Kõik me oleme kuulnud lugusid, kuidas jalgpalli MM-finaalturniiriks valmistuv Katar kohtleb oma töölisi nagu orje, kellel õigused täielikult puuduvad. Töölised toimetavad ebainimlikes tingimustes ja teevad ebanormaalseid töötunde, mistõttu harvad pole isegi juhud, kus osad neist kukuvad suurest kurnatusest kokku ja halvemal juhul saavad surmagi. Ebanormaalsed töötingimusted esinevad ka maailma tippvõrkpallis, kus sportlased mängivad puhkuseta 12 kuud ja 365 päeva aastas. Üks võistlus järgneb teisele ja seetõttu kannatab eelkõige mängijate tervis, aga ka võrkpall, mida nad pealtvaatajatele näidata suudavad.
Tänapäeval pole tippmängijate hooajal algust ega lõppu. On vaid erinevad turniirid, kus iga tööandja neist maksimumi välja soovib pigistada. Paraku on igas sidrunis teatud hulk mahla ja mingil hetkel ei tule sealt enam midagi. Klubihooaja lõppedes liitutakse kohe koondisega ja enne kui koondisehooaeg lõpeb, on klubihooaeg juba alanud. Harvad pole ka juhud, kus klubihooaja vahele on pandud ka mõni koondise valiksari, mis nii klubide kui ka mängijate olukorda veelgi pingelisemaks muudab. Klubid, kes maksavad mängijatele palka, peavad oma mängijad koondistele loovutama, riskides nii oma palgalise vigastusega kui ka sellega, et koondisepausilt naasev mängija on kurnatud ning võimetu soovitud koormusega edasi treenima ja mängima.
Põhjus, miks mängijatel pole võimalik enda ohjeldamatust piitsutamisest taastuda, peitub selles, et maailma ja Euroopa juhtivate alaliitude ning suuremate tippliigade vahel sisuliselt puudub koostöö mängukalendrite koostamisel. Näiteks toimub eeloleva EM-i finaal 29. september ja juba 1. oktoober algab Jaapanis maailmakarikas, kust võtab osa 12 maailma paremat riiki. Maailmakarikas on üks hullumeelsemaid ja koormavamaid turniire, kus kahe nädala jooksul mängivad kõik meeskonnad kõigiga läbi. Kui turniir lõpeb, naasevad mängijad klubide juurde ja – oh üllatust – paljud liigad on oma hooaega juba alustanud. See, kas klubide mängijad võtavad maailmakarikast osa või mitte, ei huvita paraku mitte kedagi. Klubidel puudub võimalus hooaja esimesi mänge edasi lükata ja mängija, kes väsinuna klubi juurde naaseb, peab hakkama kohe mängima. Ja hästi mängima, sest muidu on oht oma tööst ilma jääda.
Sel aastal toimub jaanuaris kõigele lisaks OM-kvalikatsioon, kust võtab osa kaheksa Euroopa riiki, kes suurturniirile veel kohta taganud pole. Selle kuuepäevase turniiri tarbeks ei hakka Euroopa tippliigad huvitaval kombel enda mängukava ümber tegema ja otseloomulikult ei tehta erandeid klubidele, kelle mängijad turniiril osalevad. Klubid peavad antud perioodi jäävad mängud pidama pooliku koosseisuga, mis võib hooaja kokkuvõttes väga oluliseks kujuneda. Olukord, kus klubi, kes mängija eest maksab, ei saa oma ostetud mängijat 100-protsendiliselt kasutada, on üsna halenaljakas. Taolisele turniirile eelneb tavaliselt ka 14-päevane treeningtsükkel, mille tarbeks peab klubi oma mängija koondisele loovutama. Kokkuvõttes puudub mängija klubi juurest ligi kolm nädalat! Tõsi, teatud juhtudel siiski alaliit ja klubi saavad kokkuleppele, et mängija liitub pärast teatud mänge, aga kui mängus on olümpiakoht, siis on panused väga kõrged ja kokkulepped raskemini saavutatavad.
Kõige suuremaks kannatajaks on mängija, keda tiritakse ja tõmmatakse ühelt ja teiselt poolt. Ühelt poolt survestab alaliit, kes tahab mängijat võimalikult varakult koondise juurde, teiselt poolt survestab klubi, kes tahab, et mängija, kellele klubi palka maksab, oleks võimalikult palju klubi juures. Treenerid on närvis, sest vähemate mängijatega on raske treeninguid läbi viia, mistõttu on hooajaks või mängudeks ettevalmistus sisuliselt juba eos ebaõnnestunud. Võimalik põhikoosseis kohtub üksteisega alles mõni päev enne mänge ning see teeb tulemuse ettearvamatuks.
Kusjuures, huvitaval kombel pole peamisteks kannatajaks kõige suuremad staarid, kes saavad staatuse tõttu tihtilugu erikohtlemist ja vabastatakse siit-sealt, et anda neile vajalik taastumisaeg. Kõige suuremaks kannatajaks on just keskmise tasemega koondisemees, kes on nii klubile kui ka koondisele oluline, aga erikohtlemist välja ei teeni. Kellelegi ära öelda mängija ei saa ja võib-olla ka ei taha, sest siht silma ees terendab ja soov on saada selleks kõige suuremaks staariks, kes samuti erikohtlemise ära teenib.
Olukord saab muutuda ainult siis, kui kõik niiditõmbajad tulevad kokku ja saavad olukorra tõsidusest aru. Tänasel päeva kannatavad kõik. Nii mängijad, klubid, koondised kui ka pealtvaatajad, kes ei näe suurimat šõud, kuna mängijad kannatavad vigastuste küüsis.
Tean, et endise tippmängija Ivan Miljkovici eestvedamisel loodi ACPV (Association des clubs professionnels de volleyball), kes üritab võrkpallielu parandada. Üheks muudatuseks oleks see, et kaheksa kuud aastast kuuluks klubivõrkpallile, kolm kuud koondistele ja üks kuu oleks mängijatele puhkuseks. Tänasel päeval panevad mängiajd nagu hamstrid rattal edasi, aga kui CEV, FIVB ja alaliidud probleemi mõistavad, võib lähiaastatel olukord muutuda.
