fbpx
Close

INTERVJUU | Võrkpallifänn Priit Randpõld: meie rahvusnaiskond võib olla lähitulevikus veel tugevam kui meeskond

Priit Randpõld ja tema pere. | Foto: ekraanitõmmis

Loosung “Eesti on võrkpallimaa” on välja kujunenud Eesti rahvuskoondiste headest esitustest, kuid suure panuse annavad sellesse lausesse ka meie suurepärased fännid. 

Mäletame hästi 2018. aasta augustis peetud EM-valikmängu lätlastega Riias, kuhu sõitis meeskonnale kaasa elama suisa 2500 võrkpallisõpra. Paar nädalat hiljem võeti kodus vastu mitte just kõige tugevamast puust Iisrael, kuid Kalevi spordihall oli kolmveerand tundi enne mängu algust rahvast täis. Euroopa meistrivõistluste finaalturniiridel, kus meie rahvusmeeskond ja -naiskond osalenud, on Eesti fännid saanud palju kiita nii kodumaises kui ka rahvusvahelises meedias. Kui see ei näita, et Eesti on võrkpallimaa, siis mis näitab?

Meie koondiste üheks kirglikumaks fänniks on kerkinud kõigest mõne aastaga põllu- ja ärimees Priit Randpõld, kes on ka oma pereliikmetes suutnud tekitada armastuse võrkpalli vastu. Kevadel tehtud intervjuus, mille avaldame täna, Priidu 52. sünnipäeval, tuleb hästi esile suure võrkpallisõbra suur süda.

Priit, räägi kõigepealt, milline on sinu enda võrkpallitaust?

Noorena tegelesin hoopis kergejõustikuga, aga kuna mu liigesed olid nõrgad, siis jäin teistest maha ja huvi kadus. Seejärel hakkasin Kohilas kohalike meestega võrkpallitrennis käima. Poolteist aastat hiljem sattusin Luua Metsatehnikumi, kelle all mängisin Jõgevamaa liigat, kus saime 16-aastaste poistena väga head kogemused. Pärast Tehnikumi lõpetamist ja vene kroonut sattusin tagasi Kohilasse ja üks kool suisa palkas mind noori treenima. Hiljem asutasin Kohila99 Võrkpalliklubi ja üldse vedasin kohalikku võrkpallielu päris pikalt. Nüüd enam üle võrgu mängima ei kipu, kuid aeg-ajalt kutsutakse ikka kuhugi võistlema. Minu praegune armastus on jalgrattasport, mis on minu jaoks väljund, kuna tervis ei lubanud palli enam mängida.

Miks just võrkpall? Mis sind selle ala puhul köidab?

Intelligentsus, graatsia, ilu. Võrkpall on tarkade meeste mäng. Saad mängida ilma kedagi togimata.

Mis sellise fänluse tekitas?

Suurima tõuke andis Eesti MM-valikmäng Venemaaga Kalevi spordihallis (2017. aasta kevadel). Pärast seda oli kindel, et lähme ka Poola EM-i vaatama ja nii see lumepall veerema hakkas.

Kuidas ja millega sa perega reisid mängudele? 

Kui võimalik, siis autoga, sest tahame alati jalgrattad kaasa võtta. Rattaga on kohapeal kergem liigelda. Ja muidugi võrkpall on alati kaasas. Näiteks Poolas toimunud EM-i ajal sõitsin rattaga maha 400 kilomeetrit ja minu 15-aastane poeg 300 kilomeetrit. Oleme üritanud  päris paljudele mängudele minna, kuid kas ei sobi logistiliselt või on meestel ja naistel samal ajal mäng. Vaatame asja mõistlikult ja ninast verd välja ei aja.

Kas on mingi mäng või turniir, mis on sulle erilisel moel meelde jäänud?

Kõige võimsama emotsiooni andis ilmselt eelmise aasta naiste EM, kuhu meie nõrgema soo esindajad jõudsid esmakordselt. Täiesti uskumatu, kui palju võib ühe turniiri jooksul mängukvaliteet ja eneseusk tõusta! Viimane alagrupimäng Aserbaidžaaniga oli tõeline elamus. Keegi ei oodanud naistelt midagi ja nad pakkusid sellise elamuse, et mul tuleb sellest rääkides tänaseni kananahk ihule (Eesti kaotas kohtumise eelmise EM-i poolfinalistile tulise lahingu järel 2:3 – toim.).

Samuti oli eriline hetk see, kui 2018. aastal Challenger Cupi finaalis Portugali ja Tšehhi vahel elasime kaasa tšehhidele. Tegime seda mõistagi väga häälekalt, nagu alati, ning pärast mängu tuli meie poole Tšehhi temporündaja Adam Zajicek. Ta jõudis tegelikult meist juba mööda minna, aga tuli tagasi ja andis mulle särgi. Ka eelmise aasta EM-il elasime tšehhidele viimases mängus kaasa, enne kohtumist ajasin Zajicekiga paar sõna juttu ja tegime pilti. Ei pea ainult omadele kaasa elama. Kui sa oskad mängu nautida, siis suudad ükskõik kellele kaasa elada.

Negatiivse koha pealt tooks väja Saaremaa Võrkpalliklubi euromängu hispaanlaste Almeria võistkonnaga vastaste kodus. Meie fänne ei võetud kohalike poolt just kõige soojemalt vastu ja saali lasti ka kamp huligaane, kes sõimasid ja ähvardasid meid. Mäng neid üldse ei huvitanud. Õnneks meie poisid võitsid ja see on peamine.

Sa said koos oma perega eelmisel aastal toimunud EM-il Euroopa võrkpalliliidu presidendilt Aleksandar Boricicilt kutse Pariisis toimunud finaalmängule. Mida see teie jaoks tähendas?

See tähendas kõikide plaanide ümbertegemist (Naerab.). Meil oli finaalmänguga samal ajal kaks rattavõistlust, kuhu meil oli kindel plaan minna. Need olid tähtsad võistlused, eriti minu poja Madise jaoks. Samuti oli see päris tugev väljaminek, sest viimasel hetkel pidime lennupiletid Pariisi ostma, mis olid mitu korda kallimad kui muidu. Aga kohapeal oli melu äge. Saime ju VIP-piletid ning pakuti ka head ja paremat. Boricic suhtles samuti meiega palju.

Priit Randpõld koos oma pojaga Eesti rahvusmeeskonnale kaasa elamas. | Foto: Gertrud Alatare

Kas oled tänu suurele fänlusele ka mõne Eesti võrkpalluriga tuttavaks saanud?

Eks nad kõik ikkagi teretavad. Kui käisin Bolognas Itaalia superkarika finaali Perugia ja Modena vahel vaatamas, siis pärast mängu Robi (Robert Täht) otsis meid, sest teadis, et me tuleme. Nii kui ta lippu nägi, tuli ligi ja tegime pilti. Kui sellest mängust rääkida, siis oli ülivägev näha oma poissi vahetusest mängu sekkumas ja ta suutis ka käe valgeks saada. Kirsiks tordil oli Perugia võit.

On sul ka oma lemmikmängija(d)?

Kert Toobal ja Kristo Kollo. Toobal on kõikidele mängijatele eeskujuks. Ta on 41-aastane ja ei jätnud tänavusel hooajal ainsatki trenni vahele. Uskumatu! Tal on olemas see, mida paljudel noortel pole – distsipliin. Ta on tõeline suurkuju. Kui siin paralleele tõmmata, siis Wilfredo Leon (maailma parimaks võrkpalluriks peetav kuubakas – toim.) on nagu Toobal – vaikne, rahulik, sõbralik ja üllatab oma lihtsusega. Samas mängib mees kui kulda. Kollo ei sümpatiseeri ainult mängijana, vaid tervikuna. Tema mängukvaliteet on väga hea, kuid samas on vaoshoitus ja sõbralikkus need asjad, mis mulle temas meeldivad.

Noortest on mind üllatanud Timo Lõhmus. Mäletan, kui ta tuli Tallinna Selveri 3:2 võidumängus Saaremaa vastu Matej Šmidli asemel platsile ja hakkas niimoodi pommitama, et hullumaja (Naerab.)! Mina ju temast varem väga palju kuulnud ega näinud polnud. Samuti on positiivse mulje jätnud Tartu mängijad Alex Saaremaa ja Märt Tammearu, kellel on potentsiaali jõuda sama kaugele kui Tähel.

Oskad sa öelda, miks pole võrkpallis selliseid staare nagu Michael Jordan ja Lebron James või Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi?

Võrkpallurite palgad on palju väiksemad. Sa ju lood reeglina endale imidži. Korvpallis ja eriti jalgpallis on klubide eelarved võrreldes võrkpalliga sadades kordades suuremad. Ja asi on intelligentsuses ehk armastatakse ala, mitte staariks olemist.

Tegelikult meil on ju oma kuulsus Viljar Loori näol olemas. Ta oli väga mitmekülgne mängija erinevalt tänapäeva võrkpalluritest, kelle ampluaa on positsioonide tõttu kohati palju kitsam.

Kuidas võiks võrkpalli ahvatlevamaks teha?

Meie jaoks on ta piisavalt ahvatlev, aga tuleb tunnistada, et olen mõelnud sellele. Tänapäeval on väga keeruline rahvast saali meelitada. Ma arvan, et sellele mingit head rohtu polegi. Ma ei mõista, miks ei käida mänge vaatamas. Muidugi on räägitud mängukvaliteedi ja lätlaste konkurentsivõime üle. Mida kõvemad mängud, seda rohkem tuleb ka inimesi saali. Fännklubid on siin samuti väiksed. Saaremaa on muidugi meeldiv erand. Üldiselt käivad võrkpalli vaatamas need, kes sellest mängust aru saavad.

On võimalus, et pasunad ja ehk isegi trummid kaovad võrkpallist. Kuidas sa sellesse suhtud?

Pasun pole mulle kunagi meeldinud. Trummid seevastu sobivad võrkpalli. Saab servile rütmi sisse lüüa ja natuke kolistada. Meie fännid suudavad trumme kasutada mõistlikult. Oleme käinud mängudel, kus taotakse trummi vahet pidamata, aga see pole mõistlik ja huvitav. Ma väga loodan, et trumme ära ei keelustata. Tunnen end trummidega kõva mehena (Muigab.). Kui me räägime koondiste tasemel, siis kogu kaasaelamine on stiihiline. Trumm aitab rütmi luua.

Järgmisel aastal ootab meid ees kodune EM-finaalturniir. Usud sa, et see üldse toimub ja mida võiks sellelt loota?

Muidugi usun ja loodan, et see suur pidu meie koduõuel toimub. Samas ei tahaks, et EM viidaks läbi tühjade tribüünide ees. Sellel ei oleks mõtet. Ja kui see toimub, siis tahaks näha emotsiooni, ladusat korraldust, lõbusat meelt fännide vahel ja aumeeste mängu. Ainult võit pole tähtis. Hindan võrkpallis just sellist kerttooballikku olemust. Me tegeleme sellega, mis meile väga meeldib ja anname alati endast maksimumi. Samas eesmärk peab olema tugev. Eks me muidugi ootame tulemust, aga kui seda ei tule, siis elu seisma ju ei jää.

Kas Eesti naiste võrkpall võib kerkida lähiajal hoopis meestest mööda tänu talendikatele noortele?

(Muigab.) Kui nad arenevad sellisel kiirusel nagu EM-il, siis on kõik võimalik. Eesti naismängijate põhimure on olnud kineetika ja seda on öelnud ka koondise eelmine peatreener Andrei Ojamets. Eestis on sellist head kineetilist materjali Liis ja Kadi Kullerkannul ning ehk ka Kertu Laagil. Aga kõva töö ja tublide noortega ei välistaks ma midagi.

scroll to top