?
Taavet Leppik. Ta on mu hea sõber ka. Imetlen tema puhul just servi vastuvõttu, kuigi tal on ka kõik muud elemendid head.
Ja lõpetuseks kõige keerulisem küsimus. Milline näeb Eesti koondise põhikoosseis välja viie aasta pärast?
(Muigab ja mõtleb veidi aega.) Mina olen äkki ühes ja Robi (Robert Täht) teises nurgas. Silver (Maar) on libero. Tempodest äkki Timo (Tammemaa) ja Andri (Aganits). Diagonaal võiks olla (Renee) Teppan. Ja sidemängija… Markkus Keel!
Märt Tammearu koolitee:
1.-4. klass Audru Kool
5.-9. klass Pärnu Kuninga Tänava Põhikool
10. klass Pärnu Koidula Gümnaasium
11.-12. klass Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium
Märt Tammearu juhendanud treenerid saalis ja rannas (välja toodud vaid peatreenerid):
Toomas Jasmin, Avo Keel, Andrei Ojamets, Gheorghe Cretu, Karl Jaani, Aigor Kaibald ja Urmas Tali.
